Varvaste luud

Varvaste luud kuuluvad inimese luustiku õrnadesse struktuuridesse. Luu-jala vabalt liikuva osana saab neid määrata alajäsemele. Varbad, välja arvatud kaheosaline suur varvas, koosnevad igast kolmest eraldi luuosast.

Mis on varba luud?

Varbad asuvad jala distaalses otsas ja moodustavad selle otsa lüli moodustades alajäseme lõpliku otsa. Analoogselt käega saab jala ehitamisel eristada jalga, tarsaalseid luid, metatarsaalseid luid ja varba luid.

Kokku koosneb jalaluustik 26 üksikust luust, sealhulgas 14 varvasluust. Need ühenduvad metatarsaalse luuga distaalselt. Kõigis viies varvas koosnevad nad mitmest üksikust luust, nn falangidest. Neid nimetatakse proksimaalseteks, mediaalseteks või distaalsemateks falangideks või ka varba basaaljäsemeteks, varbajäsemeteks ja varbajäsemeteks vastavalt keha kerest eemale suunatud ja sellele suunatud positsioonile. Falange hoiavad liigendühendused, lihased, sidemed ja kõõlused koos ning on seetõttu paindlikult liikuvad.

Anatoomia ja struktuur

Suure varba üksikutel varbadel on kaks, vastasel juhul on kõigil teistel varvastel kolm kondist jäseme, st phalanges. Suurel varbal puudub mediaalne phalanx.

Falangide struktuur võib jagada proksimaalseks aluseks, keskseks kehaks ja distaalseks peaks. Varba luud kuuluvad piklike torukujuliste luude hulka, millel on kaks kõhre liigeseotsa ja vahevõll. Varvaste basaalfalangid, mis ühenduvad otse tarsaalluuga, on pikemad kui kesk- ja otsafalaniidid ning neil on kaksikkõver kuju. Kootud välimised mediaalsed phalanglid moodustavad keskmise lüli proksimaalse ja distaalse phalange vahel. Suuruse osas on ka keskmise varba falang keskel, võll on pisut laiem kui põhiliste falangide oma.

Suhteliselt nõmedad ja lamestatud otsasidemed on varvaste luudest suhteliselt lühimad. Varba pikkuse järgi eristatakse jalgade erinevaid kujundeid. Kõige tavalisem on nn Egiptuse jalg, kus pikim on suur varvas.

Funktsioon ja ülesanded

Üksikute phalangide ühendamine põhineb väikestel liigestel. Metatarsofalangeaalliigeste liigesepinnad, mida nimetatakse ka metatarsofalangeaalliigesteks, moodustuvad metatarsuse luudest ja nendega seotud metatarsaalidest. Liigesid, mis asuvad proksimaalse ja keskmise falangi vahel, samuti keskmise ja terminaalse falangi vahel, kirjeldatakse kui varba ja varba liigeseid või proksimaalseid ja distaalseid falangidevahelisi liigeseid.

Seetõttu on kõik varbad, välja arvatud suur varvas, varustatud kolme liigendiga: põhiliigendiga ja kahe siseküljega. Metatarsofalangeaalsed liigendid on funktsionaalselt määratud munaühendustele, mis võimaldavad liikumist kahel teljel, nimelt ab- ja adduktsiooni, s.o. Liigutused küljele, samuti paindumine ja pikendamine, s.t. Edasi ja tagasi liikumine. Falangidevahelised liigendid on liigendühendused, mis võimaldavad ainult ühte liikumissuunda koos painde ja pikendusega. Mediaalse phalanxi puudumise tõttu on suurel varbal ainult üks faasidevaheline liiges. Kokkuvõtlikult võib varvastega läbi viia järgmisi liigutusi: painutada jala talla suunas, sirutada jala tagumise suuna suunas ning varvaste laiali sirutada ja tõmmata.

Jala koos selle anatoomiliselt diferentseerunud, vabalt liikuvate varbaosadega on inimese lihasluukonna osa, millel põhinevad erinevad liikumise peenmotoorilised protsessid. Varvaste stabiliseeriv funktsioon pole mitte ainult jooksmise või kõndimise, vaid ka teatud spordialade või liikumiste, näiteks hüppamise või tantsimise eeltingimus. Suur varvas on oluline kõigi peenmotoorika funktsioonide jaoks. See teenib nii jalga rullida, pehmendada kui ka maapinnalt maha lükata, st kõndimise kiirendamiseks.

Haigused

Väärkujulised varbakondid või varbad, mis haiguse tõttu võivad olla vaid piiratud määral, mõjutavad haigete liikuvust piiravalt. Selle kahjustuse põhjustajaks on erinevad kliinilised pildid, näiteks osteoartriit ja podagra, aga ka väärarengud või luumurrud.

Osteoartriidi kliiniline pilt kirjeldab liigeste degeneratiivseid kulumisnähte, mille põhjuseks on tavaliselt liigesepindadel oleva kõhre kaitsekihi järkjärguline hävimine. Turse ja piiratud liikuvus liigese piirkonnas on sümptomaatilised, samuti koormusest sõltuv valu alguses ja valu puhkeseisundis edasisel ravil. Haiguse progresseerumisel võib täheldada ebaõiget kehahoia, mis põhjustab kontraktuure ja lõpuks liigese jäikust. Osteoartriidi tagajärjel tekkinud kulumisest põhjustatud metatarsofalangeaalliigese jäikust nimetatakse hallux rigidus'eks. Deformatsioon, mida kõige sagedamini täheldatakse jala piirkonnas, on hallux valgus või bunion.

Suure varba metatarsofalangeaalliiges on painutatud külgsuunas väljapoole ja esimesel metatarsaalis on sissepoole suunatud kõrvalekalle. Väliselt tähistab seda varba väljaulatuv pall. Väikeste varvaste, st varvaste 2–4 deformatsioonid hõlmavad vasara varvast ja küünise varvast. Vasara varbale on iseloomulik haamrisarnane painutatud varvas, millel on metatarsofalangeaalliiges samaaegne hüperekstensioon. Sõltuvalt sellest, kas deformatsiooni saab vähendada või mitte, eristatakse painduvat ja fikseeritud haamriga varvast. Küünisega varvas on tüüpiliselt küünisarnane painutatud varvas koos metatarsofalangeaalliigese samaaegse subluksatsiooni või selja dislokatsiooniga.

Varbaots ei puutu tavaliselt enam maapinnaga. Varvaste murd mõjutab tavaliselt distaalset neelu. Enamasti põhjustab selline purunemine luule viivitamatu välise jõu.