in Müra audiomeetria vastavalt Langenbeckile kuulmislävi määratakse erinevate helikõrguste jaoks puhta heli samaaegse kattumisega taustmüraga.
Audiomeetriline test võimaldab teha järeldusi selle kohta, kas on olemas sensorineuraalsed kahjustused, st andurisüsteemi kahjustused (andurid košellis) ja / või allavoolu närvipiirkonnas. Meetodi töötas välja ja esitas Bernhard Langenbeck aastatel 1949 ja 1950.
Mis on müra audiomeetria?
Müra audiomeetria vastavalt Langenbeckile erineb "normaalsest" heli audiomeetriast selle poolest, et lisaks sagedusest sõltuvate toonide kuulmisläve määramisele absoluutse või suhtelise helirõhutaseme näol on üksikud toonid kaetud alaliselt intensiivse müraga.
Müra helirõhutase valitakse nii, et see kataks individuaalse vaikse läve keskmises sagedusvahemikus, kuid jääks kõrgete ja madalate heli korral puhaste toonide lävest allapoole. Ennekõike võimaldab meetod teha järeldusi, kas vähenenud kuulmise korral on põhjuseks košleeli sensoorsete rakkude kahjustus või allavoolu ülekandetee (kuulmisnärvi) või neuronaalsete töötluskeskuste kahjustus.
Kusekõrva retseptorite funktsiooni halvenemise korral tajuvad testitavad katsealuste kuuldavate puhaste toonide vähem tugevat kattumist kui järgneva närvilise kuulmiskahjustuse korral. Võimalikku heli juhtivuse või helitundlikkuse häireid saab eelnevalt selgitada, kui võrrelda kuulmislävesid struktuuri kaudu edastatava heli ja õhku juhtivuse heli vahel.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Kuulmislanguse kahtluse korral on esialgu huvi seda kahtlust subjektiivsete ja objektiivsete testide abil kinnitada või hajutada. Kui kuulmiskahjustus leiab kinnitust, tuleb õnnestunud ravi mõttes välja selgitada, mis põhjustavad kuulmislanguse põhjuseid.
Põhimõtteliselt võib esineda mehaanilisi-füüsilisi häireid, näiteks välise kuulmiskanali blokeerimine kõrvavahaga või kuulmekile võib olla kahjustatud ja ajutiselt või püsivalt kahjustada selle funktsiooni. Mõnel juhul on ka mehaaniliselt heli edastavad ossiklid haiged või lubjastunud (otoskleroos) ja need põhjustavad heli juhtivuse probleeme. Teisteks põhjusteks võivad olla košelli sensoorsete karvade funktsionaalsed piirangud, mis muudavad "kuulnud" toonid elektrilisteks impulssideks, või on probleeme kuulmissignaalide allavoolu neuraalse töötlemisega.
Kui heli juhtivushäiret saab välistada, nii et diagnoositud kuulmiskahjustuse põhjustajaks võib pidada sensoraalse aistingute häiret, on Langenbecki müra audiomeetria laiendatud diagnostiline protseduur mängis vasakut või paremat kõrva ja samal ajal püsiva müraga. See on nn valge müra, millel on püsiv võimsustihedus piiratud sagedusspektris.
Müra helirõhk valitakse nii, et see ületaks keskmise sagedusega (1–4 kHz) toonide tajumiskünnist, kuid madalamate ja kõrgete helinide tajumislävest allapoole. Vastupidiselt helitaustaga audiogrammidele, mille puhul individuaalsed kuulmisläved sisestatakse tavaliselt kõrvalekaldena normaalväärtustest, on müra audiomeetrias tavaline sisestada kuulmisläved absoluutse helirõhutasemena vastaval vormil. See muudab taustmüra mõju puhaste toonide kuulmislävele selgelt nähtavaks. Langenbecki katseprotseduuri tulemused näitavad, kas on olemas närvi- või sensoorseid probleeme.
Sensoorse (cochlear) kuulmiskahjustuse korral varjavad puhtad toonid taustmüra vähem kui heli taju neuronaalse nõrkuse korral. Kõrvakõrva kuulmislanguse korral on puhtad toonipunktid - sarnaselt kuulmisprobleemideta inimestega - müratasemel ning madala ja kõrge heli korral põhjustavad puhkeolekus kuulmise künnised, millega müra ei kaasne.
Neuronaalse kuulmiskahjustuse korral tajub patsient puhtaid toone ainult kõrgema helirõhu korral kui müra. Salvestusskeemil on puhaste toonide kuulmise läved alati allpool "mürataset". Nii et nad väldivad varjamatut kuulmisläve. Müra audiomeetria diagrammil salvestatud kuulmisläve punktid vastavalt Langenbeckile annavad juba selge visuaalse ülevaate selle kohta, kas on olemas sisekõrva või retrokohleri, st allavoolu neuronaalne probleem.
Ravimid leiate siit
Ear Kõrvakaebuste ja kuulmisprobleemide ravimidRiskid, kõrvaltoimed ja ohud
Audiogramme ei kasutata mitte ainult juhtivuse või sensorineuraalse kuulmislanguse määramiseks ja lokaliseerimiseks, vaid neid saab kasutada ka tõestamiseks, et subjekti kuulmisvõime vastab normaalsele kuulmisele etteantud vahemikus.
See on nt. B. kutse- ja lennunduspilootide sobivuse määramise üldine tava. Juhtudel, kui ühel kahest kõrvast on kuulmine oluliselt kehvem, tekib "ülekuulamise" probleem. Parema kuulmisega kõrv tajub kõrvaklappide kaudu mängitavat heli kergemini kui "kehvem" kõrv, mis võib audiogrammi tulemust võltsida, kuna patsient ei märka, et ta tajub heli, mida ta tunneb "vale" kõrva abil.
Ülekuulamine juhtub tavaliselt siis, kui vaesema kõrva kuulmislävi on parema kuulmiskõrva kuuldest üle 40 dB. Selleks, et ikkagi saavutada lubamatu tulemus, on parem kõrv "maha kulutatud". Selle ajutiseks tundlikuks muutmiseks testtoonini tehakse valju müra. Maskeeriva müra helirõhutaseme määramisel tuleb arvestada ebamugavustunde lävega, millest kõrgemal müra tajutakse ebameeldiva või isegi valusana. Langenbecki müra audiogrammi muid ohte ega kõrvalmõjusid pole teada.
.jpg)
