kilpnääre Lisaks hüpotalamusele ja hüpofüüsile on see türeotroopse juhtimisahela oluline osa. Selle hormonaalse juhtimissüsteemi häired võivad põhjustada tõsiseid häireid kuni eluohtliku metaboolse rööbastelt mahasõiduni (türotoksiline kriis).
Mis on kilpnääre?
Kilpnääre (glandula thyreoidea) on sisesekretsiooni nääre, millel on lobe, liblikakujuline struktuur ja kõri (kõri) all paikneb hingetoru (tuuletoru) poolringis tagant ettepoole.
Kilpnääre kaalub keskmiselt 20–60 grammi ja sellel on oluline roll inimese ainevahetuses. Kilpnääre koosneb peamiselt mikroskoopiliselt nähtavatest kilpnäärme folliikulitest, milles hoitakse kilpnäärmehormoonide eelkäijaks olevat valku türeoglobuliini ja mille vahel asuvad niinimetatud C-rakud (kaltsitoniini tootvad rakud).
Nõuetekohaseks funktsioneerimiseks, eriti kilpnäärmehormoonide sünteesiks, vajab kilpnääre piisavas koguses joodi - olulist mikroelementi, mis jõuab hormoonide näärmeni verest jodiidina (joodimine) ning oksüdeeritakse ja hoitakse seal elementaarse joodi moodustamiseks (joodimine).
Anatoomia ja struktuur
kilpnääre koosneb kahest külgmisest lobeust, lobus dexterist ja lobus sinisterist, mis on ühendatud hingetoru ees olevate nn ristluu ehk teatud koesilla kaudu umbes 2. ja 4. hingetoru vahel ja moodustavad liblikakujulise kuju.
Sellel koesillal võib sageli leida täiendava pikenduse, mis on embrüonaalsest arengust pärit püramiidne alge kilpnäärme kõhre (suurim kõri kõhre) (lobus pyramidalis) suunas. Lisaks sellele on kilpnääre ümbritsetud sisemise ja välimise sidekoe kapslitega, mis tagavad ühenduse ümbritsevate struktuuridega nagu varustavad anumad ja närvid.
Lisaks ankurdab sidekoe kilpnäärme kaks kehat hingetorusse. Kilpnäärmel on väga suur vaskularisatsioon (suur arv veresooni) ja verevoolu kiirus.
Funktsioonid ja ülesanded
Süsteemi põhifunktsioon kilpnääre koosneb joodi säilitamisest joodi sisaldavate kilpnäärmehormoonide sünteesiks ja sekretsiooniks (sekretsiooniks) ning peptiidhormooni kaltsitoniini tootmiseks.
Kilpnäärme niinimetatud folliikulite epiteelirakkudes (türotsüütides) sünteesitakse hormoone türoksiini või tetrajodotüroniini (T4) ja trijodotüroniini (T3), mis suurendavad veresoonte laiendamise kaudu energia metabolismi, stimuleerivad närvisüsteemi rakke ning suurendavad südame löögisagedust, vererõhku ja kehatemperatuuri põhjus.
Lisaks suurendavad kilpnäärmehormoonid rasu ja higinäärmete aktiivsust, kollageeni sünteesi ja soolestiku motoorseid oskusi ning mängivad olulist rolli vastsündinute orgaanilises arengus. Toime kaudu kasvuhormoonidele IGF-1 (insuliinitaoline kasvufaktor) ja somatropiinile kontrollivad nad kasvu ja rakkude arengut. Samuti soodustavad nad närvirakkude müelinatsiooni (eraldumist) ja diferentseerumist.
Kilpnäärme funktsiooni kontrollivad hüpofüüsi ülaosa (hüpofüüs) ja hüpotalamus (diencephaloni piirkond). Lisaks toodetakse hormooni kaltsitoniini parafollikulaarsetes rakkudes või C-rakkudes, mis paiknevad folliikulite epiteelirakkude vahel. Kaltsitoniinil on redutseeriv toime kaltsiumi kontsentratsioonile veres, kuna see pärsib kaltsiumi ja fosfaadi vabanemist luudes, samal ajal stimuleerib see nende ainete sisseviimist (mineraliseerumine).
Hormoon stimuleerib ka fosfaatide, naatriumi, kaltsiumi, kaaliumi ja magneesiumi vabanemist neerudest.
Haigused
Haigused kilpnääre on suhteliselt levinud ja neid saab üldiselt jagada kolmeks erinevaks alavormiks. Kui kilpnäärme hormoonide tase on normaalne, nimetatakse seda eutüreoidismiks.
Kui kilpnäärme hormoonide metabolism on häiritud, suureneb hormooni tase kas kilpnäärme ületalitluse (hüpertüreoidism) tõttu või väheneb kilpnäärme alatalitluse (hüpotüreoidism) tõttu. Hüpertüreoidismi korral suureneb keha energiakulu, nii et paljudel juhtudel avaldub üliaktiivne seisund kaalulanguse kaudu.
Südamepekslemine ja / või närvilisus on kilpnäärme ületalitluse muud sümptomid. Hüpotüreoidism jaguneb primaarseteks alafunktsioonideks, mille taga on kilpnäärme enda kahjustused, ja sekundaarseteks alafunktsioonideks, mis on tingitud kilpnääret kontrollivate struktuuride (hüpofüüsi, hüpotalamuse) häiretest. Kilpnäärme alatalitlus avaldub tavaliselt bradükardia, loiduse, kontsentratsioonihäirete, tundlikkuse külma, kõhukinnisuse ja kaalutõusu vormis.
Sõltumata konkreetsest metaboolsest olukorrast võib kilpnääre struuma (struuma) moodustumise tõttu olla laienenud või normaalse suurusega. Normaalse hormoonide metabolismiga elundi laienemise korral räägivad arstid näiteks eutüreoidiumist struuma, mis 30–40 protsendil elanikkonnast on üks levinumaid haigusi.
Tugev struuma võib toru kitsendada ja põhjustada hingamisraskusi. Lisaks on kilpnäärme autonoomia oht märkimisväärselt suurenenud. Kilpnäärme põletik (türeoidiit) võib paljudel juhtudel tuleneda autoimmuunhaigustest (Hashimoto türeoidiit, Gravesi tõbi) või noxaest (ravimid, keemiaravi). Pahaloomulised kasvajad (kartsinoomid) arenevad kilpnäärmes tavaliselt alates türotsüütidest või C-rakkudest.
Tüüpilised ja tavalised haigused
- Kilpnäärmevähk
- Struuma (struuma, laienenud kilpnääre)
- Hüpertüreoidism
- Hüpotüreoidism
