A Kõvendav valgus on lamp, mis kuulub hambaravi põhivarustuse hulka. Seda on vaja täidiste kõvendamiseks.
Mis on kõvenemisvalgus?
Polümerisatsioonilambid on spetsiaalsed lambid, millel on sinine tuli. Selles valguses võivad liittäidised, mida kõneldavas keeles nimetatakse ka plasttäidisteks, kõveneda.
Polümerisatsioonlampide tekitatud valgus on külm. Külm tuli on eriti vähendatud infrapunakomponendiga tuli.
Kujundid, tüübid ja tüübid
Kui rääkida tulede kõvendamisest, siis eristatakse halogeen- ja LED-lampe. Sisseehitatud halogeenlambiga seadmed tekitavad palju soojust. Kuna polümerisatsiooniks on vaja külma valgust, kuna vastasel juhul võib hamba pulp kahjustuda, tuleb neid seadmeid sisseehitatud ventilaatoriga jahutada.
Halogeenlampide puuduseks on nende vähenev jõudlus. Tavalise kasutamise korral väheneb heledus kahe kuni kuue aasta jooksul märkimisväärselt. Nende puuduste tõttu leitakse LED-lampe hambaraviprotseduurides üha enam.
Esmakordselt kasutati LED-e valgusallikatena kõvenemisvalgustites 1995. aastal. LED-lampide eeliseks on see, et need tekitavad vähe soojust. Lambid tekitavad märkimisväärselt vähem soojust ja tarbivad seetõttu ka vähem elektrit. Sellepärast saab seda kasutada isegi juhtmeta tööriistades. Halogeenlambid tuleb alati vooluvõrku ühendada.
On oluline, et valguse väljund oleks ühtlaselt ja tõhusalt jaotatud kogu valguskiire vahel. Siin räägitakse tasakaalustatud kiirgusprofiilist. Polümerisatsioonlampi saab hinnata selle valguse võimsuse põhjal. See annab teavet keskmise kiirgusintensiivsuse kohta, mida mõõdetakse valguse väljumise akna niinimetatud kiirguslaine spektri kaudu.
Lisaks vooluvõrku ja akuga töötavatele lampidele saab vahet teha ka tavapärastel ja pehmekäivitusega polümerisatsioonlampidel. Kuigi täielik valguse väljund on tavaliste lampidega saadaval kohe pärast sisselülitamist, eraldavad pehmed käivituslambid vähendatud valguse võimsust ainult esimese kümne kuni kahekümne sekundi jooksul pärast sisselülitamist. Selle eesmärk on tegelikult vähendada täidise võimalikke pingeid. Uuringud on aga näidanud, et pehmel polümerisatsioonil pole eeliseid ega puudusi.
Struktuur ja funktsionaalsus
Tänapäeval kasutatakse plasttäidiste ja spoonide valmistamiseks valgust kõvenevaid plaste. Need on tavaliselt niinimetatud komposiidid. Komposiidid on täitematerjalid, mis koosnevad ühelt poolt orgaanilisest plastmaatriksist ja teiselt poolt anorgaanilisest täitekehast.
Polümerisatsioon, s.o laiemas mõttes materjali kõvenemine, toimub kolmes etapis. Lihtsamalt öeldes - teatud molekulide vabad radikaalid leiavad polümerisatsiooni käigus veel ühe vaba radikaali. See loob stabiilsed ühendused ja materjal kõveneb. Plastmaterjalile lisatakse niinimetatud initsiaatorid, et see keemiline reaktsioon toimuks. Just selle kaudu moodustuvad radikaalid. Polümerisatsioonlampist tulev valgus on initsiaatoritest radikaalide moodustumise eeltingimus. See põhjustab stardireaktsiooni (initsieerimine). Lühikese aja jooksul moodustub üha rohkem radikaale ja seega üha enam ühendusi (kasvureaktsioon / levik). Mida rohkem molekule moodustub, seda stabiilsem on ühendus ja seega ka plastiline täidis. Kui kõik kohal olevad molekulid on omavahel seotud, lõpeb polümerisatsioon.
Polümerisatsioonilambiga polümeriseerimiseks on vajalik energiadoos 12-16 J / cm2. Mida sügavam on täidis, seda vähem valgust tabab täitematerjal. Seetõttu tuleb väga sügavad täidised karastada mitmes kihis.
Ravimid leiate siit
Tart Hambakivi ja hammaste värvimuutuse vastased ravimidMeditsiiniline ja tervislik kasu
Varem kasutati hambaravis hambaaukude täitmiseks üldiselt kolme materjali: amalgaam, kuld või hõbe. Need materjalid kõvenevad iseseisvalt. Kuid järk-järgult said nende täitematerjalide puudused märgatavaks. Hambaamalgaam koosneb märkimisväärses koguses elavhõbedast. Mehaaniliste koormuste tõttu võib amalgaam aja jooksul hammastelt tükkideks lahti tulla. Tagajärjeks võib olla keha kokkupuude elavhõbedaga. See avaldub mitmesuguste kaebustena.
Kulla ja hõbeda puuduseks on see, et neid ei saa otse hambale kujundada. Kõigepealt tuleb luua hamba kipsmudel. Sellest krohvvormist võib moodustada kuldseinte. Kullast täidiste täiendavad puudused on pilkupüüdev värv ja elektrokeemilised reaktsioonid, mis toimuvad kokkupuutel muude metalltäidistega, näiteks hõbedaste täidistega.
Tervise- ja esteetiliste nõuete täitmiseks kasutati üha enam plastikust täidiseid. Plastist täidised võivad olla kujundatud vastavates hammaste värvides ja on seetõttu silmapaistmatud. Need on elavhõbedavabad ja stabiliseerivad hambaainet ka tänu dentiinile kleepuvale sidemele. Samuti ei ole plastikust täidisega vajalikud hambaainet vajavad sisselõiked, näiteks amalgaamitäidistega.
1970ndatel kasutati nende täidiste kõvendamiseks peamiselt UV-lampe. Need lambid kannatasid mitmesuguste terviseriskide käes. Ühest küljest oli silmade läheduse tõttu ravi ajal pimedaksjäämise oht ja teiselt poolt suurendasid lambid näos nahavähi riski. Seetõttu asendati 80ndate alguses ohtlikud UV-lambid sinise valgusega lampidega, mis on tänapäeva polümerisatsioonlampide eelkäijad. Tänu täna saadaval olevatele polümerisatsioonlampidele on plastikust täidiste sisestamine ja kõvendamine nüüd võimalik kiiresti ja ohutult.
