Intensiivravi tegeleb eluohtlike haiguste ja seisundite diagnoosimise ja raviga. See on tihedalt seotud erakorralise meditsiiniga, kuna elutähtsate funktsioonide säilitamiseks kasutatakse intensiivseid meditsiinilisi abinõusid. Peamine mure on patsiendi elu säilitamine, diagnoosimine on praegu teisejärguline.
Mis on intensiivravi ravim?
Saksamaal pole intensiivravi meditsiin seni selgelt piiritletud, kuna see ei hõlmanud eraldi eriala, vaid määrati tuimastuse, kirurgia, sisehaiguste, neurokirurgia, neuroloogia, pediaatria ja südamekirurgia erinevatesse alavaldkondadesse. Nüüd on olemas interdistsiplinaarne anesteesia ja intensiivravi meditsiini spetsialist.
Tervishoiusektoris on kasvav intensiivravi, anesteesia, intensiivravi ja vaheravi intensiivravi keskuste arv. Need tegutsevad spetsialiseerunud nime all “Anesteesia ja intensiivravi kliinik”. Õdedel on erialane koolitus "anesteesia ja intensiivravi meditsiiniõde".
Hoolitsused ja teraapiad
Intensiivravi meditsiini kolm peamist aspekti on jälgimine, ventilatsioon ja invasiivsed protseduurid. Seire registreerib patsiendi elutähtsad funktsioonid, luues ja salvestades tema füüsilisi andmeid. See hõlmab südame aktiivsuse, vererõhu, hapniku küllastumise erinevates sektsioonides, koljusisese rõhu (ICP), kesknärvisurve (CVP) ja kopsuarteri rõhu (PAP) jälgimist.
Laboratoorsed kontrollid on tihedalt seotud ja tuvastavad viivitamatult tõrkeid, millele meditsiinitöötajad saavad kiiresti reageerida. Ventilatsioon on ühendatud hingamisteede kaitsega. Seda tehakse trahheotoomia või endotrahheaalse intubatsiooni abil. Kehaõõnsustele ja veresoontele juurdepääsu loomise eeltingimuseks on invasiivsed protseduurid. Neid kasutatakse elundite asendamise protseduurides nagu dialüüs, kehaväline hapnikuga varustamine ja pidev jälgimine. Intensiivraviarstid ja õenduspersonal töötavad intensiivravi osakonnas, anesteesias, valuravis, erakorralise meditsiini alal, vaheravis, päästeteenistuses ja traumapunktis.
Intensiivravi osakonda võetakse patsiendid, kellel on eluohtlik seisund või kelle seisund eeldatavasti muutub ohtlikuks. Mitte ainult tõsised haigused põhjustavad intensiivset meditsiinilist jälgimist ja ravi, vaid ka seisundid, mis järgnevad väga invasiivsetele operatsioonidele. Üldiselt tuleb anda soodne prognoos, kuna eesmärk on elutähtsate funktsioonide ja sellega seotud tervise taastamine või patsiendi jaoks suuresti autonoomse seisundi saavutamine. Lõplikud seisundid ja haigused ei vii intensiivravi osakonda, vaid palliatiivse meditsiini juurde.
Intensiivravi ravim ravib elementaarseid hingamishäireid, elektrolüütide tasakaalu, hemostaasi (vere hüübimist), mitmesuguseid šokiseisundeid (septiline, anafülaktiline, hüpovoleemiline, kardioloogiline) ja raskeid teadvushäireid. Samuti keerukate kliiniliste piltide, näiteks mürgituse, üldinfektsioonide, peatrauma, peritoniidi, pankreatiidi, neuroloogiliste haiguste (nt insult, raske meningiit, ajuverejooks, müastilised kriisid, subaraknoidne hemorraagia, deliirium tremens), südamehaiguste, mitme organi puudulikkuse ja neeruhaiguste korral ja kopsupuudulikkus on intensiivraviarstide kohustus.
Diagnostika ja läbivaatusmeetodid
Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse kõiki kuvamis- ja endoskoopilisi protseduure (röntgenikiirgus, ultraheli, magnetresonantstomograafia, CT). Intensiivravi ravim ei ole meditsiiniseadme sünonüüm. Pigem teevad patsientide hooldamisel koostööd erinevate meditsiinialade arstid ja meditsiinispetsialistid. Lisaks tavapärastest palatitest tuntud ravimeetoditele ja teraapiatele kasutab intensiivravi meditsiin oma ravikontseptsiooni rakendamiseks hulgaliselt kaasaegseid seadmeid.
Et intensiivraviarstid saaksid jälgida oma patsientide elutähtsaid funktsioone, näiteks pulssi, hapnikusisaldust, hingamist, ajutegevust, vereringet ja teiste organite aktiivsust, ühendatakse nad jälgimisseadmetega (monitoridega). Elutähtsad funktsioonid registreeritakse elektroodide ja andurite kujul olevate mõõteanduritega, mis edastavad need andmed juhtmestiku kaudu jälgimismonitorile. Salvestatud andmeid hinnatakse seal ja kuvatakse kõverana. Seireseadmetel on akustilised ja optilised häiresignaalid. Ohutuse tagamiseks reageerivad need intensiivsed meditsiiniseadmed väikseimatele muutustele. Lisaks teostavad arstide ja õenduspersonali regulaarset ja isiklikku järelevalvet.
Infusiooniliinid on ka intensiivravi olulised vahendid, kuna paljud patsiendid vajavad ravimeid või kunstlikku toitumist. See varustamine toimub infusioonravi kaudu. Sobivate ravimite manustamiseks sisestavad arstid kateetri patsiendi veeni. Toitumislahused ja ravimid tarnitakse organismi plasttorude kaudu. Patsiente, kes ei saa ise toitu alla neelata, söödetakse maostoru kaudu. Need söötmistorud sisestatakse söögitoru kaudu makku. Paljud intensiivraviga patsiendid vajavad mõnikord uriini kateetrit uriini ärajuhtimiseks. Uriin juhitakse läbi kateetri õhukesse plasttorusse, mis tagab uriini ohutu kogumisbasseini viimise. Ventilaatorid aitavad patsiendil hingata.
Patsient ühendatakse ventilaatoriga toru (ventilatsioonivooliku) kaudu, mis asetatakse suu kaudu tuulikusse. Sel viisil jõuab ventilaatorist tulev hapnik kopsudesse. Selle kopsuvarustuse ajal ei saa patsient rääkida.Kui ta on aga teadlik ja ligipääsetav, on suhtlemine viitade või viipekeele kaudu võimalik. Neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel kasutatakse hemodialüüsi ja hemofiltratsiooni seadmeid (tehisneerud). Need asendavad häiritud looduslikku neerufunktsiooni ja võimaldavad vere vajalikku pesemist. Need seadmed eemaldavad kehast lagunemissaadused, liigsed vedelikud, ravimijäägid ja muud kahjulikud ained. Seade seadme ja patsiendi vereringe vahel luuakse kateetrite kaudu, mis suunavad vere puhastamiseks seadmesse ja suunavad selle seejärel tagasi patsiendile.
Neid invasiivseid jälgimismeetodeid täiendab kardiovaskulaarsüsteemi mitteinvasiivne jälgimine EKG ja vererõhu jälgimise abil, samuti kehatemperatuuri ja hapniku küllastumise mõõtmine. Eristada tuleb tsentraalse venoosse rõhu invasiivseid mõõtmismeetodeid, arteriaalse vererõhu mõõtmist ja kopsuarteri kateetrit. Laboratoorsed masinad aitavad ka arstidel hoolduspunkti kontrollimisel koguda sageli vajalikke väärtusi, näiteks happe-aluse seisund, veregaasid, hemoglobiin ja elektrolüüdid.
Intensiivravi arstid kasutavad valuvaigisteid (valuvaigisteid), antiarütmikume (trahhükardia rütmihäireid), antidoode (antitoksiin, antidoot), nakkavaid narkootikume, katehhoolamiine (adrenaliin, dopamiin), lõõgastavaid aineid, rahusteid (lõõgastavaid ravimeid), antihüpotoonilisi ravimeid (madalad antihüpertensiivsed ravimid), Vererõhk) ja spasmolüütikumid / vagolüütikumid (Buscopan, atropiinsulfaat). Intensiivraviasutustes olevad patsiendid puutuvad kümme korda suuremasse nakatumisohtu kui tavaliste palatite patsiendid. Lemmiktegurid on vanus, kaasnev haigus, kaasnevad haigused, halb toitumisseisund ja teadvuse halvenemine.
Teraapia poolelt võib suur hulk abinõusid purustada patsiendi immuunbarjääri. Seetõttu on steriilses ja aseptilises keskkonnas äärmiselt kõrged nõudmised. Seetõttu on jaamad varustatud lukustussüsteemiga, milles töötajad ja võimalusel lubatud külastajad vahetavad riided.
Meditsiinitöötajad kannavad tilkade nakatumise ja spetsiaalse piirkonna riiete vältimiseks näomaski. Käed kujutavad endast suurimat ülekandemahutit ja peavad seetõttu olema sada protsenti steriilsed. Rünnatud immuunsussüsteemiga patsiendid viiakse spetsiaalsetesse isolatsioonipalatitesse. Kõik kasutatavad seadmed peavad olema ka täiesti steriilsed ja steriilsed.
