Actinobacillus

Bakterite perekond Actinobacillus kuulub proteobakterite osakonda ja Pasteurellaceae perekonda. Nimi on seotud aktinomütseetidega, kuna perekond osaleb oktunistliku patogeenina sageli aktinomükoosides.

Mis on Actinobacillus?

Perekonna Actinobacillus bakteriliigid on saleda ja mõnikord ovaalse kujuga. Neil pole lendlehti ja nad on liikumatud. Grami värvumine on negatiivne, nii et aktinobatsillidel on ainult mureini kest, mille peal on lipiidikiht.

Selle perekonna bakterid on fakultatiivselt anaeroobsed ja võivad seetõttu väga hästi ellu jääda piirkondades, kus hapnikku on vähe või pole üldse. Actinobatsillid ei moodusta eoseid ja lagundavad süsivesikuid ilma gaasi tootmata.

Esinemine, levik ja omadused

Actinobacillus'e bakterid on spetsialiseerunud parasiitlikule eluviisile. Nad võivad parasiteerida imetajaid, linde ja roomajaid.

Actinobacillus actinomycetemcomitans üksikasjalik analüüs näitas monofületilist seost Haemophilus aphrophilus ja Haemophilus segnisega. Arutletakse nimetatud liikide ümberklassifitseerimise üle uueks perekonnaks Aggregatibacter ("agregare" tähenduses "kokku võtma, ühendama").

Haigused ja tervisehäired

Aktinomükoosides on mikroobe saatnud perekond Actinobacillus. Aktinomükoos on segainfektsioon, mida põhjustavad Actinomyzetaceae perekonna bakterid. Perekonna Actinobacillus patogeenid ei ole põhjuslikud, vaid moodustavad oportunistlike patogeenidena osa segainfektsioonist.

Haiguse aktinomükoosi nimetatakse saksa keeles "kiirgusseeneks", kuna nakkuse fookust seletati algselt seente koloniseerimisega. Aktinomükoosid võivad põhjustada ka seente koloniseerimist, kuid kuna neid ei saa pidada põhjuseks, on saksakeelne termin "kiirgusseene" eksitav.

Aktinomükoos vallandub limaskestade vigastuste tõttu. Normaalse bakteriaalse floora resistentsed aktinomütseedid tungivad nende vigastuste kaudu sügavamatesse koekihtidesse ja kutsuvad siin esile mädaseid põletikke. Samuti arenevad granulatsioonikoed ja laialt levinud fistulid.

Nakkuse peamiseks komplikatsiooniks peetakse fistulite moodustumist, kuna patogeenid võivad siseneda vereringesse ja vallandada süsteemse infektsiooni. Süsteemse nakatumise hetkel ei ole haige inimese prognoos hea, kuna süsteemne põletik põhjustab suure tõenäosusega retsidiivi (kordumist) isegi pärast nähtavat taastumist. Kroonilist haigust ei saa välistada isegi õigeaegse antibiootikumravi korral.

Veel üks komplitseeriv tegur on see, et aktinomütseedid vajavad identifitseerimiseks mitu päeva kasvatamist (umbes 14 päeva). Samuti on PCR-ide puhul keeruline tuvastada segainfektsioonide põhjustajat.

Antibiootikumide manustamine võib lõppkokkuvõttes põhjustada põhjustavate idude elimineerimise, kuid aktinomükoosi edasiseks suurendamiseks muud olemasolevate resistentsustega mikroobe. Kirjeldatud segainfektsiooni komplikatsioonide ja mehhanismide korral pole üllatav, et antibiootikumravi võib kesta terve aasta ja kauemgi.

Cervicofacial aktinomükoos, mida kasutatakse suu, kaela ja näo aktinomükooside kirjeldamiseks, on kõige tavalisem. Muid aktinomükoosi vorme, mis ulatuvad naha sügavamatesse kihtidesse või kesknärvisüsteemi, kirjeldatakse harvemini. Põhimõtteliselt on aktinomükoos võimalik kõigis kehaasendites. Samuti on täheldatud aktinomükooside teket suguelundite piirkonnas ja piimanäärmes.

Patogeeni täpne diagnoosimine, sealhulgas kõik vastupanuvõimed, toimub röga kaudu. Alternatiivina on võimalikud ka kopsubiopsiad. Koeproovide võtmine patogeeni otseseks tuvastamiseks pole paljutõotav.

Röga analüüs PCR-meetodi abil on siiani olnud parim lahendus patogeeni tuvastamiseks. Esimesel kolmel kuul saab antibiootikumravi alustada aminopenitsilliiniga veenisiseselt. Samuti sobivad tetratsükliin või tsefalosporiin. Korduvate sümptomitega kroonilist infektsiooni ei saa välistada, hoolimata asjaolust, et antibiootikume on manustatud mitu kuud.

Perekonna Actinobacillus baktereid peetakse endiselt haavainfektsioonide, endokardiidi ja baktereemia põhjustajaks. Nakkuse fataalne kulg võib toimuda eriti nõrgestatud isikutel. Siin on suremus umbes 30%. Tekitatud haavainfektsioonid levivad ainult aeglaselt ja on enamasti lokaliseeritud. Lümfadeniiti võib sageli täheldada kaasneva sümptomina.

Edasist rolli mängivad sekundaarsed infektsioonid, mis võivad ilmneda ka pärast ägeda infektsiooni edukat ravi ja paranemist. Tõsised hilised komplikatsioonid võivad olla põhjustatud peamiselt kesknärvisüsteemist ja südame sisemisest limaskestast.

Idude Actinobacillus hominis ja Actinobacillus uurea roll on inimestel eriline. Ehkki mikroobe võib leida ka tervete inimeste hingamisteedes, on nende osalus sinusiidi, bronhopneumoonia ja meningiidi tekkes tänapäeval endiselt vaieldav.

Actinobacillus actinomycetemcomitans võib leida ka normaalsest suu mikrofloorast ja arvatakse, et see vastutab endokardiidi eest koos teiste anaeroobsete organismidega.

Perekonna Actinobacillus mikroobe pole veel ilmnenud vastupanu osutunud. Seetõttu kasutatakse penitsilliini vaikimisi. Eriti head tulemused Actinobacillus'e nakkuste ravis on bensüülpenitsilliinidel. Bensüülpenitsilliinide (penitsilliin G) efektiivsus gramnegatiivsete vardabakterite vastu on ebatavaline. Erandiks on perekonna Actinobacillus mikroobe, mis on kasulik edukaks antibiootikumiravis.

Resistentsete mikroobe saab jätkata antibiootikumravi ampitsilliini, tetratsükliini ja tsefalosporiinidega. Haigushaiguse põhjustaja tuvastamine on eriti oluline olemasolevate nakkuste tõhusaks raviks. Actinobacillus liigi tüvedega nakatumise korral võib alati esineda segainfektsioone ja seetõttu on oht, et esinevad mõned resistentsed mikroobe.