iisop

Selle iisop on piparmündide perekond ja seetõttu tihedalt seotud tüümiani või salvei. Nagu neid kahte, on see tuntud maitsetaimena, mida kasutatakse roogade maitsestamiseks. Lisaks on iisop ka ravimtaim, millel on lai kasutusala.

Iisopi esinemine ja kasvatamine

iisop on ka populaarsete nimede all Äädika ürdid, Josefskraut, Verbena, Isump või Weinespe teatud. Iisop on jõuline taim ja armastab päikselisi kohti. Iisopit saab probleemideta ka aknalaual kasvatada; kord graatsiline taim muutub aastate jooksul põõsaks, kui selle kasvu ei kontrollita.

Selleks lõigatakse võrsed regulaarselt tagasi, see protseduur ei mõjuta ravimtaimi ja seetõttu see ei sure, kuna iisopit peetakse tundlikuks ja vastupidavaks. Nii nagu tema botaanilised sugulased, salvei, tüümian, rosmariin ja lavendel, on ka iisop mitmeaastane piparmündiperekond.

Iisopipõõsa võrsed võivad kasvada kuni poole meetri kõrguseks. Selle varred on varreta, piklike, rosettikujuliste lehtedega. Iisopipõõsa õied on kauni lillakasvärviga ja kasvavad niinimetatud valede naeltena. Erinevalt oma botaanilistest sugulastest on iisop meile palju vähem teada, kuid see on üks tervislikumaid ürte kõigist.

Algne kodu on Lähis-Ida, kuid iisopipõõsas on Lõuna-Euroopas ka looduses põliselanik. Tervendavate jõudude ja dekoratiivse väljanägemise tõttu on iisop populaarne aia- ja toataim.

Efekt ja rakendus

Iisopi kui ravimtaime traditsiooni võib leida juba keskajast. Oma muljetavaldavate lilleküünaldega oli iisop juba osa igast kloostri aiast. Öeldakse, et mungad tõid ravimtaime endaga koju pikkadel matkadel Alpide kohal tagasi ja jätkasid selle kasvatamist seal. Kui iisopil on liiga vähe päikest, ei sure see mingil juhul, kuid see aeglustab selle kasvu.

Pinnase olemuse osas on iisop vähenõudlik ja ravimtaimi ei pea tingimata aias väetama. Meie maailmaosas leidub iisopit kõige tõenäolisemalt looduses kivisel pinnal. Iisop leidis tee kööki ja meditsiini keskaja kloostritraditsiooni kaudu. Ehkki kunagi tuntud ja hinnatud aromaatne ja ravimtaim on iisop juba keskaja lõpust unustatud.

Arusaamatu areng, sest iisop ei pea ravivõimete, maitse ja maitse osas varjama teiste ravimtaimede taha. Iisopi maitset kirjeldatakse kui väga vürtsikat ja mõnusalt mõrkjat, meenutades piparmündi, salvei ja rosmariini potpuru. Kogu taim on söödav ja värske iisopi koristamiseks on parim aeg kevadel. Kui soovite oodata, kuni lilled koristatakse, peate ootama juunini.

Vahepeal kasvatatakse iisopit ka naturopaatilise farmaatsiatööstuse väiksematel aladel, mis ei põhjusta vähenõudliku kasvu tõttu probleeme. Kibeda noodiga kulinaariataimena sobib iisop hästi alkohoolsete kokteilide, aga ka kaunviljade või lihaga. Gurmaanid armastavad eriti tüüpilist vürtsikat maitset hautistes nagu guljašš või rulaad. Prantsusmaal ei saa iisopit puududa üheski ürdikarbis.

Seal puistatakse kuivatatud hõõrutud iisopit ka virsikukompoti või aprikoosikoogi peale. Teepreparaadina võib iisopi ennetava meetmena või teraapiana juua kas eraldi või koos teiste aromaatsete ja ravimtaimedega. Tee infusiooni valmistamiseks võib kasutada värsket või kuivatatud iisopit. Nagu paljude teiste ravimtaimede puhul, ei kao iisopi väärtuslikud koostisosad konserveerimisel kuivatamisega.

Tähtsus tervisele, ravile ja ennetusele

Jahutatud tee infusiooni saab kasutada ka kurguvalu või suu limaskesta ärrituse kurguse lahusena. Tänu keemilisele koostisele, kõrgele mõruainete ja eeterlike õlide sisaldusele on iisopil suur tähtsus tervisele. Rooma aegadest on teada ka iisopi ürdimaitseline vein Hyssopites.

Botaanikalis-keemiliste analüüside abil suudeti kogu taimest tuvastada niinimetatud flavonglükosiide nagu hesperidiin ja diosmiin, aga ka tanniine, koliini, õunhapet, suure molekuliga suhkruid, vaiku ja värvaine hüposopiini. Tõenäoliselt põhjustab nende koostisosade terviklikkus ulatusliku meditsiinilise toime. Iisop on sobiv mitmesuguste vaevuste raviks ja ennetamiseks. Empiiriliste andmete kohaselt ei tohiks sisemine kasutamine mitte ainult söögiisu stimuleerida, seedimist stimuleerida ja põletikku pärssida, vaid sellel peaks olema ka diureetiline, spasmolüütiline, valuvaigistav ja verd puhastav toime.

Raviomadustest kõige paremini kasu saamiseks soovitame pikema aja jooksul tee valmistamiseks kasutada täiesti mittetoksilist ürti. Iisopit peetakse eriti hästi talutavaks ja sellel on vähe kõrvaltoimeid, kui välditakse üleannustamist, mis võib põhjustada ebameeldivaid kõhukrampe. Ravimtaim on pälvinud suurepärase maine ka igasuguste külmetussümptomite vastu.

Veelgi tõsisemad hingamisteede haigused, näiteks krooniline bronhiit ja astma, võib iisop meid pikka aega tõhusalt leevendada. Lisaks sellele, et iisopit kasutatakse tee või kurgulahusena, sobib see ka vannipõhiseks lisandiks nahapõletike korral. Põletikuvastaste omaduste põhjustajaks on tõenäoliselt perekonna Penicillium seened, mis kasvavad iisopipõõsa lehtedel ja millel on lai antibiootiline toime. Rasedatel, väikestel lastel ja imikutel tuleks juhusliku üledoseerimise ohu tõttu vältida iisopi kasutamist.