Kell a tsentraalne venoosne kateeter see on välimine juurdepääs venoossele süsteemile suure veeni kaudu. Selleks kasutatav plasttoru asetatakse keskele südame parema aatriumi ette. Selle tehnika eeliseks on see, et paralleelselt võib manustada tugevalt ärritavaid ravimeid ja mitmeid ravimeid.
Mis on tsentraalne venoosne kateeter?
Tsentraalse venoosse kateetri all, tuntud ka nime all ZVK, mõistab keskset juurdepääsu sisestatud plasttoru (kateetri) kaudu suurde veeni. Selleks kasutatakse sageli kaela- või kaelaluu piirkonnas asuvaid veene. Plasttoru ots asub otse südame parema aatriumi ees ja on seetõttu inimeses keskne.
Tsentraalne venoosne kateeter võimaldab ravimite intravenoosset manustamist ja diagnostilisi protseduure, näiteks tsentraalse venoosse rõhu mõõtmist.
Seda venoossele süsteemile juurdepääsu vormi kasutatakse intensiivravis ja kiirabis. Saksamaa piires pannakse iga päev keskmiselt 4110 tsentraalveenikateetrit. See on üks meditsiini valdkonnas kõige sagedamini kasutatavaid tooteid.
Kujundid, tüübid ja tüübid
Tsentraalset venoosse kateetrit eristatakse suuruse järgi. Hilisem taotlus on selle jaoks määrav. Kõige sagedamini asetatakse kolm kuni viis luumenit venoossed kateetrid. Hilisem kasutamine võib olla parenteraalne kõrge kalorsusega toitumine või keemiaravi.
Üksikute luumenite kaudu on võimalik patsiendile samaaegselt tarnida mitmeid ravimeid või vedelat toitu, ilma et üksikud ained muutuksid kokkusobimatuks. Tuleb märkida, et nakatumise oht suureneb luumenite arvuga. Seetõttu tuleks valendike tegelikku kasutamist eelnevalt analüüsida ja kasutamise kestus peaks olema võimalikult lühike.
CVC paigaldamist peaks läbi viima kogenud arst. Arvesse tuleb võtta patsiendi üldist seisundit ja vigastusi. Lisaks tuleks kateetri asetamiseks tagada steriilsed tingimused. Kui hädaabinõuna tuleb läbi viia tsentraalne venoosne kateeter, tuleb järgida hoolikat hooldust. CVC-sidust tuleb regulaarselt vahetada ning punktsioonikohta tuleb kontrollida punetuse ja turse suhtes.
Juurdepääsuteede jaoks on palju võimalusi. Eelistatakse siiski kaela sisemist jugulaarset veeni või rangluu (kaelaluu) all olevat subklaviaalset veeni. Teise võimalusena on juurdepääs ka käsivarre basiilikveeni või kaela brahiokefaalveeni kaudu. Juurdepääsud tehakse harva küünarnuki veenides või kubeme piirkonnas.
Struktuur ja funktsionaalsus
Venoosse kateetri sisestamiseks on vaja järgmisi materjale: steriilsed kindad, kleit ja näomask, steriilsed eesriided, lokaalanesteetikum, skalpell, käärid, pintsetid, nõelahoidja, õmblused, steriilsed sidemed ja soolalahusega loputatud punktsioonikomplekt.
Kui tuleb asetada tsentraalne venoosne kateeter, kontrollib raviarst punktsioonipiirkonda, seda saab teha ka steriilse ultraheli abil. Seejärel tuhastatakse punktsioonikoha piirkond tuimestiga. Venoosne kateeter sisestatakse steriilsetes tingimustes pimesi. Kui juurdepääs on parempoolse aatriumi ees, loputatakse seda soolalahusega ja fikseeritakse CVC-sidemega. Asukoha kontrolli saab teha ultraheli või röntgenikiirguse abil, sel viisil saab välistada pneumotooraks.
Patsient tuleb protseduuri ajal ühendada EKG-aparaadiga, kuna müokardi ärritus võib põhjustada tahhükardiat või südame virvendust. Kui kateeter on vales asendis või kui CVC on intravaskulaarselt ümber pööratud, ei asu plasttoru südame parema aatriumi ees. See võib põhjustada verevalumite või perforatsiooni. See võib harva kahjustada artereid või närve. Vale asend võib põhjustada ka südame rütmihäireid või ägeda pingega pneumotooraks. See võib põhjustada eluohtlikke vigastusi.
Võib ilmneda ka muid soovimatuid kõrvaltoimeid, näiteks kateetri sepsis. Selle võib käivitada baktereemia (bakterid) või fungeemia (seeninfektsioon). Lisaks, kui õhk siseneb tsentraalsesse venoosse kateetrisse, võivad tekkida komplikatsioonid kopsuemboolia, trombi moodustumise või tromboflebiidi kujul. Üldised sümptomid, nagu palavik, valu, turse ja aspiratsioon, võivad näidata võimalikke tüsistusi.
Meditsiiniline ja tervislik kasu
Tsentraalset venoosset kateetrit kasutatakse infusioonilahuste või ravimite manustamiseks, millel on tugev ärritav toime veenide seintele. See võib olla näiteks kaaliumkloriid, naatriumvesinikkarbonaat (naatriumvesinikkarbonaat), samuti glükoos või aminohapped. Need ained ärritavad veene liiga palju, et neid saaks perifeerse veenikateetri kaudu manustada. See võib olla ka tsütostaatikumid, antibiootikumid, lühikese poolestusajaga ravimid või pikaajalised infusiooniravi, mis kestavad üle 10 päeva.
Mitte ainult ärritavaid aineid, vaid ka südame-veresoonkonna stabiilsuse tagamiseks mõeldud infusioonilahuseid tuleb sageli manustada CVC kaudu. Kui soovitakse paigutada perifeerne venoosne kateeter, paigutatakse halva venoosse seisundi korral alternatiivina sageli tsentraalne venoosne kateeter, et vältida võimalikke perforatsioone.
Tsentraalse venoosse kateetri näidustuseks on igat tüüpi šokk, näiteks mahuvaeguse šokk (hüpovoleemiline šokk), kardiogeenne šokk või septiline šokk, hüpotermia (hüpotermia) või ulatuslikud põletused. Lisaks saab CVC abil mõõta tsentraalset venoosset rõhku ja hinnata intravaskulaarse mahu seisundit ning parema vatsakese funktsiooni.
