Imikute hambahaigused pärast sündi

Selles juhendis käsitletakse küsimust: Kuidas aidata oma haiget last? - Imiku hambaprobleemid pärast sündi.

"Arst, palun tulge kiiresti, mu laps on haige. Olen väga mures ja ei tea, mida teha?" Iga lastearst võtab neid ja sarnaseid kõnesid vastu peaaegu iga päev ning ta püüab ema võimalikult kiiresti oma murest välja viia. Sageli võtab aga mõni aeg enne arsti juurde tulekut või kui ema ja laps on temaga - tunnid, mis saavad iga muretseva ema jaoks igaviku.

Imikute lastehaigusi tuleb ravida

Vanemate teadmised levinumatest lastehaigustest ja põhilistest hooldusmeetmetest haiguse korral on vajalikud, kuid see ei asenda meditsiinilist konsultatsiooni.

Tavaliselt on mure õigustatud. Vahel võiks aga liiga suurt hirmu vältida, kui emal oleks lastehaigustest teadmisi. Seejärel teaks ta, millal on vaja viivitamatut meditsiinilist abi, ja teisest küljest ei riski ta oma lapse tõmbamisega, nagu see juhtub kahjuks ikka ja jälle. Informeeritud emal on ka vajaliku rahulikkuse ja objektiivsusega võimalik uuritavale arstile teada anda haiguse ajalugu, mis muudab põhjuse tuvastamise palju lihtsamaks.

Seetõttu soovib see artikkel hakata juhendama vanemaid ja õpetajaid levinumate lastehaiguste ja põhiliste hooldusmeetmete kohta. Muidugi ei tohiks see mingil juhul asendada meditsiinilist konsultatsiooni ega isegi ärritust tekitada. See on mõeldud ainult juhistena esmaabimeetmetest, mida ema võib enne tervisekontrolli algatada, ja hõlbustada arsti juhiseid koduhoolduses.

Kõigepealt räägime imikute, vastsündinud laste ja väikelaste haigustest. Oleks vale arvata, et nii väike laps ei saanud haigeks jääda.

Vastsündinud laps - seda nimetatakse kuni nabanööri äralangemiseni 10–14 päeva pärast - on kogemus näidanud, et kuigi kogemus on näidanud, et nakkushaigusi pole peaaegu üldse, on sel ajal väga spetsiifilisi häireid, mis erinevad vanemas eas füüsilise seisundi tõttu põhimõtteliselt hilisema imiku omadest. - eristada lapsepõlve ja lapsepõlve. Eelkõige esimestel elupäevadel võivad sünnitusprotsessist põhjustatud vigastused ja sisemine verejooks, südame või seedeelundite kaasasündinud väärarengud põhjustada tõsiseid häireid.

Need vajavad arsti viivitamatut ravi, mis on üldiselt tagatud, kuna enam kui 90 protsenti kõigist sünnitustest Saksamaal toimub kliinikus või sünnitusmajas.

Mis saab aga hiljem, kui noor ema on haiglast lahkunud ja hoolitseb ise oma lapse eest? Vaatamata hoolikale hoolitsusele avastab ta ühel päeval oma lapses muutused, näiteks väikesed vistrikud või laigud nahal, mis ei tundu talle normaalsed. Kas see on põhjus, miks ta peaks lastearsti kohe nägema? See pole mingil juhul kohe vajalik kõigil juhtudel, kuna on mitmeid muutusi, mida saab vastsündinud lapsel pidada normaalseks ja mis kaovad iseenesest.

Kollatõbi väikelastel, lastel ja imikutel

Esimene, mida siin mainitakse, on imikute kollatõbi. See väljendub naha, limaskestade ja silmavalgete kollasusena ja on tingitud suure hulga punaste vereliblede olemasolust kohe pärast sündi, mis olid vajalikud hapniku kandmiseks emalt lapsele emakas arengu ajal .

Kuna laps hingab nüüd iseseisvalt, ei vaja ta enam neid üleliigseid "transporditöötajaid". Need hävitatakse ja protsessi käigus vabanev verepigment (hemoglobiin) muundatakse sapipigmendiks (bilirubiiniks). Selle tagajärjel koguneb see lõpuks verre sellises koguses, et tavaliselt muutub see teisel või kolmandal elupäeval kollaseks. Seega ei saa rääkida haigusest selle otseses tähenduses, ehkki lapsed on unisemad ja joovad selle aja jooksul halvemini.

Kollane värv kaob tavaliselt ühe kuni kahe nädala pärast. Kui see kestab kauem, pole ka muretsemiseks põhjust, kui laps areneb normaalselt. Kui see aga nii pole ja tekib palavik, on sellel tõsine põhjus, nt. maksa kaasasündinud ahenemine. Seejärel on vajalik viivitamatu meditsiiniline nõustamine.

Rindade turse ja põletik lapsel

Veel üks imikute või väikelaste füsioloogiline eripära on piimanäärmete paistetus, millele pressimisel sekreteeritakse paar tilka piimjat vedelikku. See on tingitud emahormoonide ülekandumisest lapsele raseduse ajal või koos rinnapiimaga ja toimub neljandal kuni seitsmendal päeval pärast sündi.

Spetsiaalset ravi ei vaja, kuna turse kaob kahe kuni kolme nädala jooksul. Ärge mingil juhul proovige tursunud rindu tühjendada, kuna see võib põhjustada täiendavat põletikku. Nii et pesu ei hõõru, on kõige parem panna sellele mõni vatt.

Lisaks piimanäärmete tursele võib lapsel tekkida ka mastiidina tuntud rinnapõletik. Seda iseloomustab punetus, turse ja hellus ning seda seostatakse alati palavikuga. See võib põhjustada piimanäärme mädanemist ja moodustumist, mistõttu on vajalik meditsiiniline abi.

Enne selle tegemist peaks ema andma lapsele valu leevendamiseks jahedate, niiskete kompressidega. Neid kompresse saab kõige paremini teha alkoholi ja vee seguga, mis koosneb ühest kolmandikust alkoholist (Optal) ja kahest kolmandikust keedetud jahutatud veest. Samuti sobivad keedetud kummeli või boorvee lahus.

Naha muutused ja nahahaigused väikelastel

Naha muutusi võib beebi esimestel päevadel täheldada ka suhteliselt sageli, mõned neist on põletikulised ja mõnikord mittepõletikulised. Ka mittepõletikulised protsessid kuuluvad reeglina füsioloogilistesse protsessidesse ja ei pea põhjustama häireid.

Tavaliselt täheldatakse imikutel esimesel elupäeval tugevat nahapunetust (neonatoorne erüteem). Järgnevatel päevadel ja nädalatel võib mõnikord esineda üsna tugevat lamellide katkemist (desquamatio neonatorum). Tihti on märgatavad ka väikesed rasu näärmepõiekesed, nn milia. Väikesed kollakasvalged punktid tähistavad ninaotsa ja mõnikord kogu nägu, kuid kaovad esimese nädala jooksul tavaliselt uuesti.

Teisest küljest püsib akne pikka aega, mõnikord kuni paar nädalat. See avaldub teie vastu püstitatud mustpeadena (komedoonides), mis, nagu rindade turse, on põhjustatud emade hormonaalsest mõjust ja taanduvad iseenesest.

Seevastu halvasti hooldatud ja alatoidetud imikute või imikute puhul, kelle loomulik vastupidavus on vähenenud, arenevad kergesti mädased nahahaigused. Monobakterite koloniseerimine nahal ja higinäärmetes põhjustab pindmise püoderma või sügavamate abstsesside teket.

Pemfigoidsed villid on iseloomulikud ka imikutele. Need läätsest kuni pennini suurused vesiikulid moodustuvad hõlpsalt vanuses 3–8 ja tavaliselt lõhkevad. Neid põhjustavad ka mädabakterid ja nad asuvad enamasti alakõhus.

Lisaks muudele väikelastele ja imikutele hõlpsasti ülekantavaks on lisaks vastsündinu mädasetele nahahaigustele ka suur oht, et mädabakterid rändavad naha fookusest vereringe kaudu teistesse organitesse, kus seejärel tekivad mädakolded. Sellise veremürgituse (sepsise) esinemist saab siiski vältida, kui ema konsulteerib arstiga kohe, kui ta avastab lapsel mädased nahamuutused. Seetõttu on vaja iga päev hoolikalt uurida kogu lapse keha.

Ravimid, mis hävitavad mädabaktereid, nn antibiootikumid ja täiendavad vannid üle mangaanhappe happe kaaliumiga, võivad enamikul juhtudel põhjustada kõigi mainitud mädasete nahahaiguste üllatavalt kiire paranemise. Selle eelduseks on aga see, et antibiootikume manustatakse kohusetundlikult ja regulaarselt vastavalt arsti juhistele. Kui seda tehakse suu kaudu, tuleb märkida, et ravimeid ei tohi lahustada kogu pudeli koostises.

Sageli maitsevad nad mõrudalt ja laps keeldub siis söömast. Lisaks kleepuvad mõned toimeained sageli pudeli seina külge. Seetõttu on kõige parem lahustada halva maitsega ained magusainega magustatud tees ja anda need lapsele lusikaga, lükates see keele tagaosale kerge surve all võimalikult suhu ja alles pärast neelamist. Siis võite juua magustatud teed või rinnapiima.

Potash-vannid viiakse kõige paremini läbi järgmiselt: Ärge lisage bakterivastase toimega kaaliumpermanganaadi kristalle otse vannivette, vaid valmistage eelnevalt kontsentreeritud lahus, umbes üks teelusikatäis kristalle 100 kuupsentimeetri vee kohta. Seejärel lisatakse see vanni, kuni vesi omandab veinipunase värvuse. Selle kuivatamiseks on soovitatav kasutada vana puhast lappi, kuna kaaliumpermanganaat jätab pruunid plekid. Vanni pruuni värvi saab vesinikperoksiidi lahuse ja äädika abil kergesti eemaldada.

Nabaväädi ja naba haigused imikutel

Naba on eriti oluline ka väikelastel. See on koht, kus sel ajal on väikese lapse kõige haavatavam osa, ja pärast nabanööri jäänuste mahakukkumist võivad tekkida mitmesugused häired. Naba pundumine on eriti tavaline.

Samal ajal pole lähemal vaatlusel pärast nabanööri voldide eraldamist haruldane leida väikest punast turset, mis koosneb "metsikust lihast". See on suurenenud granulatsioonikoe moodustumine, mistõttu seda muutust nimetatakse ka nabagranuloomiks. Selle liigse koe saab lühikese aja jooksul eemaldada, söövitades seda iga päev põrgukivi pliiatsiga.

Siiski tuleb märkida, et niisutatud pliiats võib puudutada ainult kasvu, mitte aga puutumata nahavoldid, sest vastasel juhul tekivad sinna söövituspunktid. Selle vältimiseks on soovitatav naba ümbritsev piirkond eelnevalt katta tsingi salviga. Suplemine on granuloomist hoolimata lubatud.

Kui mädabakterid asustavad naba põhja, võib tekkida nabahaavand, mis on tavaliselt kaetud mädase ja rasvase pinnaga. Nabarõngas ja kogu ümbritsev piirkond on sageli põletikulised ning on väga punased ja paistes. Ka beebi üldine seisund on enam-vähem häiritud. Laps ei joo enam korralikult, oksendab vahelduvalt ja selle tagajärjel võtab kaalust alla.

Tavaliselt on ka palavik. Kuna selline nabanööri põletik võib areneda peritoniidiks või isegi üldiseks veremürgituseks (sepsiseks), on lapse elu tõsiselt ohustatud ja tuleb pöörduda arsti poole. Kuid need põletikud pole alati kohe nähtavad, vaid jäävad mõnikord nabanööri voldide alla.

Seetõttu on hädavajalik naba põhja põhjalikult uurida iga päev pärast seda, kui nabanööri jäänused maha kukuvad. Kaasaegse meditsiini abiga on tõsised tüsistused tavaliselt võimalik ära hoida, kui nabanööri haigused tunnistatakse õigel ajal.

Sellega seoses tuleks öelda paar sõna nabainfektsioonide ennetamise kohta. Nabaväädi jäänuseid tuleb töödelda nii, et see soodustaks kiiret kuivamist. Seda ei tohiks niiskus pehmendada, mistõttu tuleb sel ajal suplemist vältida. Kuivatav pulber, ideaaljuhul koos sulfoonamiidide või antibiootikumide lisamisega, toetab kuivatamisprotsessi ja hoiab nii palju kui võimalik ära koloniseerimise bakteritega.

Piinlik puhtus on esmatähtis, eriti kui hoitakse nabanööri, mis jääb pärast nabanööri mahalangemist. Nabaside peab koosnema steriilsest kuivast sidemematerjalist ja seda võib panna ainult hästi pestud kätega. Kui nabahaav on paranenud, eemaldatakse nabaside ja last saab iga päev vannitada.

Naba piirkonnas võib esineda ka mitmeid mittepõletikulisi häireid. Nabanäär on kõige tavalisem. See tekib nabanööri rõnga kaasasündinud suurenemise tagajärjel ja avaldub eendina nabana, mis saab selgemaks, kui laps karjub ja vajutab, kuna kõhu sisu lükatakse luumurruni edasi. Kinnijäämine on aga äärmiselt haruldane.

Nabanääre ei pea igal juhul kirurgiliselt ravima, nagu sageli eeldatakse. Plaastri regresseerimiseks piisab tavaliselt kipsist. Ainult juhul, kui see pole esimese eluaasta lõpus veel nähtav, tuleb beebi kirurgilist eemaldamist kaaluda. Nabanäärmega last saab vannitada hoolimata kipsisidemest, mis tuleb vahetada iga kahe nädala tagant.