vaimne kriis

Nimetus vaimne kriis on kõnekeelne termin keha ägeda reaktsiooni kohta ekstreemsele psühholoogilisele stressile, mida iseloomustab kannatanute äkiline füüsiline ja emotsionaalne ülereageerimine. Närvilise lagunemise põhjused võivad olla erinevad. Kui haigusseisund püsib, on vaja professionaalset abi vestluse ja käitumusliku teraapia vormis, mida sageli toetatakse ka meditsiiniliselt.

Mis on närvivapustus?

Kirglik igapäevaelu, pinged ja sisemine rahutus võivad pikas perspektiivis põhjustada närvivapustuse.

Närvilise lagunemise käivitab asjaomase inimese jaoks äärmiselt stressirohke psühholoogiline olukord. Sellisteks olukordadeks võivad olla õnnetused, vägivallakogemused, lähedase kaotus või pidev stress era- või töökeskkonnas. Need sündmused, mida nimetatakse ka traumadeks, kujutavad kannatanutele ägedat või varjatud olukorda, kus nad on täiesti hämmingus ega saa hakkama. Kui olukord püsib, muutub keha ülekoormatuks ja lõpuks kukub kokku.

Sõltuvalt närvivapustuse esinemisest ja selle sümptomite püsivusest eristatakse ägedat stressihäiret (lühiajaline närvivapustus, mis kestab mitu tundi kuni mõni nädal vahetult pärast sündmust) ja posttraumaatilist stressihäiret (psühholoogiline või sotsiaalne kahjustus, mis kestab kauem kui neli nädalat).

Ägedat närvivapustust ei peeta haiguseks, vaid seda peetakse normaalseks psühholoogiliseks reaktsiooniks erakordsele kogemusele. Kui on traumajärgne närvivapustus, siis räägitakse haigusest, mis vajab ravi. Kui isegi kolme kuu pärast pole olulist paranemist, muutub haigus krooniliseks traumajärgseks stressihäireks.

põhjused

Üldiselt võib stressi nimetada kõigi stressihäirete põhjustajaks. Eri tüüpi stress põhjustab tohutut psühholoogilist stressi ja selle võivad esile kutsuda ägedad või kroonilised sündmused. Ägedad sündmused võivad olla näiteks õnnetus või vägivaldne kuritegu. Loodusõnnetused ja sõjad on samuti terav stressiolukord.

Sündmusest võib saada trauma ja seega stressi käivitaja mitte ainult otseselt seotud isikutele, vaid ka tunnistajatele või abistajatele. Armastatud inimese kaotus võib olla ka traumeeriv. Stressi näited, mis ei ole äge, kuid pidevalt esinevad, võivad olla pidev psühholoogiline surve era- või töökeskkonnas või püsivad ärevushäired (foobiad). Pidev stress takistab organismil piisavat füüsilist ja vaimset taastumist.

See, kas kellelgi on selliste sündmuste tagajärjel närvivapustus, sõltub suuresti isiklikest toimetulekustrateegiatest, mida nad saavad kasutada. Näiteks vaimselt haavatavatel inimestel, kellel on vähe sotsiaalset tuge, on kalduvus välja töötada stressihäireid või olla selle häire leevendamiseks vähem võimelised.

Ravimid leiate siit

➔ Närve rahustavad ja tugevdavad ravimid

Sümptomid, tervisehäired ja nähud

Närvilise lagunemise ägedas faasis esinevad sümptomid erinevad järgneva töötlemise etapi sümptomitest ja kaebustest. Närvilisest lagunemisest võib teada anda näiteks iivelduse, rohke higistamise, värisemise või võidusõidu tõttu, mõnikord ka tajumishäirete tõttu.

Pole harvad juhud, kui mõjutatud isikud tunnevad end justkui enda kõrval seisvat ega kontrolli enam oma emotsionaalset ülereageerimist ja irratsionaalset tegevust. Samuti võib täheldada agressiivset või apaatset käitumist, näiteks šokis. Vahetult pärast ägedat faasi kannatavad paljud kannatajad äärmise abituse ja tühjuse tunde käes. Nende jaoks tundub, et praegusel hetkel pole olukorrast väljapääsu. Seda faasi iseloomustab sageli lohakus, meeleheide ning füüsiline ja vaimne kurnatus.

Järgnevas töötlemisfaasis võib tekkida rohkem painajaid või välkkiireid ilminguid, depressiivseid meeleolusid, unehäireid, seedeprobleeme, paanikahooge või isegi korduvaid nutmisehooge. Tavaliselt vähenevad sümptomid töötlemisfaasis üha enam ja paremal juhul kaovad need täielikult.

Kui stressihäire liigub traumajärgsesse või kroonilisse faasi, võib ravi puudumise või ebaõige ravi korral põhjustada tõsiseid psühholoogilisi häireid. Ei ole harvad juhud, kui mõjutatud isikutel kujunevad välja isiksushäired depressiooniga, mõnikord agressiivse käitumisega, suutmatusega astuda isiklikesse suhetesse ja isegi suurenenud vastuvõtlikkus suitsiidile.

Tüsistused

Eriti viimati nimetatud kaebused esindavad ka kõige ohtlikumaid tüsistusi närvivapustuse taustal.Nende kaasnevate häirete ravi eeldab professionaalse teraapia osana vallandava trauma hoolikat ja sihipärast juhtimist.

Kui seda teraapiat ei toimu või kui seda tehakse valel viisil või kui repressioonid ja asjaomase isiku üldine kaitsev hoiak takistavad ravi, mis on mõnikord vajalik pikemaks ajaks, võib oodata kroonilisi ilminguid ja sümptomite süvenemist, mis mõnikord muudab patsiendi iseseisva elu jätkamise võimatuks. .

Millal peaksite arsti juurde minema?

Nagu juba kirjeldatud, võib äge stressireaktsioon kesta mõnest tunnist mõne nädalani. Kui asjassepuutuval isikul on piisavalt ja sobivaid strateegiaid, et iseseisvalt olukorraga iseseisvalt hakkama saada, pisut puhata, piisab traumast ülesaamiseks sageli pausist.

Igasuguste kaebuste esmane kontaktpunkt on perearst, kes väljastab kaebuste põhjal esmalt tervisekindlustuse tõendi. Kui sümptomid püsivad siiski kolm kuni neli nädalat, tuleb perearstiga konsulteerides pöörduda eriarsti või psühholoogi poole. Üldiselt ja ennetava meetmena tuleks seda kaaluda isegi ilma tegeliku närvivapustuseta regulaarse kurnatuse ja depressiivsete meeleolude korral.

Näpunäide: Lisaks tavapärasele kohtumiste broneerimisele telefoni teel saab meditsiinilisi kohtumisi nüüd hõlpsalt ka veebis broneerida. Doctolibi abiga saab eriarsti vastuvõtu korraldada vaid mõne hiireklõpsuga ja väljaspool ametlikku tööaega.

diagnoosimine

Kahjuks on sõltuvalt piirkonnast psühholoogi või psühhoterapeudi juures suhteliselt keeruline kohtumisi pidada. Ägedate juhtumite jaoks on olemas hädaabinumbrid, mida väljaõppinud spetsialistid saavad kuulata ja vähemalt pakkuda esialgseid vihjeid selle kohta, kuidas edasi tegutseda ja kuidas olukorraga hakkama saada.

Paljudel juhtudel viib esmast konsultatsiooni haigestunud inimesega läbi perearst. Uurimise oluline osa on üksikasjalik ajalugu, sümptomid ja riskifaktorid. Vajadusel lepitakse kokku saatekiri eriarsti vastuvõtule. Sageli võib olla soovitatav uurida ka füüsilisi sümptomeid.

Trauma tagajärjel tekkinud ägeda stressihäire diagnoosib tavaliselt eriarst, kui on täidetud järgmised tingimused: Asjaomane isik seisis hiljuti silmitsi sündmusega, mis oma raskuse tõttu on erakorraline koormus. Sellisteks sündmusteks võivad olla näiteks otsene või kaudne (pealtnägija või abistajana) surmajuhtum või ähvardatud või tegelik tõsine vigastus.

Pärast seda on ilmnenud mitmesuguseid füüsilisi ja psühholoogilisi sümptomeid ja kaebusi, mida saab sündmusele omistada ja millel on mõjutatud isikutele tohutu mõju. Kui need või muud kaebused, mille hulka võivad kuuluda uinumise või uinumisega seotud probleemid, keskendumisraskused või suurenenud ärrituvus ja agressiivsus, ilmnevad kuue kuu jooksul pärast seda sündmust, liigub diagnoos posttraumaatilise stressihäire poole.

Diagnoosimist võib muuta keeruliseks asjaolu, et sümptomid võivad ilmneda kohe pärast trauma kogemist, aga ka paljude aastate kuni aastakümnete hilinemisega. Äärmuslikel juhtudel ja kroonilise kuluga mitme aasta jooksul võib pärast äärmist stressi diagnoosida püsiva isiksuse muutuse.

Ravi ja teraapia

Äge närvivapustus:

Sõltuvalt mõjutatud inimesest ja sellest, mil määral saavad nad erakordselt stressirohke olukorraga toimetulemiseks individuaalselt ja iseseisvalt strateegiaid välja töötada või välja töötada, ei vaja ägedad stressihäired sageli täiendavaid terapeutilisi meetmeid. Ideaalis peaksid sümptomid ja kaebused iseseisma suhteliselt lühikese aja jooksul.

Posttraumaatiline stressihäire:

Kui sümptomid ei taandu ja on tõsiste vaimuhaiguste oht, peaksid arst ja patsient kokku leppima edasised ravisammud. Äärmuslikel juhtudel on esimene samm patsiendi enesetapu ärahoidmine haiglaravil viibimise teel. Pärast ja ka ambulatoorsete teraapiate puhul segatakse tavaliselt erinevaid lähenemisviise, et pakkuda asjatundjale parimat võimalikku tuge traumaatiliste sündmustega toimetulemiseks tervikliku ja kompleksse ravi abil.

Paljudel juhtudel kasutatakse kognitiivset käitumisteraapiat, mille käigus vastasseis traumaatilise kogemusega toimub individuaalsetes või rühmavestlustes. Otsitakse tulemustele orienteeritud ümberkorraldusi ja olukorra uuesti uurimist. Selle lähenemisviisiga võib kaasneda ravimteraapia, mis vähendab selliseid kõrvaltoimeid nagu unetus ja peavalud või võib avaldada üldist meeleolu parandavat toimet.

Kiireid õnnestumisi võib saavutada ka taimsete preparaatidega, näiteks palderjan ja humal rahustavate või homöopaatiliste toodete valmistamiseks. Samuti mängivad teraapias sageli liikumis- ja lõdvestustehnikad. Treening, meditatsioon või autogeenne treening aitavad nii kehal kui ka vaimu stressist paremini vabaneda. Reguleeritud ja tasakaalustatud igapäevaelu, tervislik toitumine ja fikseeritud puhkeajad aitavad ka igapäevast elu harmoonias juhtida.

Outlook ja prognoos

Prognoos pärast ägeda stressireaktsiooni ilmnemist on väga hea. Tavaliselt kaovad sümptomid mõne päeva või nädala jooksul, kuid kui sümptomid püsivad ja muutuvad traumajärgseks stressihäireks, vähenevad kiire paranemise võimalused sõltuvalt ravi mittesaamise kestusest.

Kui ähvardab püsiv stressireaktsioon, tuleb võimalikult kiiresti otsida professionaalset abi. Kuna närvisüsteemi lagunemistel on olenevalt varasemast ajaloost väga individuaalne käik, on praeguse sündmuse ja saadaolevate toimetulekustrateegiate, järjepideva enesemotivatsiooni, jätkusuutliku igapäevase kohanemise ja käitumismuutuste korral täielikuks taastumiseks vajalik eeldus.

Ravimid leiate siit

➔ Närve rahustavad ja tugevdavad ravimid

ärahoidmine

Kuna traumaatilised sündmused toimuvad tavaliselt ettevalmistamata, ei saa neid mõjutada või saab neid mõjutada ainult raskustega ja seega ei saa neid ennetada. Ennetamine on võimalik ainult piiratud määral, vältides algusest peale teatud olukordi või rakendades erilist hoolt. Püsiva stressi või ärevushäiretega on olukord erinev. Kui see on ohus, saab ennetavaid meetmeid võtta suunatud käitumiskoolituse või elutingimuste muutmise kaudu.

Järelhooldus

Närviline jaotus nõuab järjepidevat järelhooldust, et luua optimaalsed tingimused, et vältida retsidiive. Seda saab teha koostöös psühholoogi, aga ka perearstiga. Sellega seoses on oluline teada, kui intensiivne oli närvivapustus, kas seda saab seostada teatud kogemusega või on see pikaajalise stressi väljendus ja kas see on toimunud esimest korda või sagedamini.

Kõik need on tegurid, mida võetakse arvesse individuaalse järelhoolduse kontseptsioonis. Teatava närvivapustuse käivitava sündmuse puhul aitavad vestlused sõprade ja perega sageli säästvat töötlemist. Kui põhjuseks on näiteks pidev stress tööl või igapäevaelus, on järelhoolduse üks osa neid stressifaktoreid nii palju kui võimalik vähendada.

Järelhooldus peaks ühelt poolt tagama ka taastamiseks vajaliku puhkuse ja teiselt poolt järk-järgult taastama vastupidavuse. Lõõgastusharjutused ja liikumine on sageli väga kasulikud. Spordiväljakul on õrn vastupidavustreening võimalik ilma ülekoormuseta, kuid ideaalsed on ka mängud, millel pole võistluslikku iseloomu.

Lõõgastuspiirkonnas on PMR (progresseeruv lihaste lõdvestamine) täpselt sama soovitatav kui autogeenne treenimine. Uinumisprobleeme saab vähendada kujuteldavate rännakute või rahustava muusika saatel. Jooga viib meele, hinge ja keha tagasi tasakaalu füüsiliste ja hingamisharjutuste, lõdvestuse ja meditatsiooni abil.

Saate seda ise teha

Enda psüühika kuulamine ning oma füüsilistele reaktsioonidele ja meeleolule tähelepanu pööramine on eriti oluline siis, kui teid ähvardab ületöötamine professionaalse või privaatse stressi tõttu. Kui on ette näha, et stressirohke olukord kestab kauem, peaksite proovima seda olukorda vältida, looma tagasitõmbumispunkte või vähemalt lubama endale piisavalt puhata.

Piisav uni on siin väga oluline, varakult magama minnes ja lugedes lõõgastudes saab suhteliselt vähese vaevaga märkimisväärset paranemist. Lühike paus vähendab sageli märkimisväärselt stressi ja aitab leida uusi võimalusi ja uusi jõude. Seetõttu on spordi või hobi kaudu kavandatud lõõgastuspausid positiivse üldise seisundi jaoks väga olulised.

Ägedate stressireaktsioonide korral võite kasutada ka apteegist pärit taimseid rahusteid. Sobivad hästi näiteks palderjanide või humalaga tooted. Raskematel juhtudel võib ka lühikese etteteatamisega aidata retseptivaba rahustav ravim, millel on lõõgastav ja rahustav toime. Kuna toimeained loovad pikas perspektiivis sõltuvuse, tuleks seda meedet kasutada ainult individuaalsetes ja absoluutsetes hädaolukordades.