Diabeedivastased ravimid on vajalikud, kui keha ei suuda omaenda insuliini abil veresuhkru taset reguleerida.
Mis on diabeedivastased ravimid?
Diabeedivastased ravimid on ravimid, mida kasutatakse metaboolse haiguse suhkurtõve (diabeedi) raviks. Terves kehas toodavad kõhunäärmes olevad beetarakud piisavalt insuliini. Insuliin tagab, et keha imendub suhkrut ja vähendab seeläbi veresuhkru taset kohe, kui see tõuseb pärast süsivesikuid sisaldava toidu sissevõtmist.
I tüüpi diabeet on autoimmuunhaigus, mille korral immuunsüsteem ründab ja hävitab ekslikult kõhunäärme "beetarakke", põhjustades insuliini tootmise vähenemist. Teist tüüpi diabeedile on seevastu iseloomulik „insuliiniresistentsus”: kehas esinev insuliin ei tööta sihtpunktides korralikult, nii et veresuhkru taset ei saa piisavalt lagundada.
II tüüpi diabeedi korral on võimalik nii piisav kui piiratud insuliini tootmine. Kui suhkurtõve korral diabeedivastaseid ravimeid ei võeta, põhjustab püsivalt kõrge veresuhkru tase veresoonte ja närvide kahjustusi ning vereringehäireid.
Pimedus, insult ja südameatakk võivad esineda sekundaarsete haigustena. Diabeedist tingitud tõsised vereringehäired vajavad mõnikord amputatsioone, kui ravi diabeedivastaste ravimitega ei ole õigeaegne.
Meditsiiniline rakendus, mõju ja kasutamine
Diabeedivastased ravimid kasutatakse ainult siis, kui muud teraapiavormid, näiteks toitumise muutus või suurenenud füüsiline aktiivsus, ei alanda veresuhkru taset piisavalt.
Vastavalt nende toimeviisile kuuluvad diabeedivastased ravimid kas "insulinotroopsete" (mis soodustavad insuliini sekretsiooni) või mitte-insulinotroopsete ravimite hulka: kas diabeedivastased ravimid parandavad suhkru lagunemist pärast söömist või põhjustavad need viivitamata insuliini. Insulinotroopseid diabeedivastaseid ravimeid kasutatakse peamiselt I tüüpi diabeedi korral, et kompenseerida või stimuleerida keha enda insuliini tootmist, mis on liiga madal, kui see on piisavate beetarakkude olemasolu tõttu võimalik.
Mitte-insulinotroopseid diabeedivastaseid ravimeid kasutatakse II tüüpi diabeedi korral, kui keha valmistab piisavalt insuliini, kuid insuliin ei tööta. Kui keha toodab insuliiniresistentsuse (2. tüüpi diabeet) esinemise korral liiga vähe insuliini, viiakse ravi läbi ka insulinotroopilise antibiootikumiga.
Sõltuvalt nende manustamisviisist eristatakse suukaudset (suu kaudu manustatavat) ja parenteraalset (enamasti nahaaluse süstimise või vereringesse infundeerimise teel) ja sissehingamisel kasutatavate antibiootikumide vahel. Suukaudseid diabeedivastaseid aineid kasutatakse peamiselt I tüüpi diabeedi korral, mittesuukaudseid diabeedivastaseid aineid II tüüpi diabeedi korral.
Taimsed, looduslikud ja farmaatsias kasutatavad diabeedivastased ravimid
Suulisele Diabeedivastased ravimid kuuluvad u. a. "alfa-glükosidaasi inhibiitorid". Glükosidaas on ensüüm, mis lagundab toidu peensooles seedimise ajal keerulisi suhkru- ja tärklise molekule ja tagab seeläbi suhkru kiire jaotumise veres. (Ensüümid on valgud, mis kiirendavad teatud biokeemilisi protsesse.)
Glükosidaasi inhibiitorid takistavad kiiret veresuhkru tõusu pärast sööki. Teisest küljest vähendavad „biguaniid” ravimid maksas suhkru tootmist ja pidurdavad ka suhkru vabanemist. "Glitasoonid" põhjustavad suurenenud valkude moodustumist, mis tagavad suhkru transportimise vereringest rakkudesse. "Gliniidil" on lühike toimeaeg ja seetõttu võetakse seda umbes kolmkümmend minutit enne sööki, et stimuleerida insuliini tootmist just seedeprotsessi ajal.
Sulfonüüluuread blokeerivad kõhunäärme beetarakkudes kaaliumi kanaleid ja võimaldavad seega insuliini suuremat vabanemist. Peamiste suukaudselt manustatavate diabeedivastaste ravimite hulka kuulub insuliin, mida süstitakse naha alla või veeni. Ka sadadel ravimtaimedel on diabeedivastane toime, millest mõned on kliinilistes uuringutes tõestatud. Diabeedivastaste ainetena toimivad taimeosad hõlmavad neeruubade kesta, mustika lehti ja "Java ploomi" vilju või seemneid.
Riskid ja kõrvaltoimed
Diabeedivastased ravimid Alfa-glükosidaasi inhibiitorid võivad põhjustada puhitus, kõhuvalu, gaasi, iiveldust ja kõhulahtisust. Alfa-glükosidaasi inhibiitoreid ei tohi kasutada krooniliste seedehäirete korral.
Biguaniidide võimalike kõrvaltoimete hulka kuuluvad oksendamine, iiveldus, kõhulahtisus ja piimhappe mürgistus. Glitasoonide võtmisel võivad tekkida peavalud, vee eritumise häired ja vee kogunemine keha kudedesse (tursete teke) ning kerge aneemia (aneemia). Glitasooni ei tohi võtta samaaegselt insuliini manustamisega. Gliniidid kutsuvad mõnikord esile hüpoglükeemia (madal veresuhkru tase), mis võib põhjustada isu, vähenenud aju töövõimet, agressiivsust, krampe või šokki.
Sulfonüüluuread põhjustavad veelgi suuremat hüpoglükeemia riski. Lisaks ei sobi sulfonüüluuread alkoholitarbimisega, kus lisaks iiveldusele, oksendamisele, peavalule, peapööritusele ja sügelemisele, samuti iivelduse, oksendamise, peavalu, peapöörituse ja sügeluse, akumuleerumise tõttu maksas on toksilise atsetaldehüüdi (alkoholi lagundava aine) kogunemise tõttu higistamine, suurenenud pulss (tahhükardia) ja madal vererõhk (hüpotensioon). võib juhtuda.
Sulfonüüluureate tarbimine viib kehakaalu keskmise suurenemiseni 2 kilogrammi. Mõnel juhul väheneb punaste või valgete vereliblede arv (aneemia või leukopeenia) või trombotsüütide arv (trombotsütopeenia).
Võimalik on ka ristallergia sulfoonamiidantibiootikumide või (diureetikum) tiasiididega. Sulfonüüluureasid ei tohi raseduse ajal ega neerupuudulikkuse korral võtta. Sulfonüüluureate mõju suureneb, kui insuliini ja beetablokaatoreid manustatakse samal ajal, samal ajal kui teatud teiste ravimite samaaegsel kasutamisel nende diabeedivastaste ravimite toime väheneb.
.jpg)
.jpg)
