Intervertebral liigesed ühendage selgroolülid omavahel. Sõltuvalt nende asukohast annavad nad selgroole erineva liikuvuse ja samal ajal stabiliseerivad selgroolüli. Faseti sündroom on lülisamba liigeste valulik häire, mis on seotud osteoartriidiga.
Mis on selgroolüli?
Liigendid loovad paindliku ühenduse kahe või enama luu vahel. Inimese kehas on rohkem kui 140 liigest. Sõltuvalt nende asukohast ja neile seatud funktsionaalsetest nõuetest on luuühendused üks mitmest liigeste tüübist.
Intervertebral liigese, Tahk ühine või Selgroolüli kutsutakse külgnevate selgroolülide liigeseprotsesside paarisühendust. Lülisamba kaare ühine ja väike selgroolüli peetakse sünonüümideks. Nagu iga liiges, loob selgroolüli liigese liikuvuse. Intervertebral liigese puhul on tegemist selgroo liikuvusega. Liigendühendusi nimetatakse mõnikord ka liigenditeks. Erinevalt teist tüüpi liigestest pole libistataval liigendil võtmega lukustamiseks mõeldud anatoomia.
Ühendused ei ole seetõttu konstrueeritud vastavalt vormile vastu-vormis põhimõttele ja vastavalt ei lukustu, vaid koosnevad suhteliselt siledatest liitepindadest. Need liigesepinnad moodustavad selgroolülide ketaste ja sidemetega funktsionaalse üksuse, mis võimaldab kerget libisemist.
Anatoomia ja struktuur
Lülisamba liigesed on lamedad liigesepinnad ja suhteliselt lai liigesekapsel, mida võib liigitada diartroosiks. Iga selgroolüli kõrgemate liigeseprotsesside kõhrepinnad kohtuvad roietevahelises liigeses kõrgema selgroolüli madalamate liigeseprotsessidega.
Kaasatud liigesepindade vastav asend erineb lülisamba üksikutes osades, mille tulemuseks on roietevaheliste liigeste erinev liikuvus. Lülisamba liigesed asuvad kumbki naaber-selgroolülide protsessides nimme- ja kaelalülis. Lülisamba kaelal on liigesepinnad nullasendis ligikaudu põiktasapinnal, liigese paremad liigeseprotsessid on suunatud selja-kolju suunas.
Rindkere lülisamba piirkonnas on ka selgroolülide liigesepinnad dorsaalne-kraniaalses suunas, koos täiendava külgkaldega. Lülisamba omakorda toetab liigesepindu sagitaaltasapinnas. Lisaks roietevahelistele ketastele ja sidemetele aitavad meniskooidsed sünoviaalvoldid kaasa ka selgroolüli ühisele funktsionaalsele tervikule. Need ulatuvad sirpina liigesruumi ja koosnevad vaskulaarsest, lahtisest või tihedast sidekoest, mis tuleb liigesekapslist ja on ümbritsetud intimaga.
Funktsioon ja ülesanded
Selgroolülide liigesed ühendavad liigendatult nimme-, rindkere- ja kaelalüli selgroolüli ning annavad seeläbi struktuuridele teatava liikumise. Ilma selgroolülideta poleks inimesel näiteks võimalik kummarduda ega ühele küljele pöörata. Eriti kaelalülis on vajalik liikuvus selgroolüli kaareliigeste kaudu, kuna vastasel juhul ei saanud pead pöörata.
Evolutsioonilises plaanis ei ole pea pööramine ellujäämisse olulisel määral seotud. Inimesed tajuvad müra, mis teeb nad ohtudest teadlikuks ja suunab suhteliselt automaatselt oma silmad müra suunas. See annab teile olukorrast võimalikult lühikese aja jooksul tervikpildi. Ilma selgroolülideta oleks fikseerimine ja fikseerimispunktide kiire muutumine alati seotud praeguse vaateväljaga. Tervikuna annavad roietevahelised liigesed selgroo erinevatele sektsioonidele kolm vabadusastet, mis on ideaalses joones kooskõlas lülisamba üksikute sektsioonide funktsionaalsete nõuetega. Painutamine ja pikendamine on võimalik näiteks sagitaaltasapinnas, nii et selgroogu saab edasi-tagasi painutada.
Külgsuunaline paindumine vastab külgsuunalisele kaldele, mis on võimalik esitasapinnal. Lülisammas on samuti võimeline pöörlema ainult läbi oma roietevaheliste liigeste. Emakakaela lülisamba piirkonnas võimaldab liigeste spetsiaalne anatoomia väljendunud pöörlemisliigutust, mis muudab ülalkirjeldatud nõuete tõttu lülisamba kaelaosa kõige paindlikumaks lõiguks. Pööramisvõimalused lülisamba nimmeosas on väiksemate nõudmiste tõttu vähem kui lülisamba kaelal.
Meniskoidsed sünoviaalvoldid kompenseerivad liigendpindade ebaühtlust nende liikumisel. Lisaks liikuvusele tagavad roietevahelised liigesed ka stabiilsuse ja tagavad selgroo väändumise.
Haigused
Lisaks herniated-kettale on nn tahk-sündroom üks tuntumaid selgroolülide funktsionaalseid häireid. Terves seljas töötavad selgroolülid, liigesed, sidemed ja lülidevahelised kettad ideaaljuhul üksteisega.
Seljaosa saab elastsuse, stabiilsuse ja funktsionaalse vastupidavuse. Vanemas eas on aga lülisambal sageli kulumisjälgi. Treeningu puudumine, rasvumine ja geneetiline dispositsioon on riskifaktorid tahke liigeste suurenenud kulumisele või isegi osteoartriidile, mis võib ilmneda juba 30ndate keskel. Intervertebraalsed kettad kaotavad vanusega oma veesisalduse, kaotavad pikkuse ja jäigad. Nende struktuuride väiksem elastsus mõjutab selgroolüli, mis kaotavad aeglaselt üksteisest kauguse. Kui ka sidemed kuluvad, kaotab selg oma stabiilsuse.
Selle tulemusel puutuvad tahke liigesed kokku suurenevate koormustega, mis võivad põhjustada efusioone ja põletikulisi reaktsioone. Tahkisündroom vastab põhimõtteliselt lülisamba lülisamba koormusega seotud artroosile, mis on seotud tugeva selja- ja kaelavaluga. Kuna tahke liigestel on erakordselt palju närve, on tulemuseks eeskätt sügavalt kiirgav seljavalu, mis suureneb koormusega.
Hommikul tunnevad patsiendid tavaliselt jäikust, eriti nimmepiirkonnas, ja kogu päeva jooksul kannatavad nad valu all, mis süveneb seljatoes. Lisaks lihaspingetele võib tahkjasündroom põhjustada ka tuharate või jalgade hajuvat valu. Sõltuvalt põletikuliste reaktsioonide kahjustatud seljaosadest võib aja jooksul tekkida tuimus või muud ebanormaalsed aistingud ja isegi motoorsed puudujäägid.
.jpg)
.jpg)
