in Stsintigraafia (ka: stsintigraafia) on meditsiinis kujutamisprotsess. Nõrgalt radioaktiivsete ainete süstimise ja gammakaamera abil saab teatud kudede struktuurid nähtavaks teha.
Mis on stsintigraafia?
Stsintigraafia kuulub tuumameditsiini valdkonda, milles meditsiinitöötajad kasutavad ära radioaktiivsete ainete omadusi - näiteks et nad saaksid ilma operatsioonita uurida inimkehas olevaid elundeid või muid kudesid.
Selleks süstib eksamineerija radioaktiivset ravimit: niinimetatud radiofarmatseutiline aine. Kuna eri tüüpi koed vajavad erinevaid toitaineid, kasutatakse radiofarmatseutilistes vahendites ka erinevaid aineid ja märgistatakse need radioaktiivselt - sõltuvalt sellest, millist kudet uuritakse. Gammakaamera mõõdab markerist eralduvat radioaktiivset kiirgust ja võib seega vastava koe nähtavaks teha.
Eristada saab kahte stsintigraafiatüüpi: funktsionaalne stsintigraafia kujutab koe aktiivsust, staatiline stsintigraafia kujutab aga peamiselt struktuure, võtmata arvesse neis toimuvaid protsesse.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
Ravimites kasutatud radiofarmatseutilised ühendid Stsintigraafia Kui neid kasutatakse, kogunevad nad kudedesse erineval määral: Kude, mille metabolism on väga aktiivne, varustab organism vastava arvu toitaineid ja neelab seeläbi suuremal määral ka radioaktiivse markeri.
Sellepärast kasutatakse stsintigraafiat peamiselt kasvajate tuvastamiseks; kuna kasvaja on selline kude, millel on suurenenud metabolism. Sama põhimõtte abil saab tuvastada ka metastaase, tsüste või põletikke: Markeri suurem kontsentratsioon põhjustab selles piirkonnas suurenenud radioaktiivset kiirgust - mis lõpuks ilmub pildile (stsintigramm) enamasti punaste või kollaste aladena.
Stsintigrammis ilmnevad ka deformatsioonid ja muud anomaaliad. Lisaks näitab stsintigraafia, kas veresooned on ummistunud või on teatud kudedes vähe varustust. Sellised olekud on saadud pildil märgatavad, kuna vastavad alad on vähem värvilised, kui võiks terves koes eeldada.
Nendeks rakendusteks sobivad nii staatiline kui ka funktsionaalne stsintigraafia. Reeglina piisab staatilise pildi salvestamisest. Põhimõtteliselt võib stsintigraafiat kasutada kõigil elunditel. Kehas paiknemise ja ainevahetusprotsesside tõttu on selle meetodi jaoks uurimiseks ette nähtud eriti kopsud, kilpnääre, süda ja neerud. Stsintigraafiat kasutatakse sageli ka luustiku või üksikute luude uurimiseks. Verevalumeid saab siin juba ära tunda - isegi kui väliseid vigastusi pole näha.
Stsintigraafiat kasutatakse peamiselt kliinilises ja meditsiinilises valdkonnas ning harvem ka tervete vabatahtlike uuringutes. Seda peamiselt seetõttu, et raske haiguse kahtlus õigustab (potentsiaalselt kahjulike) radioaktiivsete ainete kasutamist ja see on ka patsiendi huvides; muid vähem invasiivseid meetodeid kasutatakse tavaliselt ainult teaduseesmärkidel. Nagu kõik tervisekontrollid, nõuab stsintigraafia tasuvusanalüüsi.
Riskid ja ohud
kuigi Stsintigraafia kasutatakse radioaktiivseid materjale, peetakse seda suuresti riskivabaks. Selle meetodiga ei tohiks uurida ainult rasedaid, sest isegi väikesed kiirguskontsentratsioonid võivad olla sündimata lapse jaoks ohtlikud.
Samal põhjusel kehtib soovitus mitte olla rasedate vahetus läheduses pärast stsintigraafiat, kui kiirgus pole vähenenud. Kuid sageli juhtub see päev või kaks pärast. Ettevaatlik on ka rinnaga toitvatel naistel ning lastel ja noorukitel. Sellepärast uuritakse selle inimrühma liikmeid stsintigraafia abil ainult põhjendatud erandjuhtudel.
Sellegipoolest: stsintigraafiaga radioaktiivse kiirguse doos ei ole suurem kui võrreldavate meetoditega, näiteks röntgenikiirgusega, ja isegi oluliselt madalam kui kompuutertomograafia korral. Enne läbivaatust antakse patsientidele võimalus esitada küsimusi ja avaldada oma muret informatiivse vestluse käigus.
