Mõiste Pikendus kasutatakse anatoomilises nomenklatuuris liikumise kirjeldamiseks. See tähistab inimkeha ühte peamist liikumist.
Mis on pikendus?
Laiend saksa keeles Pikendus, nagu ka selle vastupidine liikumine, paindumine, toimub paljudes jäsemete liigestes ja selgroos. Anatoomilises nomenklatuuris kasutatud mõistete algne määratlus põhines embrüonaalsel positsioonimudelil. Vastavalt sellele määratletakse laiendus liikumisena, mis viib sellest positsioonist välja.
Suurtes jäsemete liigestes, ülal õla- ja küünarliiges, allpool puusa- ja põlveliigeses ning varba- ja sõrmeliigestes on pikendusliigutusi. Lülisamba pikendamine toimub ühe liigutusena üksikute segmentide selgroolülides. Kirjeldustes ja dokumentatsioonis kirjeldatakse aga sageli üldist liikumist või liikumissektsiooni käitumist. Füsioloogiliselt on lülisamba nimmeosa ja lülisamba kaelaosa juba puhkeasendis, mida nimetatakse lordoosiks.
Kui välja arvata üks erand, on pikenduse liikumisulatus väiksem kui painduvus kõigis liigestes. Ainuüksi metatarsofalangeaalliigeseid saab venitada rohkem, kui neid saab painutada. Paljudel inimestel pole põlve- ja küünarliigese aktiivne pikendamine võimalik, sageli jõutakse ainult nullpositsioonini.
Funktsioon ja ülesanne
Pikendamine on seotud jäseme faasiga kõigis alajäsemete liigestes, ehkki erinevates alafaasides ja erinevate funktsioonidega. Kui varbad tõstetakse kohe alguses, kui jalg puudutab, ulatub põlveliigese täielik sirutus alles keskelt ja puusaliigese liikumiste jada lõpus.
Hüppamisel või kõrguse ületamisel suureneb puusa- ja põlveliigese ekstensorlihaste aktiivsus märkimisväärselt. Gluteus maximus lihase, nelipealihase femorise lihase ja triitseps surae abil on saadaval 3 inimkeha tugevaimat lihast. Vabas ahelas võib löömist või laskmist jälgida põlve pikendamisega, nagu võitluskunstide või jalgpalli puhul. Puusaliigese rõhumärkidega pikendused on tavalised balleti- ja põrandaharjutustes.
Õlavarrel on pikendusel oluline roll stabiliseerimisnõuetes ja vabades liikumistes. Keha ees olevad toetavad tegevused, näiteks laua taga või reitel toetamine, nõuavad peamiselt küünarnuki aktiivset sirutamist. Tüüpiliseks jõutreeninguks on push-up. Kere taga toetades lülitatakse sisse ka õla pikendamine. Vastav spordiala vorm on erinevates versioonides dips.
Funktsionaalses anatoomias nimetatakse tagasipöördumist paindumisasendist sageli pikendamiseks. Spordis ja tavalises igapäevaelus on käsivarrel palju liikumisjärjestusi, mida küünarnuki ja õlaliigese need komponendid täpselt kujundavad. Võrkpalli kaldkriipsud, tennise üldlöögid, käsipalli visked või igat tüüpi ujumise tagasiliikumised hõlmavad oluliste elementidena õla ja küünarnuki samaaegset pikendamist.
Sõrmede liigeste pikendamine on oluline roll käe sulgemise vastu. Selleks, et saaksin midagi sihipäraselt haarata või sellega tööd teha, tuleb sõrmed eelnevalt avada. Sõrme liigesed venitatakse ka enne lööki tagurpidi liikumiste ajal.
Lülisamba pikendamine on oluline komponent pagasiruumi sirgendamisel, näiteks raskete raskuste tõstmisel. Tasuta pikendust saab jälgida mõnedel spordialadel, näiteks võimlemisel, balletis, ujumisel või kõrgsukeldudes.
Ravimid leiate siit
➔ ValuravimidHaigused ja tervisehäired
Degeneratiivsed haigused nagu osteoartriit võivad põhimõtteliselt mõjutada kõiki liigeseid. Tavaliselt tekib see vaev rohkem siis, kui koormused toimivad, näiteks puusa- ja põlveliigeses ning selgroos. Pikendust võivad mõjutada mitmed artriitilised protsessid. Ühest küljest kahaneb liigesekapsel aja jooksul, mis otseselt pikendab. Teisest küljest viib tekkiv valu õrna käitumiseni, mis viib lihaste nõrgenemiseni ja lühenemiseni. Sel juhul mõjutab liikumise amplituud negatiivselt nii aktiivselt kui ka passiivselt. Puusaliigese piiratud laiendus mõjutab otseselt kõnnakumustrit.
Igasugune lihaste lagunemine võib ka venitamist piirata. Reeglina mõjutavad kõigepealt toimingud, mida teostatakse gravitatsiooni vastu, näiteks sirgendamine painutatud või kõverdatud asendist või jalgade püsimine seisvas asendis. Lihaste lagunemine võib olla tegevusetuse või haiguse tagajärg. Sellesse rühma kuuluvad lihasdüstroofiad ja amüotroofne lateraalskleroos.
Konkreetsed neuroloogilised haigused ja kahjustused võivad negatiivselt mõjutada ekstensorite korrektset toimimist. Hulgiskleroosi korral mõjutavad muu hulgas õiget, sihipärast liikumist ja stabiilsust. See põhjustab koordinatsiooni- ja stabiilsusprobleeme, eriti kõndides ja seistes.
Reieluu närvi kahjustus põhjustab nelipealihase femorise lihase osalist halvatust, mis mõjutab tugevalt stabiilsust seismisel ja kõndimisel. Sama probleem võib ilmneda õlavarre ülaosas, kui radiaalne närv on õlavarreluumurruga kahjustatud. See varustab muu hulgas triitsepsit brachii-lihast, küünarliigese peamist ekstensorit. Kui see lihas ebaõnnestub, saab küünarnukki ainult algeliselt venitada ja tugikoormused pole enam võimalikud.
Supraspinatuse kõõluse sündroom on õlaliigese eriline haigus, mis mõjutab eriti pikendust. Supraspinatus lihas on õlalihas, mis kuulub rotaatori mansett. Selle kõõlus kulgeb kitsas ruumis õla katuse ja liigesepea vahel. Korduvad rõhukoormused võivad lihaseid ärritada. Käe tagasitulek, eriti koos sisemise pöörlemisega, on selle tagajärjel sageli valusalt piiratud.
