Selle Baroretseptori refleks käivitatakse veresoonte seintes olevate baroretseptorite (ka pressoretseptorite) poolt ja see vastab vereringekeskuse automaatsele reaktsioonile äkiliselt muutunud vererõhu väärtustele. Verekaotuse tõttu vererõhu järsu languse korral tagab refleks vereringe tsentraliseerimisega verevoolu elutähtsatesse organitesse. See kehtib näiteks hüpovoleemilise šoki taustal.
Mis on baroretseptori refleks?
Baroretseptorid on veresoonte seinte mehhanoretseptorid. Mehhanoretseptorid on sensoorsed rakud, mis registreerivad rõhu stiimuleid. Veresoonte seina retseptorid mõõdavad vererõhku, eriti vererõhu muutusi.
Nagu kõik kehas olevad retseptorid, muudavad nad stiimulid elektriliseks erutuseks ja tõlgivad need närvisüsteemi keelde. Nad saadavad signaale närvi ergastuse kaudu aferentsete radade kaudu kesknärvisüsteemi, kust vajadusel algatatakse muutused perifeerses kogutakistuses ja südame väljundis.
Sel viisil vahendavad baroretseptorid muu hulgas nn baroretseptori refleksi. Refleksid on automaatsed ja vabatahtlikult kontrollimatud reageeringud, mida närvisüsteem annab teatud stiimulitele. Reflekskaare algus on alati teatud stiimul, mis stimuleerib sama reaktsiooni närvisüsteemist.
Baroretseptori refleks algab vererõhu muutusega, mille baroretseptorid kanduvad stiimuli kujul kesknärvisüsteemi. See stiimulite edastamine käivitab automatiseeritud reaktsiooni vererõhu väärtuste reguleerimiseks ja vereringe säilitamiseks.
Funktsioon ja ülesanne
Baro- või pressoretseptorid asuvad üha enam unearterites ja aordikaare piirkonnas. Seal asuvad pressoretseptorid on P-D retseptorid. Need on potentsiaal-diferentsiaalsed retseptorid, mis vastavad diferentsiaalsete ja proportsionaalsete retseptorite kombinatsioonile. Kui tuvastatakse stiimuli muutus, suurendavad PD-retseptorid nende aktsioonipotentsiaali sagedust ja hoiavad seda sagedust nii kaua, kuni stiimul kestab. Nagu diferentsiaalretseptor, reageerivad nad ka stiimulite muutustele.
Erinevalt diferentsiaalsetest retseptoritest ei teata nad mitte ainult stiimuli muutusest, vaid annavad ka kesknärvisüsteemi stiimuli täpsest kestusest märku, nagu kehtib ka proportsionaalsete retseptorite kohta. Alles stimulatsiooni lõpus langeb nende aktsioonipotentsiaali sagedus taas alla puhkeväärtuse.
Veresoonte seinte retseptorid mõõdavad seega absoluutset vererõhku, nad registreerivad vererõhu muutusi ja tajuvad ka muutuse kiirust, mille abil nad saavad registreerida ka vererõhu amplituudi ja pulsi. Nad saadavad need mõõtmised afferentide kaudu vereringe keskusesse oblagata piirkonnas.
Selles keskuses reguleeritakse vererõhku negatiivse tagasiside põhimõttel. Kui vererõhk tõuseb, aktiveeritakse parasümpaatiline närv refleksiivselt siit vagusnärvi kaudu. See viib sümpaatilise aktiivsuse vähenemiseni. Sellel protsessil on negatiivne kronotroopne mõju südamele. Kere perifeeria resistentsusanumates muutub siledate veresoonte lihaste toon.
Kui teisest küljest registreerivad retseptorid vererõhu langust, pärsib vereringekeskus parasümpaatilise närvisüsteemi aktiivsust. See suurendab sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsust samal ajal, kuna need kaks piirkonda on antagonistlikud ja reguleerivad üksteist sel viisil. Langeva parasümpaatilise tooni ja suurenenud sümpaatilise aktiivsuse tagajärjel tõuseb lõpuks pulss. Perifeerne kogutakistus suureneb ka siis, kui takistusanumate silelihased tõmmatakse kokku. Lisaks on suurenenud venoosne tagasivool.
Haigused ja tervisehäired
Näiteks baroretseptori refleks mängib kliinilises praktikas olulist verekaotuse korral hüpovoleemilise šoki taustal rolli, mis võib põhjustada vererõhu järsku langust. Aordseina venitus väheneb sellise sündmuse ajal, mis põhjustab baroretseptorite aktiivsuse langust ja võimaldab neil seega saata medulla oblongatale vähem signaale.
Seal asuvad neuronid saadavad suurenenud signaale südamelihasele ning üksikutele veenidele ja arteritele ilma baroretseptori vahendatud pärssimiseta. Vastuseks kiireneb pulss ja süda lekib vastavalt rohkem verd. Kõik arterioolid ja veenid tõmbuvad kokku, lastes kudedes voolata vähem verd. Suurema verekaotuse korral suunatakse veri suuresti elutähtsatesse organitesse.
Šokisümptomite taustal saavutatakse vere ümberjaotamine peamiselt adrenaliini vabanemise kaudu ja seda vahendavad peamiselt beeta-adrenergilised retseptorid. Hüpovoleemilise šoki korral on ravi keskmes veremahu normaliseerimine, nii et šokispiraal puruneb.
Vererõhu normaliseerimiseks antakse patsiendile suurte perifeersete sissepääsude kaudu infusioonilahused, mis suurendavad veresoonte mahtu. Mahu asendamine on ette nähtud hüpovoleemia kompenseerimiseks, kuid see ei tohi põhjustada märkimisväärset hüpervoleemiat. Kõigi suuremate verekaotuste korral tuleb rakendada ka põhjuslikku ravi, mis keskendub verejooksu peatamisele.
Selles kontekstis on baroretseptori refleks šokisümptom, mis kindlustab elutähtsate elundite verevarustuse ja hoiab sel eesmärgil vere vähem olulistest kudedest tagasi. Kuna šokisituatsioonis olevad "vähem olulised" kuded ei ole enam piisavalt hapniku ja toitainetega varustatud, kuni vererõhk on stabiliseerunud, võivad üksikud kuded pikaajalise šoki tingimustes muutuda nekrootilisteks, st surra. Sel põhjusel on kiire veremahu asendamine hädavajalik pärast suuri verekaotusi. Vererõhu normaliseerumisel taanduvad šokisümptomid. Sellest hetkest alates jõuab elutähtis veri uuesti kõikidesse kudedesse. Seetõttu on mahu asendamise eesmärk verevarustuse kindlustamine.
.jpg)
.jpg)
