Sümpaatne

Selle Sümpaatne "vegetatiivse tahtmatu närvisüsteemi osa". See mõjutab ja innerveerib mitmeid elundi ja keha funktsioone. Ergotroopsed efektid tekivad sellest, mis tähendab, et see suurendab keha valmisolekut esineda ja tegutseda algelise mustri “võitle või põgene” järgi.

Mis on sümpaatiline süsteem?

Vegetatiivne närvisüsteem, st närvisüsteem, mida ei saa meelevaldselt mõjutada, koosneb sümpaatilisest, parasümpaatilisest ja soole närvisüsteemist (enterokatalüüs). Vitaalsed funktsioonid nagu hingamine, ainevahetus ja seedimine, aga ka vererõhk ja süljevool ning palju muud. alluvad autonoomsele närvisüsteemile.

See allub aju ja hormonaalse süsteemi tsentraalsele juhtimisele ning tagab mitte ainult selle, et elundite funktsioonid on optimaalselt kohandatud elutingimustega, vaid ka selle, et stressi ja puhketoonid toimiksid korralikult. Sümpaatiline ja parasümpaatiline närvisüsteem toimib peaaegu kõigil organitel antagonistide või vastastena. See antagonistlik efekt võimaldab mitmesuguseid kehafunktsioone, mis kohanduvad automaatselt muutuvate nõuetega ja mida ei saa ega pea tahtlikult mõjutama ja kontrollima.

Selles antagonistlikus interaktsioonis käitub sümpaatiline närvisüsteem ergotroopiliselt, see tähendab, et see on impulsside allikas, mis muudavad keha paremaks valmisolekuks ja põhjustavad ka energiavarude vähenemist. Nii sümpaatiline kui ka parasümpaatiline närvitee kulgevad ajust ja seljaajust, s.o kesknärvisüsteemist, üksikutele organitele. Näiteks satuvad nad südame lihasrakkudesse, soolestiku seina, pupillide lihastesse või higinäärmetesse.

Autonoomne närvisüsteem, eriti sümpaatiline närvisüsteem, tõstab hommikul üles tõustes koheselt vererõhku, et ennetada pearinglust ning valmistada keha ette erksuseks ja jõudluseks. Äärmusliku kuumuse korral aktiveerib see näiteks higinäärmeid. See tähendab, et ka infovoog on vastupidine, nimelt edastatakse närviimpulsse organitest (nt südamest, soolestikust või põiest) ajju.

Anatoomia ja struktuur

Sümpaatiline närvisüsteem hõlmab laialdaselt hargnenud ja keerulist närvivõrku, mida juhitakse tsentraalselt hüpotalamuse, ajutüve ja retikulaarse moodustumise kaudu - aju neuronite võrk. Need saadavad impulsse sümpaatilistele juurarakkudele, mis asuvad seljaajus. See on koht, kus perifeerse sümpaatilise närvisüsteemi põhipiirkonnad - nn esimesed neuronid või sümpaatilised juurakud - asuvad rinna- ja nimmepiirkonna piirkonnas, s.o. rindkere-nimme süsteemis.

Need juurerakud, mis asuvad seljaaju külgmises sarves, moodustavad nn tuuma intermediolateralis ja tuuma intermediomedialis. Sealt lähevad kiudusüsteemid paravertebraalsetesse ganglionidesse, närvirakkude klastritesse lülisamba kõrvale. Neid omavahel ühendatud närvijuhte nimetatakse sümpaatiliseks pagasiruumiks või sümpaatiliseks pagasiruumiks. See ulatub ka emakakaela lülisamba piirkonda ja ristluu piirkonda. Kolm emakakaela ganglionit leitakse kaela piirkonnas. Madalaima ganglioni saab juba ühendada esimese rindkere või rindkere ganglioniga (nn ganglioni tähtkuju).

Selles piirkonnas on selgroo mõlemal küljel ülalnimetatud piirjoones kaksteist rindkere ganglioni. Nimmepiirkonnas jookseb neli ganglioni ja sakraalses medullas on pärast viimaste kiudude ühinemist endiselt üks, paarimata ganglion (nn ganglioni impar). Esimeses etapis on neurotransmitteriteks (närviimpulsi kandjad) atsetüülkoliin. Pärast esimest ümberlülitust edastab teine, nn postganglioniline neuron, impulsi vastavale sihtorganile, kasutades noradrenaliini.

Erandiks on higi näärmed ja neerupealiste medulla, millele impulsid edastatakse ka atsetüülkoliini abil. Siiski on ka aksone (närvituumasid), mis jätavad sümpaatilise pagasiruumi vahetamata ja viivad otse sihtorgani (intramuraalsed ganglionid). Erilised on ka kolm sümpaatilist närvikiudu, mis tekivad pagasiruumist rindkere piirkonnas.

Need läbivad diafragma ja moodustavad omakorda kolm närvipõimikut (närvipõimikut), mis tõmbuvad seejärel siseorganite plexusesse. Närvikiud, mis toonivad ajuveresooni, rändavad epifüüsi või silmi sisendavad, pärinevad ka rinnaüdi sümpaatilisest pagasiruumist.

Funktsioon ja ülesanded

Sümpaatiline närvisüsteem kontrollib - koos oma vastase, parasümpaatilise närvisüsteemiga - suuresti ilma elutähtsate protsesside teadliku tajumise ja tahtliku mõjutamiseta. Sümpaatilise närvi radade sihtkoed on eelkõige silelihased, nt. veresooned või bronhid, samuti näärmed.

Kui parasümpaatiline närvisüsteem tagab üldise taastumise, organismi enda varude kogunemise ja keha regulaarsed funktsioonid puhkeolekus, siis sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on organismi ettevalmistamine suurenenud füüsiliseks tööks. Evolutsioonilises mõttes teeb see keha valmis võitlema või põgenema. Sümpaatiline närvisüsteem põhjustab südame löögisageduse suurenemist ja kokkutõmbumist ning bronhide laienemist kopsufunktsiooni suurendamiseks ja seeläbi paremaks hapnikuvarustuseks.

Vererõhk tõuseb, samuti verevool ning südame- ja luustiku lihaste toonus. Glükolüüs, s.o. energiatarbimine või energia tootmine kehas suureneb ja tagab selle suurenemise, s.o. jõudlust suurendav rakkude pakkumine. Sellega kaasneb ka ainevahetuse üldine tõus. Lühidalt, see paneb keha suurenenud valmiduse esinemiseks, mis varieerub sõltuvalt stressireaktsiooni intensiivsusest.

Lisaks suurenenud esinemisvalmidusele, mida tuntakse ka ergonoomiana, tagab sümpaatiline süsteem vastupidi ka nende protsesside vähenemise, mis pole lahingus ja jooksus tingimata vajalikud, st stressis. See hõlmab soolestiku aktiivsust (vähenenud peristaltikat ja näärmete sekretsiooni), aga ka verevarustust nahale (tagajärjed: külm nahk ja käed jne) ja limaskestale, soolestikule ja neerudele, isegi ajule, kus sümpaatiline närvisüsteem põhjustab veresoonte ahenemist.

Kuid see mõjutab ka põie funktsiooni (võimaldades seega kontinentsi), suguelundeid (orgasmi ja ejakulatsiooni jaoks) ja näärmete sekretsiooni (higi näärmete sekretsiooni suurenemine, adrenaliini sekretsiooni suurendamine neerupealistest ning sülje ja kõhunäärme sekretsiooni vähenemine) ja silmasiseseid lihaseid (vormis laienenud õpilane).

Haigused ja tervisehäired

Sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi selle peenhäälestatud koosmõju häirimisel võivad selle kaugeleulatuva mõju tõttu olla vastavalt keerukad tagajärjed.Kui autonoomse närvisüsteemi tasakaal on üldiselt tasakaalust väljas, kasutatakse diagnoosi "vegetatiivne düstoonia" sageli katusterminina mitmete sümptomite korral:

Üldine tahtmatu närvisüsteemi ja eriti sümpaatilise närvisüsteemi talitlushäire võib väljenduda sümptomites nagu unehäired, tugev kehakaalu langus, krambid, närvilisus, kardiovaskulaarsed probleemid või vereringehäired. Kui kaela sümpaatiline närvisüsteem ebaõnnestub, siis räägitakse nn Horneri sündroomist, mis põhjustab väga spetsiifilisi sümptomeid: See sümpaatilise närvisüsteemi rike põhjustab õpilase ahenemist (nn mioos dilataatori pupillilihase rikke tõttu), silmalau viset (ptoos häiritud tarsalislihase tõttu) ) ja sügavam silmamuna (orbitaallihase rikke tõttu tekkinud enoftalmos).

Lisaks neile Horneri sündroomi selgetele sümptomitele võivad sümpaatilised häired põhjustada ka mitmesuguseid vegetatiivseid häireid teistes piirkondades. Alates ebanormaalselt muutunud hingamisest (õhupuudus või hüperventilatsioon) kuni muudetud veresoonte regulatsioonini (nn Raynaud 'sündroom) kuni keha patoloogilise termoregulatsioonini (nt liigne higistamine või külmumine) võib avalduda vegetatiivsed talitlushäired või sümpaatilise süsteemi häired. Kusepõie häiritud funktsioon ärritunud põie kujul või patoloogiliselt muutunud seedetrakti regulatsioon koos paljude teiste metaboolsete või organite funktsioonidega võivad samuti olla märke sümpaatilise närvisüsteemi häiretest.

Hüperhidroos (liigne higistamine) võib samuti näidata sümpaatilist häiret. Kui kannatus on asjassepuutuva jaoks liiga suur ja muud terapeutilised meetmed ei toimi, siis häire kõrvaldamiseks sümpaatilise närvisüsteemi individuaalsed ganglionid eraldatakse või blokeeritakse sümpathektoomia abil. Seda endoskoopilist transtorakaalset sümpathektoomiat kasutatakse ka teatud vereringehäirete korral. Lisaks on tavaliselt sümpaatilise närvisüsteemi healoomulised kasvajahaigused, nn ganglioneuroomid.

Põhimõtteliselt võivad need areneda kõikjal, kus sümpaatilised närvirakud (perifeerses närvisüsteemis, st mitte ajus) jooksevad. Need esinevad peamiselt neerupealise medullas, selgroo kõrval asuvates sümpaatilistes ganglionides, aga ka pea ja kaela piirkonnas, harvemini põies või soole- ja kõhupiirkonnas. Sümpaatilise närvisüsteemi haigused võivad põhjustada ka muutusi valu regulatsioonis, samuti suurenenud vastuvõtlikkust infektsioonidele ja kahjustatud immuunsussüsteemi.