Nagu Sisehaigused on meditsiini eriala, mis tegeleb siseorganite, nende funktsioonide ja võimalike haigustega. Sisehaiguste spetsialist kutsutakse sisearstil ja viib läbi kaebuste diagnostikat, ravi ja järelravi.Võimaluse korral kuulub selle ennetamise hulka ka ennetamine, et vältida teatud kliiniliste piltide teket.
Mis on sisehaiguste ravim?
Sisemeditsiini abil ravitavateks organiteks on näiteks kopsud, süda, maks, neerud, seedetrakt ja põrn. Veri, veresooned ning side- ja toetav kude on samuti selle osa.
Selle tulemuseks on sisehaiguste vastutusala kliiniliste piltide eest, mis mõjutavad otseselt neid või muid organeid või nende funktsioone. Organitega otseselt seotud alapiirkondade näideteks on nefroloogia, kardioloogia, pulmonoloogia jne. Elundite funktsioonide piirkond hõlmab selliseid valdkondi nagu endokrinoloogia, immunoloogia, diabeetoloogia ja teised. Selle laiaulatusliku tööülesande tulemuseks on kattumine teiste erialadega, näiteks neuroloogia või laborimeditsiiniga.
Ehkki operatsioonid ei kuulunud algselt sisehaiguste ülesannete hulka, on olemas hilisemaid diagnostilisi meetodeid (enamasti minimaalselt invasiivseid), mida saab vähemalt nimetada "diagnostilisteks operatsioonideks". See hõlmab endoskoopiaid, mis viiakse läbi elundite visuaalseks uurimiseks ja kudede eemaldamiseks. Kaks tuubi sisestatakse läbi naha väikeste sisselõigete. Ühes on kaamera, mille vaade edastatakse ekraanile, teises on tavaliselt lõikeriistad, mida kasutatakse väikeste sekkumiste jaoks või kudede eemaldamiseks. Sõltuvalt endoskoopia tüübist võib osutuda vajalikuks üldanesteesia, näiteks laparoskoopia.
Internistiks õppimine võtab Saksamaal vähemalt viis aastat. Sisehaiguste spetsialist saab valida fookuse, mis pikendab täiendõppe perioodi ühe aasta võrra. Lisaks on võimalikud mitmesugused täiendavad kvalifikatsioonid, näiteks sõltuvus- või troopilise meditsiini alal.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Üks sisehaiguste diagnostilisi protseduure on anamnees, mille käigus arst paneb patsiendi oma sümptomeid võimalikult täpselt kirjeldama. Patsiendi vaatamine, palpeerimine, koputamine ja kuulamine, aga ka funktsionaalne testimine moodustavad suure osa tavalisest füüsilisest läbivaatusest ja neid nimetatakse IPAAF-i skeemiks: kontroll, palpatsioon, löökpillid, auskultuur, funktsionaalsed testid.
Võib osutuda vajalikuks ka vererõhu ja pulsi kontrollimine ning temperatuuri võtmine. Lisaks saab südame aktiivsust mõõta elektrokardiogrammi abil, ka pikaajalise EKG vormis. Ultraheliuuringud, endoskoopiad, kopsufunktsiooni testid, samuti kateetri uuringud, laboratoorsed uuringud ja biopsiad on samuti sisehaiguste diagnostiliste protseduuride osa.
Kui sisearst on diagnoosi pannud, soovitab ta patsiendile kõige sobivama raviviisi. Sageli toimub see ravimite vormis, näiteks antibiootikumide väljakirjutamisel põie- või neeruinfektsioonide korral või hormoonide asendamisel endokrinoloogiliste leidude korral. Ravi saab aga läbi viia ka ilma ravimiteta, näiteks kui patsiendi elustiili muutus võib juba viia eduni (toitumise muutmine, suitsetamisest loobumine vms).
Kuid sisearsti diagnoos võib viia ka teiste spetsialistide suunamiseni, kui on vaja ravimeetodeid, milleks ta pole kvalifitseeritud. See kehtib näiteks juhul, kui operatsioon on vajalik. Kui leid osutub keerukaks, võib pöörduda ka fookuses oleva sisearsti poole.
Internist näeb ennetuses veel ühte ülesannet. Internatsionalist võib anda nõu patsientidele, kellel on nende ülesehituse, käitumise või geneetilise paigutuse tõttu teatud haiguse risk suurem, et aidata haiguse tekkimist ära hoida või edasi lükata. Näiteks peaksid selgelt ülekaalulised inimesed, kelle veresuhkru tase on piirides, võtma tarvitusele abinõud võimaliku diabeedi puhkemise vältimiseks.
Samuti peaks internist mõtlema toetavate preparaatide, näiteks vitamiinilisandite andmisele. See on eriti oluline nõrgenenud või eakate patsientide jaoks ning võib mängu tulla ka siis, kui puudulikkuse sümptomeid pole, kuid neid tuleb karta.
Riskid, kõrvaltoimed ja ohud
Sisemeditsiin hõlmab kõiki elutähtsaid organeid ja puutub seetõttu sagedamini kokku väga tõsiste või ägedalt eluohtlike leidudega kui näiteks ortopeedid, dermatoloogid ja muud meditsiinitöötajad. Lisaks on siseorganid sageli üksteisega otseses kontaktis, nii et sümptomite põhjuse võimalikult kiireks ja täpseks kindlakstegemiseks on oluline pühendatud diagnoos.
Kudedes edasi lükatud põletiku või pahaloomuliste muutuste korral võib diagnoosi lühim kestus isegi elu päästa - mida kauem diagnoosimiseks kulub, seda halvem on diagnoos. Samal ajal võib esineda kliinilisi pilte, mis on patsiendile aeglaselt, vaevalt või ebaselgelt märgatavad. Kuna enamik elundeid asub rindkere ja mao piirkonnas ning asuvad üksteise lähedal, ei pruugi selliseid sümptomeid nagu valu õigesti lokaliseerida. Nii et esialgne kahtlus võib olla nii tõsisem kui ka oluliselt kahjutum kui hiljem osutub tõeks.
Võimalikult põhjalik diagnoos on seetõttu vajalik ka vähem intensiivsete sümptomite korral. Isegi sellised väga rasked haigused nagu vähk võivad mõneks ajaks põhjustada väheseid sümptomeid või puuduvad need üldse. Sama kehtib ka hormonaalsete talitlushäirete kohta. Pole tavaline, et nad avalduvad hajusate kaebustena, nagu üldine halb enesetunne, pearinglus või nõrkus, ja seeläbi seavad raviarsti kutsealasele pädevusele kõrged nõudmised. Hea sisearst võib patsiendile pika katsumuse päästa, kui diagnoos pannakse kiiresti.
.jpg)
