Magnetresonants angiograafia on diagnostiline meetod veresoonte graafiliseks kujutamiseks. Vastupidiselt tavapärastele uurimismeetoditele pole röntgenikiirgus vajalik. Kuid selle protseduuri kasutamisel on ka vastunäidustusi.
Mis on magnetresonants angiograafia?
Ka magnetresonants angiograafia MRA nn, on pildiprotseduur, mida kasutatakse veresoonte diagnoosimiseks. See põhineb magnetresonantstomograafial.
Uurimise peamised objektid on arterid. Harvematel juhtudel uuritakse ka veene. Mõnel juhul võib siin kasutada täiesti mitteinvasiivseid tehnikaid, mis ei vaja kirurgilisi sekkumisi ega süste. Vastupidiselt tavapärasele angiograafiale ei pea kateetrit sisestama. Samuti on olemas magnetresonantsangiograafia meetodid, mida teostatakse kontrastainega.
Kahjulike röntgenkiirte kasutamine pole siiski kohaldatav. Tavalise angiograafia abil genereeritavate kahemõõtmeliste kujutiste asemel registreerib magnetresonantsangiograafia üldiselt kolmemõõtmelisi andmekogumeid. See võimaldab laevu hinnata kõigist suundadest. Magnetresonantsangiograafiat kasutatakse arterioskleroosi, embooliate, trombooside, aneurüsmide või muude vaskulaarsete väärarengute kahtluse korral.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Magnetresonantsangiograafia, nagu ka üldine magnetresonantstomograafia, põhineb tuumamagnetresonantsi füüsikalistel põhimõtetel. See põhineb asjaolul, et aatomituumadel, antud juhul prootonitel (vesinikuaatomite tuumadel), on keemilistes ühendites spin.
Spin on määratletud kui pöördemoment. Pöördemoment loob liikuva laenguna magnetilise momendi. Kui rakendatakse välist statsionaarset magnetvälja, joondub prootoni magnetiline moment selle väljaga. Tekitatakse nõrk pikisuunaline magnetiseerumine (paramagnetism). Kui tugevat vahelduvat välja rakendatakse staatilise magnetvälja suunaga risti, siis magneerimine kallutatakse ja muundatakse osaliselt või täielikult põiksuunaliseks magnetiseerumiseks.
Kohe algab põiksuunalise magnetiseerumise pretsessiooniliikumine ümber staatilise magnetvälja väljajoonte. Mähis registreerib seda pretsessiooni liikumist elektripinge muutmise teel. Vahelduva välja väljalülitamisel joonduvad prootonite magnetmomendid jälle staatilise magnetväljaga. Põiksuunaline magnetiseerumine laguneb aeglaselt. Seda kõdunemisaega nimetatakse lõdvestumiseks. Lõdvestumine sõltub siiski prootonite füüsikalisest ja keemilisest keskkonnast.
Erinevates kudedes ja kehapiirkondades esinevad ristisuunalised magnetiseerumised vajavad lagunemiseks erinevat aega. Neid erinevaid lõdvestusi väljendavad pildil heleduse erinevused. Alles siis tekib kolmemõõtmeline pilt. See põhimõte kehtib ka veresoonte kujutamise kohta, mida seejärel nimetatakse magnetresonantsangiograafiaks. Magnetresonantsangiograafia jaoks on palju erinevaid tehnikaid. Eriti sageli kasutatakse kolme meetodit.
Nende meetodite hulka kuulub lennuaegne MRA, faasikontrastne MRA ja kontrastsusega tugevdatud MRA. Lennuaja MRA (TOF-MRA) põhineb värskelt voolava vere ja ümbritseva koe erineval magnetiseerimisel. See kasutab ära asjaolu, et sissetulev veri magneeritakse tugevamalt kui statsionaarne kude. Vaatlusaluse koe magnetiseerumist on kõrgsagedusvälja toimel juba vähendatud.
Vere ja koe erinevad signaali intensiivsused on näidatud pildina. Piltide kuvamisel tekivad artefaktid sageli aga siis, kui veri on pikka aega uuringu piirkonnas voolanud. HF-välja kokkupuuteaja vähendamiseks verega peaks uuringuväli olema selle meetodi abil verevoolu suunaga risti. Lennuaja MRA jaoks pole kontrastainet vaja, kuna siin saab kasutada kiireid 2D või 3D gradienditehnikaid.
Faasikontrast MRA etendab olulist rolli täiendava meetodina. Sarnaselt lennuaja MRA-ga on siin näidatud ka voolava vere ja ümbritseva koe erinevused kõrge signaalide tasemega. Siin eristab verd aga mitte magneerimine, vaid faasierinevused koesse. Ka selle meetodi puhul pole kontrastainet vaja. Kolmas meetod on tuntud kui kontrastsuse tugevdatud MRA. See põhineb kontrastaine süstimisel, mis lühendab oluliselt lõõgastumist. Võrreldes kahe teise meetodiga on pildi saamise aeg kontrastsusega täiustatud magnetresonantsangiograafia korral tunduvalt lühem.
Riskid, kõrvaltoimed ja ohud
Võrreldes tavalise angiograafiaga on magnetresonantsangiograafial palju eeliseid, aga ka puudusi. Selle meetodi rakendamine ei vaja kirurgilist sekkumist. Kateetrit ei pea panema.
Sellel võib siiski olla puuduseks see, et uurimist ja samaaegset ravi ei saa kombineerida. Magnetresonantsangiograafia osana luuakse kolmemõõtmelised kujutised, mis võimaldavad veresooni hinnata erinevatest vaatesuundadest. Kuid selle meetodi kasutamisel on ka selged vastunäidustused. Need vastunäidustused on peamiselt seotud magnetvälja mõjuga.
Näiteks ei lubata südamestimulaatori või defibrillaatoriga inimestel magnetresonantsangiograafiat teha. Kasutatav magnetväli võib seadmeid kahjustada ja põhjustada terviseprobleeme. Isegi kui kehas on raua fragmente või muid metallesemeid (nt Cavafilter), on selle meetodi kasutamine vastunäidustatud. Magnetresonantsangiograafiat ei tohiks kasutada ka raseduse esimesel 13 nädalal.
Cochlear implantaadi (kuulmisprotees) kandmisel on ka vastunäidustus. See seade sisaldab magneti. Mõnede sisekõrva implantaatide korral saab MRA teha pärast seda, kui tootja on andnud täpsed juhised. Implanteeritud insuliinipumbad ei võimalda magnetresonants angiograafiat, kuna need seadmed võivad samuti kahjustada. Metalle sisaldavate värvipigmentidega tätoveeringute korral võib MRA nahka põletada. Magnetresonantsangiograafiat ei soovitata ka uuritavas piirkonnas eemaldatavate magnetiliste auguste korral.
.jpg)
