autohtoonsed seljalihased on selja lihaste osa, mis asub otse selgrool ja tagab selgroo sirgendamise, pööramise ja küljele kallutamise ning pea püsti hoidmise. Mõiste autohtoonne valiti seetõttu, et lihased loodi embrüo staadiumis otse kohapeal ja neid ei rändatud teistest piirkondadest, nagu enamus skeletilihaseid. Autoktoonseid seljalihaseid innerveerivad seljaosa närvinõuded.
Millised on autohtoonsed seljalihased?
Autohtoonseid seljalihaseid rakendatakse juba embrüonaalses etapis, st vahetult selgroo kõrval ja seetõttu nimetatakse neid autohtoonseteks. Seevastu luuakse paljud muud skeletilihased kõigepealt mujale, enne kui nad embrüonaalse arengufaasis oma sihtkohta rändavad.
Autohtoonsete seljalihaste struktuur ja funktsioon ei erine ülejäänud skeletilihastest. Ülejäänud seljalihaste eristav omadus seisneb eeskätt nende innervatsioonis. Autoktoonseid seljalihaseid innerveerivad seljaosa tekitavad seljaajunärvid (dorsaalselt), ülejäänud seljalihaseid varustavad ventraalsed (ventraalsed) seljaajunärviharud.
Autoktoonsete seljalihaste põhiülesande tõttu võetakse üksikud lihased kokku ka termini erector spinae lihaste all, mida võiks tõlkida kui "seljaaju erektorit". Üldiselt esindavad autohtoonsed seljalihased üksikute lihaste väga keerulist süsteemi, mis kuuluvad kas külgmisse või mediaalsesse lihasesse (trakti).
Anatoomia ja struktuur
Autohtoonsete seljalihaste struktuur ei erine teistest vöötkehaga lihastest, mis alluvad meie tahtele. Erectus spinae lihast ümbritsevad rindkere ja nimmelülide tasemel rindkere ja nimmepiirkonna fastsiaalsed pinnad ja sügavad lehed ning kaela selgroolülide piirkonnas ninaõõne fastsiumi lehed.
Autohtoonsed seljalihased kulgevad osaliselt kondises kanalis, osaliselt kiudude poolt moodustatud selgroolüli või ribide ja neid ümbritseva fastsiumi poolt moodustatud kiudude poolt. Üksikud lihased koosnevad lihaskiududest, millest mitusada moodustavad lihaskiudu. Lihaskiud on kimpudeks kimpudeks, mis taas üksikute lihaste moodustamiseks kokku pannakse. Lihaste tegelik mootor on müofibrillid, mis koosnevad kontraktiilsetest valkudest ja teevad tegelikku kontraktsiooni tööd.
Mediaalse lihase ahel jaguneb intersinoosseks ja transversospinaalseks süsteemiks. Lülisamba lihased ühendavad spinousprotsesse üksteisega, transversospinaalse süsteemi lihased ühendavad põikprotsesse pealaes paiknevate spinousprotsessidega, mille käigus võib ka ühe või mitu selgroolüli vahele jätta. Autohtoonsete seljalihaste külgmine ahel jaguneb ristteeliseks, spinotransversaalseks ja sacrospinalisüsteemiks. Tavaliselt on see seotud põiksuunaliste protsesside keeruka lihase ühendamisega või spinoossete protsesside erinevate lülisambakehade põiksuunaliste protsessidega.
Funktsioon ja ülesanded
Autohtoonsete seljalihaste üks peamisi ülesandeid on selgroo ja pea sirgendamine. Külgmistest ja mediaalsetest lihastest väljumine nihkub arvukateks üksikuteks lihasteks, mida saab tahtmatult individuaalselt juhtida, võimaldades väga keerulisi ja tundlikke liikumisjärjestusi ja -mustreid.
Üksikute lihasrühmade kontrollitud ühepoolsete lihaste kokkutõmmete kaudu ei saa lülisamba mitte ainult painutada ette ja taha või küljele paremale või vasakule ja sirgendada uuesti, vaid teatud määral on võimalik ka lülisamba pööramine paremale ja vasakule. Näiteks võimaldavad spinotransversaalsed lihased, mis ühendavad spinousprotsesse kõrgemate selgroolülide põiksuunaliste protsessidega, ühepoolse kontraktsiooni korral saab selgroo keerduda lihaste kokkutõmbumise suunas.
Ristsuunalised lihased, mis ühendavad põiksuunalisi protsesse ületavate selgroolülide põikprotsessidega, võimaldavad ühepoolsel kontraktsioonil lülisambal kallutada aktiveeritud lihase suunas. Lihaste kahepoolne kokkutõmbumine viib selgroo pikenemiseni. Erilise tähtsusega on sügavad kaelalihased (lihased suboccipitales). Need võimaldavad pea peeneid motoorseid liikumisi, mida saab ühendada tasakaalutunnetuse (vestibulaarsüsteemi) kiirete teadetega.
Pea peened motoorsed oskused olid inimestele algselt olulised, et nad suudaksid liikuvaid objekte, näiteks vaenlast või saaklooma paremini fikseerida, liikudes samal ajal iseseisvalt. Erinevate autohtoonsete seljalihaste interaktsioonid on nii keerulised, et teatud lülisamba liikumist saab vabatahtlikult kontrollida, kuid mitte otsust, millised lihased tuleb kokkutõmbamise või lõdvestamise teel mängu panna.
Ravimid leiate siit
Back Seljavalu ravimidHaigused
Autohtoonsete seljalihaste funktsionaalsed piirangud - nagu ka teiste luustiku lihaste osade puhul - tulenevad kas otsestest lihashaigustest või neuroloogilistest probleemidest. Haigused, mis mõjutavad ainult teatud selja lihaste lihaseid, on suhteliselt haruldased.
Kõige tavalisemad kaebused on põhjustatud lihaspingetest ja kõvenemisest, mis põhjustavad lülisamba ühepoolset stressi ja tõsistel juhtudel võivad isegi põhjustada herniated ketast. Selja lihaste lihaspinged on väga levinud ja põhjustavad tavaliselt mittespetsiifilisi seljavalusid. Pinge võib esile kutsuda ebaharilike ja püsivalt esinevate ühepoolsete staatiliste koormuste poolt, mida intensiivistab püsiv stress. Pidev stress või ägedad stressifaasid, mis on liiga sagedased, põhjustavad stressihormoonide suurenenud vabanemise tõttu lihastoonuse suurenemist, mis soodustab lihaspinget ja kõvenemist.
Harvadel juhtudel võivad autohtoonseid seljalihaseid mõjutada ka geneetiliselt põhjustatud lihasdüstroofiad, mis vähendavad lihaste jõudlust. Väga harvadel juhtudel on selja lihaseid mõjutatud neuromuskulaarsest haigusest, mille korral on häiritud signaali edastamine närvist lihasesse või sensoorse tagasiside edastamine lihaselt närvile ja see põhjustab kahjustatud lihase nõrgenemist ja lagunemist.
