Trihhiinid ja piitsauss

Trihhiin on väga väike nematood, mis on palja silmaga vaevu nähtav. Isane on vaid umbes 1,5, emane 3–4 millimeetrit pikk. Kokku on keeritsusside nakatumist maailmas hinnanguliselt umbes 40 miljonit inimest. Meie juures on keeritsushaigused aga seadusega ette nähtud lihakontrolli tõttu aastaid muutunud üha haruldasemaks.

Trihhiinide korrutamine ja eluviis

Seksuaalselt küpsed trihhiinid arenevad inimeste, kodu- ja metssea, rebase, mägra, naaritsa ja rottide peensooles. Need tekivad pärast toort, nakatunud liha söömist, mis sisaldab keeritsussi kapsleid. Pärast paaritumist ladestuvad emasloomad umbes 1000–2500 elusat vastset, kes sisenevad lümfi ja vereringesse.

Need levivad kogu kehas, kuid neid saab pikaajaliselt säilitada ainult lihastes, mis on hästi hapnikuga varustatud. Siin nad kasvavad üles ja kapseldavad ennast. Umbes 6 kuni 8 kuu pärast algab lupjumine, kapsel. Trihhiinid võivad sel viisil elus püsida 2–3 aastakümmet. Kuid edasiseks arenguks on teil kindlasti vaja uut peremeest.

Trihhiinide nakatumise sümptomid

Haiguse sümptomeid põhjustab algselt trihhiinide esinemine soolestikus, mis võib põhjustada palavikuga kõhulahtisust. See etapp kestab umbes 8–12 päeva; teises etapis algab vastsete sisseränne, mille käigus võivad tekkida lihasvalud, muutused verepildis ning vereringe- ja ainevahetushäired.

Niinimetatud puhkefaasis on lõpuks aneemia, tühjenemine ja reumaatilised kaebused. Suure osa haiguse sümptomitest põhjustavad trihhiinide metaboolsed tooted ja ained, mis eralduvad lihaste lagunemisel.

Trihhiinide ravi ja ennetamine

Ravi peab koosnema peamiselt heast hooldusest, toitumisest, valu leevendamisest ja pikaajalisest puhkusest terapeutilise võimlemisega. Me ei tea ühtegi tegelikku vahendit, mis tapab lihastes trihhiinid. Seetõttu on eriti oluline vältida trihhinoosi või trihhinelloosi. Siin aitab meid seaduslikult ette nähtud lihakontroll ja tooreste lihatoodete vältimine. Tapa tooreid jäätmeid ei tohi ka sigadele sööta.

Samuti tuleb tagada, et nad ei saaks süüa rottide ja rebaste, kes on sageli keeritsusside kandjad, korjuseid.

Piitsauss

Tavaline parasiit on piitsauss. Hinnanguliselt esineb seda umbes 450 miljonil inimesel. Isase pikkus on 3,5–4,5 sentimeetrit, emasloom võib olla umbes 5 sentimeetrit pikk. Kuid paksus on ainult 1 millimeeter. Neid usse leidub enamasti pimesoole ja jämesooles, harvemini peensooles. Nagu ümarusside puhul, toimub areng ilma vaheperemeheta, söötes sisse vastse sisaldavaid viljastatud mune.

Usside tõsise nakatumise korral võib tekkida isutus, iiveldus, iiveldus, kõht laienenud, kõhuvalu, kõhukinnisus ja harvem kõhulahtisus. Üldiselt ei põhjusta piitsaprobleemid peaaegu üldse kaebusi.

Selle määramist raskendab asjaolu, et usse leidub väljaheites harva. Diagnoosi saab teha ainult munade tuvastamisega. Ravi on üsna keeruline, kuna ussid on suhteliselt vastupidavad. Kuid tänapäevaste ravimite abil on võimalik loomi lahustada või tappa, kui see ravi nõuab ka palju kannatlikkust. Veel on mitmeid usse, mida leidub peamiselt troopilistes piirkondades. Nende hulka kuuluvad flukes, niinimetatud kaanid.

Need on palju ohtlikumad kui meile teada ja siin kirjeldatud liigid. Kuid kuigi meile levinud ussid ei ole tavaliselt eluohtlikud parasiidid, nagu nägime, võivad need põhjustada igasuguseid kahjustusi. Seetõttu peame püüdma kõikvõimalike vahenditega võimalikult palju parasiitide nakatumist piirata. Parim viis selle saavutamiseks on laitmatu hügieeniline käitumine.