Hüppeliigese välimine murd (distaalne fibulaarmurd)

A Hüppeliigese välimine murd võib näidata erinevaid vigastuste mustreid. Saab a Distaalne fibulaarne murd Kui varakult ja nõuetekohaselt ravitakse, ei kaasne sellest kahju.

Mis on välimine malleooli murd?

Väline malleooli murd diagnoositakse tavaliselt röntgenikiirte abil. See diagnostiline meetod võimaldab muu hulgas näidata distaalse fibulaarse luumurru anatoomilist kulgu.
© rob3000 - stock.adobe.com

Väline malleooli murd on luumurd, mida esineb inimestel suhteliselt sageli. Ennekõike tekib distaalne fibulaarmurd sageli spordivigastusena.

Välise pahkluu murd on üks nn pahkluu murdudest. Meditsiinis liigitatakse distaalne fibulaarmurd muu hulgas välise hüppeliigese murru raskuse ja sellega kaasnevate kahjustuste ulatuse järgi külgnevatele kehakonstruktsioonidele (näiteks sidemete pisarad).

Distaalne fibulaarmurd avaldub sageli kohese valuna, millega kaasneb verevalum ja tugev turse. Enamasti pole haigestunud inimesel võimalik pärast luumurdu kahjustatud jalale raskust panna.

põhjused

Enamikul juhtudest põhjustab välise malleooli murd hüppeliigese keerdumine või pahkluu luu nihestus (meditsiinis nimetatakse seda ka dislokatsiooniks). Hüppeliigese luu eendub nn pahkluu kahvlist, mis moodustab liigese. Distaalne fibulaarmurd on väga harva otsese vägivalla tagajärg.

Distaalne fibulaarmurd on spordivigastus, mis toimub peamiselt pallispordi ajal (näiteks tennis või jalgpall); siin toimuvad sagedased lühemad sprindid järgmiste peatumisliigutustega, mis kujutavad endast sportlase suurenenud riski hüppeliigese keerdumiseks ja välise hüppeliigese murru tekkeks.

Lisaks kuuluvad liiklusõnnetused olukordade hulka, kus vigastatutel esineb suhteliselt sageli distaalne luumurd. Muud tegurid, mis piiravad kõndimise ohutust ja soodustavad selgroo luumurdu, on näiteks alkoholi liigtarbimine või liikumine siledal ja / või ebatasasel pinnal.

Sümptomid, tervisehäired ja nähud

Väline malleooli murd on seotud peamiselt väga tugeva valuga. Valu ise levib sageli keha naaberpiirkondadesse, nii et seal on liiga tugev valu ja üldiselt piiratud liikuvus. See luumurd vähendab oluliselt patsiendi elukvaliteeti.

Mõnel juhul võib kahjustatud inimene lühikese aja jooksul teadvuse kaotada, kui nad purunevad, ja kukkudes võib end vigastada. Lisaks paisub kahjustatud piirkond ja seda mõjutab tavaliselt ka [[verevalum9]. Valu ise on torkiv ja põletav ning võib põhjustada ka vaimseid puudeid või ärrituvust. Paljud patsiendid põevad välise hüppeliigese murru tõttu depressiooni.

Tugeva valu tõttu pole jooksmine, kõndimine ega seismine ilma edasise rabelemiseta enam võimalik. Jalat ennast ei saa enam kummalegi panna. Enamikul juhtudel saab välist malleoolimurdu siiski hästi ravida. Ainult vähestel ja eriti tõsistel juhtudel kahjustatakse liigest, nii et seda tuleb kasutada. Valu ise kaob tavaliselt mõni päev pärast luumurdu, kui see ala pannakse valama ja ravitakse korralikult.

Diagnoos ja kursus

Väline malleooli murd diagnoositakse tavaliselt röntgenikiirte abil. See diagnostiline meetod võimaldab muu hulgas näidata distaalse fibulaarse luumurru anatoomilist kulgu; See on võimalik, kui võrrelda välise malleooli murru korral kahte erinevast vaatenurgast tehtud röntgenpilti.

Sageli on välise malleooli murru diagnoosimiseks piisav sellise standardiseeritud röntgenuuringu tegemisest; Kui diagnoosi osana tuleb kaaluda ka selliseid struktuure nagu liigesekapslid või sidemed, mida on mõjutanud välise malleooli murd, siis on see võimalik näiteks magnetresonantstomograafia (MRI) või kompuutertomograafia (CT) abil.

Distaalse fibulaarse murru kulg sõltub näiteks vigastuse raskusest; Kui paranemisprotsessi ajal komplikatsioone ei esine, taanduvad võimalikud jääksümptomid nagu ilmastiku tundlikkus või turse mõne kuu pärast täielikult. Keeruline külgmine malleooli murd võib põhjustada pikaajalisi liigesekahjustusi; püsivad sümptomid, näiteks krooniline valu, on väga haruldased.

Tüsistused

Enamikul juhtudel pole välise malleooliga täiendavaid tüsistusi, kui seda sümptomit ravitakse õigesti ja ennekõike arstiga varakult. Välise hüppeliigese murruga kannatab patsient äärmiselt tugevat valu, mis halvimal juhul võib põhjustada minestamist. Hüppeliiges on paistes ja punetav.

Tavaliselt ei ole asjaomasel isikul võimalik kahjustatud piirkonda füüsilisi tegevusi teostada. Enamikul juhtudel viiakse ravi läbi operatsiooni abiga. See ei põhjusta täiendavaid kaebusi. Hüppeliige sirgendatakse ja asetatakse lõpuks valatud nii, et see ei saaks liikuda.

Valu saab ravida valuvaigistitega, kuid need kaovad mõni päev pärast pausi. Kerge tüsistus võib tekkida, kui välimine malleooli murd on põhjustatud õnnetusest, mille käigus said kahjustada ka ümbritsevad kehaosad ja nahk. Sel juhul võivad tekkida põletikud või infektsioonid.

Paranemiseks kulub tavaliselt kuus nädalat. Selle aja jooksul on patsiendi liikumine tõsiselt piiratud ja ta võib vajada teiste inimeste või hooldajate abi.

Ravi ja teraapia

Pärast välist malleoolimurdu sobivad raviskeemid sõltuvad luumurdude tüübist ja raskusastmest. Hüppeliigese välismurru esmaabimeetmena soovitavad arstid enamikul juhtudel kõigepealt leevendada vastavat jalga, asetada see kõrgele ja jahutada.

Kui on tegemist välise pahkluu kerge murdumisega, mille korral luu pole või on vaevalt nihkunud, võib ravi olla tavaliselt konservatiivne (s.t ilma kirurgilisi abinõusid kasutamata): Sel eesmärgil sirgendatakse pahkluu kõigepealt ja seejärel teatud aja jooksul immobiliseeritakse. Kirurgiline sekkumine võib olla vajalik pärast välise hüppeliigese luumurdu, kui luumurru otsad on oluliselt nihkunud.

Operatsioon võib osutuda vajalikuks ka siis, kui avatud songa kujul on distaalne fibulaarmurd või kui mõjutatud on veresooni ja / või närve. Väline malleooli murd sirgendatakse ja kinnitatakse kruvide või plaatidega. Sellisele sekkumisele murdunud välise pahkluu korral järgneb tavaliselt kipsi valamine, mis jääb jalale umbes 6 nädalaks. Füsioteraapia protseduuridel võib lõppkokkuvõttes olla positiivne mõju paranemisprotsessile pärast purunenud välimist hüppeliigest.

Teie piirkonna arstid ja terapeudid

Outlook ja prognoos

Tavaliselt tuleb hüppeliigese välise murru prognoos klassifitseerida heaks kiire ja optimaalse arstiabi korral. Esialgse raviga, millele järgneb põhjalik uurimine, saab paljusid tüsistusi vältida. Mida noorem on patsient ja mida vähem on hüppeliigese või hüppeliigese kahjustusi varem, seda kiiremini nad taastuvad.

Paranemisprotsessis tuleb arvestada arsti soovitustega, et liiga varane ümberlaadimine ei põhjustaks retsidiivi. Taastumine võtab mitu kuud ja seda pikendatakse niipea, kui luud on liiga varakult üle pingutatud või jalg pole piisavalt kaitstud. Hüppeliigese keeruliste või korduvate murdude korral toimub kirurgiline sekkumine.

Olemasolev killustik eemaldatakse, parandused algatatakse ja pahkluu stabiliseeritakse. Põhimõtteliselt toimub paranemine isegi tõsise vigastusega. Kuid see võtab rohkem aega ja ei saa olla kindel, et patsiendil on pärast seda sümptomeid.

Mõnel juhul tuleb igapäevaelu ümber korraldada ja töö- või vaba aja veetmise võimalusi tuleb oludele kohandada. Ebatervislike jalatsite kandmisel võib oodata kahjustusi. Välise pahkluu kandevõime muutub pärast luumurdu. Ilma arstiabita on patsiendil oht hüppeliigese valulike adhesioonide tekkeks.

ärahoidmine

Väliste hüppeliigese murdu saab ära hoida näiteks sobivate jalatsitega; Näiteks ebaühtlasel maastikul matkates võivad kõrge võlliga kingad vähendada distaalse fibulaarmurru saamise riski. Samal ajal saab reflekside ja koordinatsiooni treenimine vältida välise hüppeliigese luumurdu.

Järelhooldus

Distaalse fibulaarmurru järelravi seisneb sisuliselt kõigi funktsioonide taastamises ja kudede paranemise jälgimises. Pärast murdunud välise pahkluu tõttu tehtud operatsiooni keskendutakse luude paranemise jälgimisele. See kontrollib ka seda, kas osad (kruvid, plaadid), mida võib kasutada, põhjustavad probleeme või mitte. Kuna aeg-ajalt võib esineda turset ja nakatumist, on see vajalik. Vajadusel tuleb operatsiooni uuesti lahendada, kasutades muid vahendeid.

Paranemist kontrollitakse - sõltuvalt valitud teraapiast - vastavalt määratletud protokollidele. Jala ja sääre järelkontrollid on ülearused ainult siis, kui asjaomane inimene saab oma jalga uuesti normaalselt laadida ja luumurd on tõesti paranenud. Tavaliselt toimub viimane kontroll aasta pärast.

Teine tüüpiline kontroll järelkontrolli ajal on röntgenülesvõtte tegemine kuue nädala pärast. Lisaks on sellel hetkel ette nähtud kompressioonsukad (vajadusel), mis sisaldavad turset. Osa järelhooldusest on järgnev puhke- ja treeningravi segu.

Praegu tuleks kõndida tugedega, vältida tuleks hüppeid ja sprintte. Samal ajal tuleks jalgade liikuvus taastada harjutuste abil (vajadusel viib läbi füsioterapeut). Oma sportlikke võimeid saate taastada umbes kolmandast kuni kuuenda kuuni pärast operatsiooni. Selliste liikumisravi täpne ajakava sõltub luumurru ja selle paranemise keerukusest.

Saate seda ise teha

Kõik, kes kannatavad külgmise hüppeliigese valuliku murru all, peaksid järgima esmaabimeetmeid ja viivitamatult pöörduma arsti poole. Pärast meditsiinilist ravi või lisaks sellele on mõned eneseabi võimalused jalgade turse leevendamiseks ja taastumisprotsessi kiirendamiseks.

Valude ja tursete minimeerimiseks kasutatakse meeldivaks jahutamiseks sageli jääd. Jääl on kahjustatud koele vasokonstriktiivne toime ja seega positiivne mõju sellega kaasnevale punetusele, põletikule, kuumusele ja tursele.

Jahutamine võib toimuda erineval kujul, näiteks jääpakendis oleva jääpaki või jääpihustiga. Kiireks abiks on ka tavaline rätik, mis asetatakse ettevalmistamisel sügavkülmikusse niiskesse kilekotti. Umbes 15 minuti pärast saab rätiku jala vigastatud piirkondadesse asetada ja seeläbi leevendada sümptomeid.

Samuti on oluline liigest immobiliseerida ja vältida ülekoormamist. Pärast välist hüppeliigese murdumist tuleks vältida selliseid stresse nagu jooksmine, jalgrattasõit või ujumine. Jalad üles tõstes saavad tursed ja verevalumid olla vastu. Isegi kui need eneseabi võimalused võivad aidata igapäevaelus ja valu vähendada, peaks väline pahkluumurd olema alati meditsiinilise järelevalve all.