Patoloogiliste kõrvalekallete suhtes tundliku soolestiku kontrollimiseks kasutavad arstid meetodit Rektoskoopia. See on kiire, kuid kasulik uuring.
Mis on rektoskoopia?
Rektoskoopia on pärasoole peegeldus. Selle protseduuri ajal uurib arst pärasoole ja selle käigus tavaliselt ka päraku osa. Kuid see on vaid mõni sentimeeter. Seda läbivaatust teostavad arstid kasutavad endoskoopi. Selle torukujulise või voolikukujulise instrumendiga satuvad nad vastavasse soolestiku ossa.
Reeglina toimub see kontroll kliinikus või arsti kabinetis. Enne rektoskoopia alustamist tuleb patsiendile anda lahtistit. See peaks olema üsna tugev. Ainult sel viisil on võimalik pärasool täielikult tühjendada. See on omakorda väga oluline, kuna väljaheite jäänused võivad takistada selget vaadet soolestiku seintele. Suposiidi või klistiiri lahtistav toime algab maksimaalselt poole tunni pärast. Seetõttu on ettevalmistamise aeg lühike.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Rektoskoopia ajal sisestavad arstid pärakusse umbes 60 cm pikkuse endoskoobi. See on üsna paindlik ja seetõttu ühelt poolt hõlpsamini käsitsetav ning teiselt poolt patsiendi jaoks pisut mugavam kasutada. Võrdluseks on rektoskoop staatiline. Uuringul, mis võtab umbes 5–10 minutit, lamab patsient kas selili või külili. Kui viimane on valitud, tehakse seda vasakult.
Kui arstil on rektoskoopia tabel, asub uuritav inimene põlve-küünarnuki asendis mõnevõrra mugavamalt. Kui instrument asub pärasooles, puhutakse sinna õhku. See suurendab soolestikku, mis võimaldab arstil seda organit lähemalt uurida. Selle teoreetiliselt üsna lihtsa protseduuri abil kontrollib protseduuri läbiviiv arst soolestikku ebaharilike muutuste osas. Fookuses on polüübid. Need soole limaskesta väljaulatuvad osad võivad hiljem areneda ohtlikuks käärsoolevähiks. Seetõttu on nende tunnustamine ja eemaldamine eriti oluline.
See on isegi kohe võimalik. Arstid eemaldavad tükid tropi abil. Lisaks polüüpidele saab tuvastada ka hemorroidid. Nad vastutavad ebamugava väljaheite määrdumise, sügeluse ja isegi verejooksu eest. Neid saab ka eemaldada, kuid võib olla vajalik haiglaravi. Diverticula on muud ebanormaalsed muutused soolestikus, mida tuleks samuti jälgida. Seda põhjusel, et need nn kotid võivad põletikuliseks muutuda. Lisaks on pärasoole peegeldamisel oluline kindlaks teha ahenemised. Need ei põhjusta alguses suuri probleeme, kuid kui neid ravimata jätta, võivad need halvimal juhul põhjustada soolestiku ummistumist.
Lisaks saavad arstid tänu rektoskoopiale tuvastada limaskesta põletikku. Lõpuks on võimalik lokaliseerida verejooks, mis on juba toimunud soolestikus, ja seda võimalikult kiiresti ravida. Siin võib olla isegi tohutu verekaotus. Sel põhjusel peaksid arstid rektaalse ägenemise ajal alati silma peal hoidma verejooksu osas. Kui vähirakud ja kasvajad on soolestikus juba olemas, annab uurimine arstidele võimaluse staadium ja areng. Muud rakendusalad on kõhukinnisus, lima väljaheites ja soolestiku kroonilised haigused.
Rektoskoopiaga taotletavad eesmärgid on ulatuslikud. See kontroll tunnistab paljusid patoloogilisi muutusi, mis halvimal juhul võivad põhjustada patsiendi surma. Seetõttu on pingutuse ja kasu suhe väga hea, eriti kuna see uurimine võtab vaid pisut aega.
Riskid, kõrvaltoimed ja ohud
Pärasoole peegeldused ei ole tavaliselt seotud tõsiste komplikatsioonidega. Kuid paljude patsientide arvates on protseduur ebamugav. Osaliselt on see tingitud soolestikku puhutud õhust. Teisest küljest mängib rolli ka instrument. Endoskoobi või rektoskoobi asukoht võib põhjustada valu.
Kuid õhk põhjustab ka äärmist puhitust, mida mõjutatud inimesed peavad väga ebamugavaks. Kuid võrreldes teiste uuringute ja nende riskidega on need kõrvaltoimed, millega on lihtne toime tulla. Tõsiseid juhtumeid tehakse rektoskoopia ajal ainult väga harva. Nende hulka kuulub soole seina vigastus. See ei põhjusta ainult verejooksu, mis tuleb kiiresti peatada. Tulemuseks võib olla ka peritoniit.
Kuid on ka mõeldav täielik tungimine koos teiste elundite kahjustustega. Sfinkteri lihaste kahjustused on sama inetu. Inkontinentsuse tekkimisel peaks neil olema kaugeleulatuvad tagajärjed. Seejärel ei saa vigastatud patsiendid oma roojamist kontrollida nagu varem, mis võib olla väga ebamugav. Äärmiselt halb, kuid sama harv on sepsis ja keerulised põletikud. Sepsist tuleks siinkohal mainida üldterminina.
Need haigused tekivad ebaõnnestunud pärasoole peegeldamise käigus, kui mikroobe ja patogeene satub soolestikku ja nendega ei saa võidelda. Seetõttu ei esine tõesti ohtlikke tüsistusi enamikul juhtudel. Tõeliselt halbu tagajärgi, kuna need on pikaajaliselt tõhusad või halvimal juhul surmaga lõppevad, esinevad harva. Seetõttu on rektoskoopiad nende uuringute hulgas, mida saab pingutuse ja riski osas pidada madalaks. Kuid nende eelis on seda suurem.
.jpg)
