Kehakeel

Žest ütleb rohkem kui tuhat sõna, nagu öeldakse. Kehakeel on žestide, näoilmete ja kehahoiaku keel. See juhtub tavaliselt alateadlikult ja ütleb meie kohta palju. Igaüks, kes oskab mitteverbaalset suhtlust õigesti tõlgendada, õpib tundma oma kaaslase iseloomuomadusi ja tundeid.

Mis on kehakeel

Kehakeel on kehaosa või kogu keha teadlik ja alateadlik liikumine, millega me suhtleme välismaailmaga. Kehakeel on inimestevahelise suhtluse vanim vorm ja selgub kohe, kas me suhtume mõistvalt või suudame üksteist usaldada. Kehakeeles on keskkonna- ja kultuurierinevusi.

Alates 19. sajandi algusest uuriti Charles Darwini kehakeelt teaduslikult ja populariseeriti vaiksete filmide abil. Paljud žestid on vaistlikud, mõnda kontrollib isegi alateadvus, näiteks punastavad või tõmblevad lihased, kui olete valetanud. Mitteverbaalne suhtlus paljastab kavatsused, motiivid, soovid, mõtted ja tunded, isegi kui inimene väljendab midagi täiesti erinevat.

Peaaegu 60% vestlustest saadavast infost pärineb kehakeelest ja 33% hääle kõnest. Sisu teave moodustab ainult umbes 7%.

Funktsioon ja ülesanne

Mitteverbaalne suhtlus on äärmiselt võimas ja suhted poleks kehakeeleta mõeldavad, sest kehaga paljastame, mida tahame ja kes me oleme. Keha saadab pidevalt sõnumeid. Teatud põhilised tunded nagu hirm, õnn, kurbus, vastikus ja üllatus kutsuvad igas inimeses esile kindlaid, mitteverbaalseid väljendusvorme.

Peaaegu kõigis maailma kultuurides on kortsutamine selgelt viha märk. Naeratust peetakse kõikjal ka positiivse signaalina. Samuti on kehasignaale, mis on kultuuris välja kujunenud, kuid mida saab erinevalt tõlgendada. Näiteks pöidlad üles on positiivse hinnangu märk, kuid see võib tähendada ka vastupidist. Kui jalgade ületamine solvab araablast, peetakse Euroopas seda enesestmõistetavaks.

Paljud žestid on selged ja näoilmed ei jäta sageli ruumi kahelda. Väikesed muudatused istumisasendis, avatud või suletud peopesad, liikumisviis ja ruumi paigutus on ka mitteverbaalse suhtluse elemendid, näiteks rõivad ja parfüümid.

Näoilmed paljastavad ennekõike vaimseid protsesse. Tahad oma tundeid peita näo jäiga väljendiga. Tüüpilisi žeste väljendatakse käte kaudu.Kui ristate käed pea taga ja nõjatate oma tooli tagasi, väljendate oma domineerimist. Tõenäoliselt ei võta see inimene enam oma otsust tagasi. Teisest küljest kinnitavad need, kellele meeldib kätt voltida, et nad on otsuse teinud ja ei võta seda tagasi.

Igaüks, kes naeratab ristatud kätega, näitab tegelikult kahte nägu. Relvad on kaitsepositsioon, vestluspartner pannakse kaitsmisele. Kõigil, kes nimetissõrmega ninaotsa puudutavad, on kahtlusi. Need, kes tunnevad end instinktiivselt nurka, haaravad kaela. Inimesed, kes pühivad kujuteldava mustuse oma varrukatest, valmistuvad vastuoludeks. Kui näitate oma vastaspoolel püstolit oma käega, siis ei tohi te ilmselgelt trotsida. Tulistamissümboolika ei jäta ruumi kahemõttelisusele. Inimene on agressiivne.

Haigused ja tervisehäired

Sensoorse soorituse, näiteks keele, kahjustumise korral saab kehakeelt kasutada spetsiaalselt suhtlemiseks. Kehakeel on väga oluline ka puuetega ja puuetega inimeste integreeritavas õppes. Selles kontekstis mängib suurt rolli puudutustunne, nägemine, kuulmine, lõhn ja maitse.

Kehakeel on puudega inimestega suheldes sageli ainus suhtlusvahend. Seetõttu on üha olulisem tunda kehakeele mehhanisme ja nende infosisu õigesti dešifreerida.

Mida paremini sõnumeid tõlgendatakse, seda hõlpsam on suhtlus. Sümboolika tõlgendamine on silmade kuulmise vorm. Terapeudid ja sugulased võivad peegeldada inimese kehahoiakut, kuid suudavad ka vajadusi ise äratada ja ära tunda.

Kehakeelele tähelepanu pööramine on ülimalt oluline, eriti dementsusega inimestega tegelemisel. Varem või hiljem muutub suhtlus ka haiguse käigus. Tavalist dialoogi ei saa enam pidada ja sugulased puutuvad kokku suurte takistustega. Kuna haige inimene ei reageeri enam igapäevastele viipidele nagu tavaliselt, peavad sugulased pöörama rohkem tähelepanu mitteverbaalsetele signaalidele.

Raskusi ei loo mitte dementsusega patsiendi kõnevõime, vaid saatja ja saaja vaheline probleem. Kuna dementsusega inimene ei saa selgeid sõnumeid saata, on ka hooldajal üha enam probleeme arusaamisega, mida väljendatakse. Suhtlust tuleb vastavalt kohandada.

Kui dementsuse ajal väheneb keeleoskuse suhtlemise võime, jääb kehakeele kaudu väljendamise ja tajumise võime pikaks ajaks. Ümberkaudsed inimesed saavad näoilmete, kehahoia, liikumise ja žestide abil õppida midagi oma meeleseisundi kohta. Sellegipoolest tuleb dementsuse all kannatava inimesega siiski rääkida, sest keel annab talle sooja.

Kehakeelel on ka suur terapeutiline tähtsus, näiteks tantsuteraapias. Seda kasutatakse sageli näiteks psüühikahäiretega inimeste jaoks, kellel on ka nõrgenenud võime verbaalselt väljendada, kuid kes suudavad liikumise kaudu palju väljendada.