Hüpofüüsi, Saksa keeles Hüpofüüsi, on sarapuupähkli tuuma suuruses hormonaalne nääre, mis asub nina ja kõrvade tasemel keskosas See teeb tihedat koostööd hüpotalamusega ja kontrollib sarnaselt aju ja füüsiliste protsesside vahelise liidesega elutähtsate hormoonide vabanemist, mis muu hulgas Mõjuta ainevahetust, kasvu ja paljunemist.
Mis on hüpofüüs?
Nimi ajuripats on tuletatud vanakreeka terminist hüpofüüs ja tähendab sõna-sõnalt: alumine / allapoole kinnitatud taim. See kirjeldab nende positsiooni üsna hästi. Kuna ajuripats "ripub" aju all. Hüpofüüsil, Ladina-Glandula ajuripatsil, on väga oluline roll hormonaalses tasakaalus ja selle keskjuhtimises.
See on vaid umbes 1 cm pikk ja ühe grammi raskune, seda suurem on selle mõju keha endokriinsüsteemile (hormoonide süsteemile). Koos hüpotalamusega, millega see on ühendatud ja moodustab funktsionaalse üksuse, mängib olulist rolli mitmesuguste hormoonide vabastamisel. Lisaks on ajuripats ainus aju osa, kus hematoentsefaalbarjäärist saab mööda minna.
See on kesknärvisüsteemi kaitse ainete eest, millel ei ole lubatud tungida ajuasjadesse: Ainult osaliselt läbilaskva barjäärina reguleerib vere-aju barjäär ainete selektiivset vahetust. See võimaldab ajus või hüpotalamuses moodustunud hormoonidel liikuda ajuripatsist ajju vereringesse.
Sel viisil pakub hüpofüüs (koos hüpotalamusega) ühenduse keha närvi- ja endokriinsüsteemide vahel ning ühendab ja koordineerib seega inimese kehas olevaid sidesüsteeme.
Anatoomia ja struktuur
Hüpofüüs paikneb kolju lobus, umbes silmade ja kõrvade tasemel. See istub niinimetatud hüpofüüsi kastis ja ripub nagu tilk hüpotalamuse all, millega see on ühendatud hüpofüüsi varre abil. Luu struktuur, millesse hüpofüüs on põimitud, on Türgi sadul.
Hüpofüüs ja hüpotalamus moodustavad funktsionaalse üksuse, mis ühendab inimese kehas kahte elutähtsat kommunikatsioonisüsteemi: närvisüsteemi ja hormonaalset süsteemi reguleerivad hormonaalse süsteemi keskne juhtseade, hüpotalamus ja sellega ühendatud hüpofüüs. See koosneb mitmest osast, mis erinevad üksteisest mitte ainult funktsionaalselt, vaid ka arengu ajaloo osas ja seega histoloogiliselt (seotud rakutüübiga):
Hüpofüüsi eesmine osa (nimetatakse ka adenohüpofüüsiks) on evolutsiooni mõttes vanem osa ja sisaldab erinevaid hormooni tootvaid näärmerakke. Hüpofüüsi tagumine lobe (tuntud ka kui neurohüpofüüs) koosneb peamiselt närvirakkude protsessidest, nn aksoomidest.
Seal on ka interstitsiaalne lobe. Kui hüpofüüsi eesmine osa väljub Rathke kotist, on neelu niinimetatud katuse jätk, hüpofüüsi tagumine osa, rangelt öeldes, kuulub diencephaloni. Suur erinevus on selles, et hüpotalamuse juhitav adenohüpofüüs toodab hormoone ise, samas kui neurohüpofüüs vastutab ainuüksi hüpotalamuses tekkivate hormoonide oksütotsiini ja ADH säilitamise ja vabastamise / sekretsiooni organina.
Funktsioon ja ülesanded
Seetõttu kujutab hüpofüüs endast teatud liidest ja on oma funktsioonides ainulaadne. Kuna see on aju ainus osa, mis ei allu hematoentsefaalbarjäärile, on sellel ka suur tähtsus: ülesandeks on vabastada üldisesse vereringesse nii adenohüpofüüsis moodustunud toimehormoonid kui ka hüpotalamuses toodetud hormoonid .
Adenohüpofüüs või hüpofüüsi eesmine osa toodab ise suurel hulgal hormoone. Siin eristatakse hormoone, millel on otsene mõju nende sihtorganitele (nn mitte-glandotropiilsed hormoonid), ja glandotroopseid hormoone, mis stimuleerivad hormooni moodustumist allavoolu hormoone tootvates näärmetes. Hormoonideks, millel on otsene mõju sihtorganile, on somatropiin (lühikese kasvuhormooni korral STH, kasvuhormoon) ja prolaktiin (mis reguleerib muu hulgas piima voolavust).
Teises rühmas, glandotroopsetes hormoonides, on folliikuleid stimuleeriv hormoon (lühidalt FSH) ja luteiniseeriv hormoon (LH), mis mõlemad kuuluvad sugunäärmeid mõjutavatesse "gonadotroopsetesse" hormoonidesse. Lisaks moodustab hüpofüüsi eesmine osa muid glandotroopseid (ja "mitte-gonadotroopseid", st ei mõjuta sugurakke) hormoone, näiteks kilpnääret stimuleerivat hormooni (lühidalt TSH; stimuleerib kilpnääret) ja adrenokortikotroopset hormooni (lühidalt ACTH).
Lisaks toodetakse hüpofüüsi eesmises osas lipotropiini (LPH), beeta-endorfiini ja met-enkefaliini. Hüpofüüsi lohus, s.o. moodustuvad melanotsüüte stimuleerivad hormoonid või melanotropiinid (MSH lühidalt). Hüpotalamus kontrollib ja reguleerib kogu hüpofüüsi hormooni tootmist statiinide ja liberiinide abil. Seevastu neurohüpofüüsis (hüpofüüsi tagumine osa) hoitakse ja vabastatakse hüpotaalamuses moodustunud hormoon oksütotsiin ja antidiureetiline hormoon (lühidalt ADH).
Haigused ja tervisehäired
Hüpofüüsi haigused pole sugugi haruldased.Sõltuvalt uurimismeetodist ja vanusest võib hüpofüüsi patoloogilisi muutusi tuvastada umbes 10-25% elanikkonnast. Enamikul neist pole sümptomeid ja nad ei vaja mingit ravi.
Täpse diagnoosi saamiseks on vajalikud ulatuslikud hormonaalsed ja tavaliselt väga keerulised dünaamilised testimisprotseduurid, eriti kuna paljud hormoonid sõltuvad ka paljudest muudest teguritest (näiteks kellaaeg, stress jne). Põhimõtteliselt võib hüpofüüsi tagumine või eesmine osa muutuda üle- või väheaktiivseks, normaalse või kahjustatud hormonaalse funktsiooniga. Eelkõige võivad hüpofüüsi hormoone moodustavad osad arendada funktsionaalset tõrget või alafunktsiooni (hüpofüüsi puudulikkus ja panüpopituitarism), aga ka ülefunktsiooni.
Viimane on tavaliselt kasvaja kujul, mille tulemuseks on hormoonide liig. Selles nn hüpofüüsi adenoomis, nt. Kasvuhormooni somatotropiini suurenenud sekretsioon, mis füüsiliselt avaldub akromegaaliana: liigne kasv, eriti jalgade ja käte piirkonnas. Hüpofüüsi adenoomi ja hüpopituitarismi tagajärg (st hormoonide ületootmine hüpofüüsis) võib samuti põhjustada ACTH ja Cushingi tõve suurenenud tootmist.
See näitab veetasakaalu suuri häireid ning näo ja keha tõsise turse moodustumise tüüpilist pilti. Kuid mitte ainult hüpofüüsi adenoomi hormonaalse ületootmise otsesed füüsilised mõjud võivad põhjustada tõsiseid haigusi. Need on ainult kaks võimalikku füüsilist mõju, kuna hüpofüüs mõjutab arvukalt endokrinoloogilisi ja orgaanilisi protsesse ning seega tekivad muud haigused (näiteks kilpnääre, neerupealised jne) hüpofüüsi patoloogiliste muutuste tagajärjel.
Sel põhjusel on ka hüpofüüsi haiguste käigus esinevad sümptomid äärmiselt erinevad ning meditsiiniliseks ja diagnostiliseks väljakutseks. Hüpofüüsi laienemine võib muutuda ka kosmosesihutuse probleemiks. Surve nägemis- ja näonärvidele võib põhjustada silma lihase tõsist halvatust ja nägemisvälja defekte.
Siin on märkimisväärne püsivate kahjustuste oht, mistõttu tuleb kasvaja kirurgiliselt eemaldada, sageli nina kaudu. Lisaks ulatuslikele hormonaalsetele uuringutele võib sageli läbi viia ka edasise diferentsiaaldiagnostika selgitamise, kasutades kuvamismeetodeid (aju kompuutertomograafia, magnetresonantsravi ja somatostatiini retseptori stsintigraafia).
.jpg)
