Anesteetikumid

A tuimestav eesmärk on luua tuimus, et oleks võimalik läbi viia kirurgilisi või diagnostilisi meetmeid. Mõiste hõlmab paljusid aineid, millel kõigil on erinev toime spekter.

Mis on anesteetikumid?

Mõiste anesteetikum on väga üldine ja seda kasutatakse paljude toimeainete puhul, mis põhjustavad tundlikkust lokaalselt või kogu kehas. Lokaalanesteesias kasutatakse kohalikku tuimastit. Seda kasutatakse peaaegu eranditult valu eemaldamiseks operatsioonide või valuravi ajal.

See sisaldab analgeetikume ainsa toimeainete rühmana. Üldnarkoosis (üldanesteesia) kasutatakse üldnarkoosi. Üldanesteetikumid sisaldavad aineid, mis lülitavad valu välja, samuti aineid, mis lülitavad teadvuse välja, summutavad motoorseid võimeid ja pärsivad vegetatiivseid reaktsioone. Vastavalt sellele koosnevad need segust uinutid (unerohud), valuvaigistid (valuvaigistid) ja lõõgastajad (lihaste lõdvestamiseks).

Anesteetikume saab sisse hingata või süstida intravenoosselt. Kuna ainetes on palju aineid, puudub ühtne toimemehhanism. Kuigi tänapäeval kasutatavaid anesteetikume saab kirjeldada vastavalt Meyeri-Overtoni korrelatsioonile, on toimemehhanismi aluseks olevad eeldused aegunud.

Funktsioon, mõju ja eesmärgid

Põhimõtteliselt on kaks anesteetikumide rühma. Ühelt poolt on need ravimid, mis toimivad lokaalselt ja teiselt poolt mõjutavad nad kogu keha. Lokaalanesteetikume tuleb rakendada nii, et need ei saaks kehas jaotada, vaid püsiksid paigal. Seetõttu ei tohi nad süstimisel sattuda vereringesse.

Lisaks süstimisele võib seda kasutada ka geelide, salvide, pihustite või plaastrite kujul. Kõik lokaalanesteetikumid sisaldavad toimeainena aminoamiide ​​või aminoestrid. Need ained arendavad oma toimet, blokeerides naatriumikanalid närvirakkude membraanidel. Seejuures takistavad nad stiimulite ülekandmist ja tuimaksid selle punkti. Vastupidiselt kohalikele anesteetikumidele seostatakse narkootiliste ainete kasutamist suuremate väljakutsetega. Anesteetikumid koosnevad alati mitme aine segust, millel on väga erinev toime.

Unerohud, valuvaigistid ja lihaslõõgastid tuleb omavahel tõhusalt kombineerida. Toimeainete kombinatsioon tuleks valida nii, et üksikute ainete vahel ei esineks soovimatuid ristreaktsioone. Enne anesteetikumi kasutamist peab anestesioloog kõigepealt enne operatiivset hinnangut individuaalsele riskile nn ASA riskiklassifikatsiooni abil. ASA riskiklassifikatsiooni kohaselt jagatakse perioperatiivne risk kuue raskusastmega. Seejärel põhineb sellel hinnangul narkootilise aine koostis. Samuti peab anestesioloog otsustama, kuidas anesteesiat alustada.

Selleks on kaks võimalust. Anesteesia esilekutsumine võib toimuda kas sissehingamise või süstimise teel. Ka see sõltub mitmesugustest teguritest. Anesteesia esilekutsumise mõlemas vormis kasutatakse erinevaid toimeaineid. Inhaleerimiseks kasutatakse gaase anesteetikume, näiteks isofluraani või sevofluraani. Intubatsiooni ajal tuleb lisaks kasutada ka lihaseid lõõgastavaid aineid. Anesteesia esilekutsumiseks intravenoosse süstimisega on vaja lahustuvaid aineid nagu ketamiin. Praeguste teadmiste kohaselt põhineb erinevate ainete toimeviis nende keerulisel koostoimel retseptorite ja ioonikanalitega.

GABA, NMDA ja opioidiretseptorid mängivad siin võtmerolli. Kuidas anesteetikumid retseptoritele mõjuvad, on praegu veel uuritud. Varem eeldas Meyer-Obertoni hüpotees, et inhalatsioonianesteetikumidel oli mittespetsiifiline mõju kesknärvisüsteemi lipiidkomponentidele. Ehkki anesteetikumide toimet saab tänapäeval veel hästi kirjeldada, kasutades niinimetatud Meyeri-Overtone korrelatsiooni, ei saa seda hüpoteesi enam tingimusteta säilitada. Samas pole see välistatud.

Ravimid leiate siit

Riskid, kõrvaltoimed ja ohud

Kõrvaltoimed ja tüsistused võivad tekkida nii lokaalanesteetikumide kui ka anesteetikumide kasutamisel. Kui lokaalanesteetikumide märkamatult intravenoosse süstimise kaudu satub verre suures koguses verd, muutub keha joobeseisundiks, mis võib põhjustada surmaga lõppevat vereringet. Lisaks võivad mõnikord esteritüüpi kohalikud anesteetikumid põhjustada allergiat. Enne nende kasutamist tuleks see selgitada.

Anesteesia tegemine seab arsti siiski suuremate väljakutsetega. Seetõttu tohib seda teha ainult spetsiaalselt koolitatud anestesioloogi juuresolekul. Kõigepealt on oluline patsienti täielikult teavitada anesteesiast ja selle võimalikest mõjudest. Riski hindamiseks võetakse hindamisse üldised operatsiooniriskid, anesteesia tegemisega seotud probleemid ja patsiendi varasemad haigused. Tuleks kindlaks määrata ASA staatus (ASA riskiklass). Riski hindamisel on eriti olulised patsiendi vanus ja võimalikud edasised haigused.

Spetsiifiliselt anesteetiliste protseduuride põhjustatud suremus mängib aga üldiselt vaid tähtsat rolli. Täna on see vahemikus 0,001 kuni 0,014 protsenti. Anesteesia ajal tuleb põhirõhk pöörata hingamise jälgimisele. Anesteesiaga seotud suremuse peamised põhjused on seotud hingamiskindluse probleemidega, südame-veresoonkonna probleemide korral valesti tehtavate tegevustega, anesteesia ebapiisava hoolduse või ebaõige ravimite manustamisega. Peamine väljakutse on aga hingamisteede haldamine.

Kui hoolimata kõigist võetud meetmetest ei saa patsient hapnikuga varustada, tuleb viimase võimalusena avada hingamisteed. Probleemid võivad tekkida võõrkehade tungimisest hingamisteedesse, bronhide ägedasse ahenemisse või kõri lihaste spasmidesse. Anesteesiast põhjustatud edasiste komplikatsioonidena võivad tekkida ka kardiovaskulaarsed häired, intraoperatiivne ärkvelolek, allergilised reaktsioonid või pahaloomuline hüpertermia. Isegi pärast operatsiooni võib anesteetikumide kasutamine põhjustada iiveldust, oksendamist, operatsioonijärgset värinat või aju kognitiivsete funktsioonide häireid.