Rebane paelussid on parasiidid, kes elavad vaheperemeeste ja peamiste peremeesorganismide arvel ning implanteerivad end oma kudedesse. Endoparasiidid kasutavad peamiselt närilisteid peremeesorganismidena, nõrgestavad neid ja koos loomaga söövad neid alla suuremad imetajad, näiteks rebased. Ravimata jätmise korral on rebase paelussiga nakatumine sageli surmav.
Mis on rebane paelussid?
Rebase paelussi nimetatakse ka Echinococcus multilocularis teatud. See on paelusside klassist pärit parasiitne eluvorm. Süsteemi kohaselt kuulub see päris paelusside ehk Eucestoda alaklassi, mille hulka kuulub ka Cyclophyllidea ja perekond Taeniidae. Liik kuulub paelusside perekonda Echinococcus ja vastab seega Cestoda rühma kuuluvale endoparasiidile.
Echinococcus multilocularis on kuni kolm millimeetrit pikk ja koosneb kuni viiest paelussi jäsemest, nn proglottiididest. Rebaste paelussidel on neli iminappi ja konks pea piirkonnas. Nii saavad nad end oma peremeeste soole seina külge kinnitada. Konksud on paigutatud ringidesse imitoru ümber ja moodustavad kuni 18 konksust koosnevad rühmad pikkusega kuni 34 mikromeetrit.
Rebane paeluss on levinud ainult põhjapoolkeral, eriti Saksamaal, Šveitsis ja Prantsusmaa idaosas. Rebase paelussi levik sõltub sobivatest peremeestest ja vaheperemeestest, kes esinevad ainult põhjapoolkera parasvöötme või külma kliimaga kliimas.
Parasiidid kahjustavad alati nende peremehi. Seetõttu tuleb Echinococcus multilocularis'ega nakatumist pidada patogeenseks.
Esinemine, levik ja omadused
Nagu kõik endoparasiidid, toitub rebane paelus peremeesorganismi arvelt. See imab toitaineid otse keha pinna kaudu. Rebase paelusil pole soolestikku. Hiired ja väikesed loomad toimivad vaheperemeestena. Peamiste peremeeste hulka kuuluvad suuremad imetajad, eriti rebane ja koer.
Rebane paelussid elavad lõplike peremeesorganismide peensooles. Nende munad küpsevad reproduktiivses jäsemes. Niipea, kui paljunemisjäsemed lükatakse tagasi, on järgmise vastsete esimene põlv valmis.
Munad liiguvad mööda peremehe soolestikku ja peremees eritab neid. Rebane paelussi annab päevas kuni 200 muna. Eritunud munad püsivad kuude jooksul kõige ebasoodsamates kliimatingimustes nakkavad. Vahepealsed peremehed, näiteks närilised, võtavad uuesti munad kinni. Vastsete kapsel lahustub ja vabanevad onkosfäärid, nn heksakantteeni vastsed. Need vastsed läbivad vaheperemehe soole limaskesta, et siseneda vereringesse. Nad liiguvad vereringe kaudu peremeesorganismi maksa või mõjutavad kopse, südant ja põrna.
Onkosfäärid astuvad elundite kudedesse ja sinna lähevad metatsetoodide või uimede vastsetapid. Tänu želatiinsete mullide moodustumisele eraldatakse need peremehe kudedest. Veel uimed pungi tükkhaaval metacestoodi seinalt ja infiltreeruge koesse. Nagu metastaasid, rändavad nad vereringe kaudu teistesse elunditesse. Kolmandas vastse staadiumis moodustuvad protoskoliidid, mille peas on süvendid.
Infektsioon muudab vaheperemehe nii nõrgaks, et see on hõlpsasti saak potentsiaalsetele peremeestele, nagu rebased, koerad või kassid. Isegi pärast vahepealse peremehe surma jäävad vastsed rümpasse nakkusohtlikuks ja võivad seega levida karionnakkusena.
Protoskolooniad eraldatakse vaheperemehe koest lõpliku peremehe seedetraktis ja kasvavad peamise peremehe peensooles täiskasvanud ussideks.
Inimesed nakatuvad kõige sagedamini rebase paelussiga saastunud seente ja metsamarjade kaudu. Nakkusallikaks on ka petusnakkused pärast kokkupuudet metsapõrandaga. Koerad, rebased ja kassid võivad nakatada inimesi ka kokkupuutel vaevu märgatavate väljaheidetega.
Haigused ja tervisehäired
Rebane paelus põhjustab inimestel alveolaarset ehhinokokoosi. Nakkushaigus avaldub iseloomuliku tsüsti moodustumise kaudu kehas. Tavaliselt kasvavad rebase paelussi tsüstid invasiivselt, st tungivad elundite kudedesse. Tavaliselt on need sarapuupähkli suurused ja kasvavad kobaratena.
Tsüstid on põimunud sidekoe ja granulatsioonikoega ning on üksteisega ühendatud. Tsüstide moodustumisega hävitab infektsioon kahjustatud elundi tükkhaaval. Paljudel juhtudel levib infektsioon kehas metastaaside kaudu edasi ja mõjutab aja jooksul kaugemal asuvaid elundeid. Kliinilised nähud on sarnased kartsinoomiga. Sõltuvalt mõjutatud elunditest võivad üksikud sümptomid varieeruda. Võib esineda igasuguseid orgaanilisi funktsionaalseid häireid.
Ravi on prognoosi parandamiseks hädavajalik. Ideaalis eemaldatakse kõik ehhinokoki tsüstid kirurgiliselt. Kuna tsüstid infiltreeruvad koesse, viiakse enamikul juhtudel läbi keemiaravi albendasooli või mebendasooliga.
Paelussiliikide vastu pole spetsiifilisi ravimeid. Rebase paelussi nakatumisega seoses on kõige olulisem roll profülaktikal. Rebase paelussi vastsed surevad temperatuuril 70 kraadi Celsiuse järgi. Seetõttu on toidu konserveerimine asjakohane ennetus. Tapamajajäätmeid ning koera- ja kassitoidu toorest liha saab läbi küpsetada ja lemmikloomad regulaarselt ussitada. Metsapuuviljad ja seened pestakse ideaalselt põhjalikult ja kuumutatakse enne tarbimist piisavalt.
Immuunsupresseeritud patsientidel on suurem oht rebase paelussi tekkeks.
