Südamerütm

Nagu Südamerütm on südamelöögitsüklite arv minutis, kusjuures südamelöögitsükkel, mida nimetatakse ka südametoiminguks, hõlmab löögisageduse faase süstoli ja diastoli. Süstool tähistab südamekambrite kokkutõmbumist, sealhulgas vere väljutamise faasi, ja diastool tähistab kambrite puhkefaasi koos samaaegse atria kokkutõmbumise ja kodade täitumisega. Südame löögisageduse muutus on üks paljudest kohanemismehhanismidest, millega keha saab südame võimekust lühikese etteteatamisajaga kohandada praeguse nõudlusega.

Mis on pulss?

Südame löögisagedus on südamelöökide arv minutis. Südamelöögisagedus hõlmab täielikku löögisüklit, mis koosneb sisuliselt faasidest süstool ja diastol. Ligikaudu 300 millisekundi pikkuse süstoli ajal tõmbuvad kambrid kokku ja suruvad veri aordi (vasak kambrisse) ja kopsuarterisse (paremasse kambrisse). Selle faasi ajal täidab lõdvestunud atria jälle verd.

Järgmises faasis, mida nimetatakse diastooliks, on kodade (vatsakeste) lõõgastusfaas, atria leping. Nad annavad verd kambritesse avatud purjeklappide kaudu.

Südame löögisagedust saab mõõta pulsina, kasutades lihtsaid vahendeid. Selle sagedust saab tunda keha erinevates punktides, kus arterid jooksevad pinna lähedal, ja seda saab määrata stopperit või teist kätt kasutades.

Südame löögisageduse muutmine on üks paljudest keha võimalustest kohandada südame pumpamisvõimet lühikese etteteatamisega. Tervisliku täiskasvanu puhkepaus on umbes 60–80 lööki minutis. Erakorralise füüsilise koormuse korral võib see tõusta oma individuaalse maksimaalse sageduseni, mis sõltub vanusest ja sobivusest ning võib olla üle 200 löögi minutis.

Funktsioon ja ülesanne

Kehakoe jätkuv energia ja hapnikuvajadus, eriti skeletilihaste ja aju energiavajadus, sõltub suuresti vajalikust jõudlusest. Suure jõudlusega spordi ajal suureneb järsult kahjustatud lihaste energiavajadus ja hapniku janu. Esimene kohene toiming, mida keha saab teha, on pulsisageduse suurendamine. See suurendab märkimisväärselt verevoolu ajaühikus. Saavutatav individuaalne maksimaalne pulss sõltub peamiselt füüsilisest vormist ja vanusest.

Maksimaalse pulsisageduse ligikaudse juhisena kehtib valem 220 miinus vanus. See tähendab, et keskmise tervisliku seisundiga 40-aastase mehe tervislik pulss on maksimaalselt umbes 220–40 = 180 lööki minutis. Samas vanuses naised saavutavad maksimaalse pulsisageduse, mis on umbes 6 lööki minutis kõrgem. Südame individuaalne maksimaalne sagedus on umbes kolm korda suurem puhkeolekusageduse väärtusest.

Pulssi saab kasutada spetsiaalselt konkreetsete treeningueesmärkide saavutamiseks sobivuse või jooksutreeningu ajal. Parim südame-veresoonkonna seisundi parandamise vahemik on ainult 65–75% maksimaalsest sagedusest. Selles sagedusribas aktiveeritakse rasvade metabolism, mis tähendab, et lihaste energia saamiseks põletatakse rohkem rasvavarusid ja süsivesikute varud on pigem konserveeritud. Keha on südame-veresoonkonna tugevdamiseks optimaalselt stimuleeritud.

Südame löögisageduse kontrollimine treeningu ajal võib nt. B. saab teha odavate pulsikellide abil, mis reageerivad akustiliselt, kui pulss ületab varem seatud maksimaalse väärtuse.

Sagedusvahemikus üle 85% algab anaeroobne faas, süda ei suuda enam lihaseid piisavalt hapnikuga varustada, nii et nad peavad lühikeseks ajaks langema täiendava alternatiivse varustuse juurde. Ala, mis ületab 85% maksimaalsest sagedusest, tuleks reserveerida kogenud võistlussportlastele sihtotstarbeliseks võistlusteks ettevalmistamiseks.

Põhimõtteliselt võib täheldada, et pulss väheneb koos treeningu edukuse suurenemisega, st suurenedes sama jõudlusega treenides.

Haigused ja tervisehäired

Ebanormaalsel pulsisagedusel võib olla palju põhjuseid. Liiga kiire või liiga aeglase pulsi, samuti rütmihäireid, mille korral on häiritud atria ja vatsakeste normaalne interaktsioon, saab määrata erinevatele põhjuste kompleksidele.

Paljudel juhtudel on häiritud stiimulite tekitamine paremas aatriumis olevas nn siinussõlmes või häired stiimulite ülekandmisel atrioventrikulaarsesse sõlme (AV-sõlme), mis kogub atriast elektrilised impulsid ja edastab need kodade lihasrakkudesse (vatsakesed), kuid ka rike siinussõlme juurest, võib genereerida oma aeglasema "reservi löögi stiimuli".

Nn kodade virvendusarütmia, mis väljendub kõrge pulsisagedusega, mis tavaliselt ületab 140 lööki minutis ja mida seostatakse sageli jõudluse langusega, on suhteliselt tavaline, kuna edastatavat veremahtu saab kõrgest pulsist hoolimata vähendada.

Kuigi kodade virvendus ei ole kohe eluohtlik, on muud rütmihäired nagu vatsakeste virvendus ja vatsakeste laperdus ägedalt eluohtlikud ja nõuavad viivitamatuid erakorralisi meetmeid. Ventrikulaarset virvendust iseloomustavad kokkutõmbumissagedused üle 300 löögi minutis, samal ajal kui sünnitusmaht langeb peaaegu nullini ja see võib kiiresti väljenduda kardiovaskulaarse kollapsi korral.

Sellised rütmihäired võivad nt. B. omandatud südamehaiguste, näiteks südameklapi defektide (klapi puudulikkus), müokardi infarkti, südamelihase ja perikardi põletiku tõttu või pärast südame kirurgilisi sekkumisi.

Muud põhjused võivad asuda väljaspool südant, näiteks hüpertüreoidism, elektrolüütide tasakaalu häired (kaalium, magneesium), teatud ravimite kõrvaltoimed, psühho-vegetatiivsed häired (stress, ärevus) või isegi mürgistus neurotoksiinidega.

Südame löögisageduse või rütmihäireid võivad põhjustada ka kaasasündinud anomaaliad. Kaasasündinud anomaaliad hõlmavad ülemääraseid (lisavarustuses olevaid) juhtivuse teid ja mõningaid võimalikke südame- ja südameklappide defekte. Niinimetatud kardiomüopaatia, mis on seotud südamelihaste talitlushäiretega (elektrilised või mehaanilised), võib olla kaasasündinud ja põhjustada arütmiatega südameprobleeme.