Weberi katse

Kuulmiskahjustus, mida tehnilises kõnepruugis tuntakse hüpakoosina, viitab kuulmiskahjustusele. See mõjutab üha enam inimesi ja võib ulatuda kergest tervisekahjustusest kuni täieliku kuulmislanguse saavutamiseni.

Mõned kaebused on märgatavad ainult teatud aja jooksul, teised on püsivad. Kuulmispuudega võib olla palju põhjuseid. Sageli tuleb see patsiendi vanusega või haiguse või müraga kokkupuute tagajärjel. Mõnel juhul päritakse ka kuulmislangust. Lihtne ja kiire kahtlustatav diagnoos on perearsti praktikas olemasolevate ressursside abil juba võimalik. Näiteks annavad erinevad häälestamiskatsed arstile usaldusväärset teavet selle kohta, milline kõrvaosa võib põhjustada kuulmiskahjustusi. See häälestamiskahvlit kasutav test hõlmab ka: Weberi katse.

Mis on Weberi katse?

Häälestamiskatse, mida kasutatakse meditsiinipraktikas igapäevaselt selle keeruka rakenduse tõttu, on Weberi test. Nimekaim on Ernst Heinrich Weber. Leipzigi anatoomia ja füsioloogia professorina juhtis ta sellele meetodile tähelepanu juba 1834. aastal. Kuulmiskahjustuse uurimiseks mõeldud kõrva-, nina- ja kurguravimi tavalise testina võib see protseduur kiiresti ja tõhusalt vähendada kuulmislanguse võimalikke põhjuseid.

Kuulmiskahjustus võib tuleneda häiretest välises kuulmiskanalis, keskkõrvas või sisekõrvas, aga ka keskselt kuulmisraja piirkonnas. Sõltuvalt sellest, kust häire alguse sai, jaguneb kuulmislangus sensineuraalseteks häireteks (sisekõrva või kuulmisnärvide piirkonna kahjustused) ja heli juhtivuse häireteks (keskkõrva või välise kuulmiskanali kahjustused). Kuulmiskahjustuse ulatus võib ulatuda kergest kuulmislangusest kuni kurtuseni.

Weberi katse võimaldab ühepoolset kuulmiskahjustust hästi diagnoosida ja sobib eriti hästi heli juhtivuse ja helitaju häirete eristamiseks. Uurimine on keeruline ja valutu protsess ning kuulub niinimetatud subjektiivsete testimisprotseduuride hulka, kuna see sõltub patsiendi aktiivsest koostööst. Weberi test aitab tavaliselt kindlaks teha, milline kõrva osa põhjustab kuulmislangust. Selle kliiniliselt orienteeritud kuulmistesti jaoks kasutab arst häälestamishargi.

Funktsioon, mõju ja eesmärgid

Häälestushargi abil on arst võimeline ära tundma ja lokaliseerima erinevaid kuulmisprobleeme. See meetod põhineb Machi heli juhtivuse teoorial: Kui juhtivuse kuulmise kaotuse korral on häiritud heli edastamine ossikulaarse ahela kaudu, jääb keskkõrva luujuhtivuse kaudu saabuv heli sinna lõksu ja seda ei edastata.

Diagnoosimiseks kasutab arst sama häälestuskahvlit, mida muusik oma instrumendi häälestamiseks kasutab. See vibreerib 440 hertsiga kontsertsaalis a. Arst saab selle abil uurida, kas häälestushargiga genereeritud heli kandub edasi pea luude kaudu ja on patsiendile tajutav. Häälestushark pannakse liikuma ja pannakse jalaga patsiendi peale. Seejärel kantakse heli luu juhtivuse kaudu sisekõrvadele.

Kui teie kuulmisega on kõik korras, registreeritakse häälestushargi vibratsioon mõlemas kõrvas võrdselt. Probleemi ilmnemisel ilmub heli ühes kõrvas valjemini kui teises. Sel viisil saab tuvastada õhujuhtivuse häireid, näiteks kõrvakanali ahenemine või keskkõrva intensiivsuse vähenemine. Haigestunud inimene teatab, et kõrv, millega ta vähem kuuleb, kuuleb heli eriti valjusti.

Seda nähtust on lihtne mõista: kui katate ühe kõrva, kuulete selles kõrvas omaenda öeldud sõna eriti valjult. Selle korrektse tõlgendamise abil võimaldab Weberi katse kuulmislanguse tüüpi orienteerida. Normaalse kuulmisega inimene või sama vaegkuulja patsient kuuleb häälestamishargi heli pärast selle asetamist koljule, kui mõlemad kõrvad on samal tasemel. Isegi tavaline kuulja registreerib häälestamishargi heli mõlemas kõrvas sama. Seetõttu on ta seda meelt, et kuuleb seda oma pea keskel.

Heli pole külgsuunas, st ühele poole suunatud. Kui patsient ütleb, et ta kuuleb heli ühel küljel, nimetatakse seda lateralisatsiooniks. Sel juhul on tegemist ühepoolse või asümmeetrilise kuulmiskahjustusega. Ühepoolse sensorineuraalse häire korral tajub heli parema kuulmise sisekõrv valjemini, nii et patsient lateralisseerub tervesse kõrva. Ühepoolse heli juhtivuse häire korral kuuleb kahjustatud kõrva heli valjemini, tavaliselt patsiendi hämmastuseks.

Juhtiv kuulmislangus ilmneb siis, kui heli ei edastata välis- ega keskkõrvas. Selle põhjuseks võib olla kõrvavaha või keskkõrvapõletik. Juhtiva kuulmislanguse korral tajutakse kahjustatud kõrva heli valjemaks. Sensorineuraalse kuulmislanguse korral jõuab heli paremini puutumata kõrva. Sensorineuraalse kuulmislanguse võib põhjustada sisekõrva, kuulmisnärvi või aju kahjustus.

Diagnoosiks võib sel juhul olla äge kuulmislangus, Menière'i tõbi (sisekõrva haigus), sisekõrva või kuulmisnärvi kahjustus, akustiline neuroom (healoomuline kasvaja tasakaalus ja kuulmisnärvides) või koljuosa luumurru traumaatiline vigastus. Sageli võib äge sensineuraalne kuulmislangus vallanduda ka poptrauma osana või tekkida ilma teadaolevate põhjusteta. Kõige tavalisem juhtiv kuulmislangus on kõva pistik või kõrvavaha. Olulisteks sümptomiteks on äge kuulmislangus, millega kaasneb surve tunne kõrvavalu suhtes.

Ravimid leiate siit

Riskid, kõrvaltoimed ja ohud

Weberi eksperimendi lateralisatsiooni korral järgib arst veel üht häälestamishargi testi, Rinne'i katset. Sel viisil saab kuulmiskahjustuse põhjust kitsendada ja täpsemalt kindlaks teha. Häälestuskahvli test on tervisele kahjutu.