Kõneteraapia

Mõiste Kõneteraapia "Tervishoiuteenused" viitavad mitmesugustele ravimeetoditele, mis käsitlevad kõne- või kõnehäireid, aga ka kuulmis- ja neelamishäireid. Seda eriala distsipliini tuntakse ka logopeedilise nime all. Logopeedia eesmärk on parandada inimese suhtlemisvõimet.

Mis on logopeediline ravi?

Nimetus Kõneteraapia, mida nimetatakse ka logopeediks, tähistab meditsiiniterapeutilist eriala, mis tegeleb kõne-, kõne-, kuulmis- ja neelamishäiretega.

Kui minevikus oli põhirõhk meditsiinilisel komponendil, siis tänapäeval keskendutakse sageli terapeutilisele lähenemisele. Logopeed vajab ulatuslikke teoreetilisi ja praktilisi teadmisi, et tuvastada ja ravida erinevaid häireid ning vastavalt nõustada neid. Logopeedilisi patsiente on kõigist vanuserühmadest.

Eriti ravitakse ka lapsi, kes on keeleprobleemide tõttu märgatavad lasteaia- või põhikoolieas. Kõne- või kuulmishäired võivad põhjustada igapäevaelus suuri kommunikatsiooniprobleeme ja halvimal juhul ka asjaomase isiku isoleerimist. Asjakohane logopeediline ravi peaks sellele vastu panema.

Funktsioon, mõju ja eesmärgid

A Kõneteraapia See hõlmab erinevaid ravimeetodeid ning on suunatud mitmesugustele häiretele ja kaebustele, mis kõik on seotud mõjutatud inimese keelelise suhtlemisoskusega. Logopeediliste rakendusalade hulka kuuluvad näiteks artikulatsioonivead, näiteks lisp, kõnehäired, näiteks kokutamine, aga ka kõnehäired, näiteks dementsuse või kõnega inimestel ning neelamisprobleemidega insuldi järgselt või pärast operatsiooni.

Logopeedid tegelevad ka kehva sõnavara või patoloogiliste grammatiliste piirangutega. Kui patsient külastab logopeedi, tuleb kõigepealt kindlaks teha, mis häire see täpselt on. Sageli tehakse seda eelnevalt koostatud meditsiinilise aruande põhjal ja pärast üksikasjalikke katseid, milles uuritakse keele- ja kirjutamisoskust, liigendust, sõnavara ja hingamisfunktsiooni. Kui täpsed diagnoosid on tehtud, saab koos patsiendiga või laste puhul vanematega koostada raviplaani.

See koosneb tavaliselt spetsiifilistest harjutustest, mis viiakse läbi praktikas ja hiljem ka iseseisvalt, kuni asjaomane isik sisestab häireteta kõne järk-järgult ja kasutab seda automaatselt. Kõneravi ulatusse kuuluvad ka vestlused patsiendi või tema perekonnaga. Iga mõjutatud inimese jaoks seatakse individuaalne teraapia eesmärk, sõltuvalt vanusest, sümptomitest ning häire põhjusest ja tõsidusest. Kui näiteks pärast rasket haigust või õnnetust pole enam võimalik võimeid täielikult taastada, on eesmärk järk-järguline parandamine, samas kui kõnehäiretega lapse puhul tuleks kõneprobleemid täielikult kõrvaldada.

Põhimõtteliselt on logopeedil alati üldeesmärk - parandada inimese suhtlemisoskust ja tugevdada tema enesekindlust. Keeleprobleemidega inimesed häbenevad sageli oma sümptomeid ja väldivad sageli kontakti teistega. Kõneravi eesmärk on vähendada kõnedefekte nii, et normaalne elu oleks võimalik.

Ravimid leiate siit

Riskid, kõrvaltoimed ja ohud

Logopeedid kasutatakse sageli seetõttu, et paljud inimesed kannatavad keele-, kõne- või neelamishäirete all. Logopeediliste meetmetega kaasnevad tegelikult riskid ainult siis, kui neid ei tehta õigesti või kui vastavat häiret ei õigesti tuvastata ja selle tulemusel viiakse läbi vale ravi.

Näiteks düsfaagia (neelamisravi) korral võivad patsiendid ilmneda püsivad rasked sümptomid, kui ravi on ebapiisav või ebaõige. Selliseid juhtumeid võib siiski nimetada haruldasteks üksikjuhtumiteks. Kuna paljud patsiendid on oma keeleprobleemide suhtes väga tundlikud, peab terapeut olema eriti ettevaatlik, sest logopeedilise ravi edukus sõltub muu hulgas ka sellest, mil määral asjaomane inimene harjutustega tegeleb.

Kui lapsed on kaasatud, peaks ravi olema mänguline, et väike patsient saaks harjutusi nautida ja teraapiasessioonidel käimist. Logopeed peaks tegema raviarstiga tihedat koostööd, et saavutada optimaalne ravitulemus.