Suitsidaalsus

Suitsidaalsus on väga tõsine teema, sest ainuüksi Saksamaal võtab igal aastal iseenda elu üle 10 000 inimese. Pärisarv on kindlasti palju suurem. See tähendab, et enesetappude arv ületab märkimisväärselt liiklussurmade arvu aastas.

Mis on enesetapp?

Tüüpiline suitsidaalsuse sümptom on mõtlemine või rääkimine surmast või rahulolematusest elu või probleemidega. Seda tuleks suhtuda väga tõsiselt ja mõista kui häiresignaali.
© nito - stock.adobe.com

Suitsidaalsus, enesetappurisk, kirjeldab psühholoogilist seisundit, milles asjassepuutuva inimese mõtted, fantaasiad ja teod on suunatud nende enda surma põhjustamiseks. Selline olukord võib püsida, korduda või esineda ainult kriisiolukordades.

Kui rääkida suitsidaalsusest, eristatakse suitsiidimõtteid (tegelikku soovi enesetappu ei tehta) ja suitsidaalmõtteid survestavaid mõtteid, mille taha on peidetud konkreetsed enesetapukavatsused ja -plaanid. Suitsidaalsus ei ole haigus, vaid kaasneva probleemi sümptom.

Psühholoogiline probleem on muutunud nii teravaks, et valitseb ainult meeleheide ja lootusetus. Mõjutatud inimesed leiavad, et nende elu on väljakannatamatu ja soovivad seetõttu sellega lõppeda. Ägeda enesetapu korral ei saa tunnistada ühte võimalust praegust elu paremaks muuta. Enesetapp näib kannatanud isikutele ainsa väljapääsuna. Suitsidaalsuse ravimine on üks raskemaid tervishoiuprobleeme.

põhjused

Suitsidaalsusel on palju erinevaid põhjuseid. See sisaldab:

• Depressiivne häire
• Alkoholi või narkomaania
• Varasemad enesetapukatsed
• Enesetapid perekonnas või läheduses
• Isiksuse häired
• neurootilised häired
• skisofreenia
• Isolatsioon ja üksindus, näiteks vanas eas
• Töökoormus
• Tööpuudus või muud põhjused, mis põhjustavad suurt lootusetust ja väljavaadete puudumist
• Vägivaldne keskkond
• Rahalised probleemid
• Solvangud
• Enesehinnangu kaotamine
• Sõltuvus teistest inimestest
• Traumaatilised või stressirohked kogemused, näiteks lähedase kaotus, näiteks surma või lahutuse tõttu
• Raske või ravimatu haigus

Enesetapp võib ilmneda ühe sündmuse tagajärjel, kuid see võib tuleneda ka erinevate sündmuste jadast. See, kuidas koormusi individuaalselt kogetakse, on põhimõtteliselt väga erinev.

Sümptomid, tervisehäired ja nähud

Tüüpiline suitsidaalsuse sümptom on mõtlemine või rääkimine surmast või rahulolematusest elu või probleemidega. Seda tuleks suhtuda väga tõsiselt ja mõista kui häiresignaali. On levinud eksiarvamus, et inimesed, kes kavatsevad enesetapu teha, ei räägi sellest.

Enamik enesetapu inimesi räägib elust väsimusest või sellest, et nende elu tundub neile mõttetu. Suitsidaalsete tegude ajaloos muutuvad kannatanute meeleolu ja käitumine sageli põhimõtteliselt. Sageli täheldatakse, et nad reageerivad emotsionaalsemalt ja on altid tugevatele emotsionaalsetele puhkemistele, näiteks hirm, kurbus, vihapuhangud, häbi- ja süütunne.

Haigestunud inimene satub depressiooni. Ta usub, et pääseb vaid enesetapu läbi. Sisse on saanud sügav lootusetus. Suitsidaalsed inimesed taanduvad ja suhtlevad sageli vähem. Teisest küljest täheldatakse sageli ka seda, et enesetappu otsustanud inimesed tunduvad äkitselt „kergendununa“, et olla senisest suhtlemisaldis ja avatumad. Vara äraandmine või asjaajamine võib olla märk enesetapust.

Diagnoos ja haiguse kulg

Suitsidaalsuse diagnoosimisel on oluline roll mitmesugustel aspektidel. See sisaldab:

• Ahenemine, agressiooni ümberpööramine ja enesetapuga seotud fantaasiad
• Riskitegurite hulka kuuluvad vaimuhaigused ja -häired, eriti depressioon ja skisofreenia (äge faas)
• Sõltuvus
• Psühhosotsiaalsed kriisid nagu lähedase lahkuminek või surm
• Vaevalt sotsiaalseid suhteid
• Varasemad enesetapukatsed või enesetappud perekonnas
• Lootusetus, meeleheide, hirm, rõõmusus, unetus
• tagasiastumine
• Vastuvõtt psühhiaatriaasutusest

Neid tegureid tuleb võtta väga tõsiselt ja koos nendega enesetappu. Kohaldatakse järgmist: mida varem risk teadvustatakse, seda parem, sest mida kauem seisund püsib, seda enam võib kinnistuda enesetapu soov.

Tüsistused

Suitsidaalsust ja selle komplikatsioone tuleb arvestada igal üksikul juhul. Seda võib pidada ka depressiooni komplikatsiooniks. Enesetapuga kaasneb oht, et teda ei tunnustata ega mõisteta. Ei ole harvad juhud, kui depressioon on keskkonna jaoks nähtamatu ja põhjustab abi andmata jätmise tõttu psühholoogilise stressi suurenemist.

Sama kehtib ka enesetapu kohta, mis selgub sageli alles pärast (edukat) enesetapukatset. Lisaks võib see psühholoogiliste kannatuste vorm olla väga terav, mis alandab emotsionaalsete tegude - autodestruktiivsete ja suitsidaalsete tegude - pärssimise läve ja muudab seega kolmandate osapoolte või terapeutide sekkumise de facto võimatuks.

Lisaks põhjustab enesetapp meditsiinilise ravi ajal tüsistusi. Näiteks võib vastumeelsus elada tähendada, et nad keelduvad ravimitest või toidust. Selle tulemuseks on suuremad riskid (mis on suitsidaalse aktsepteeritud), millel on arstide ja sugulaste jaoks õiguslikud ja emotsionaalsed tagajärjed. Tüsistused võivad tekkida ka ebaõnnestunud enesetapukatsetest. Rikkumised, ajukahjustus jms esinevad ja tähendavad sageli kannatanutele tajutavate kannatuste pikenemist.

Millal peaksite arsti juurde minema?

Inimesed, kes mõtlevad oma elu lõpetamise üle iseseisvalt, peaksid otsima meditsiinilist või terapeutilist abi. Murettekitav on püsiv olematus elu suhtes või mõttetu tunne. Kui tekivad mõtted teie enda kasutuse või ülearuse üle, tuleks neid teistega jagada.

Kui teiste inimeste emotsioone pole enam võimalik tunda, soovid ja unistused kaovad või lootusetus sisse tuleb, tuleks neid ettekujutusi arstiga arutada. Kui asjaomane inimene jõuab oma elus punkti, kus tema arvates on see vahetu keskkonna koormus, peaks ta oma murega avalikult pöörduma. Kui asjaomane inimene on sageli mures oma elu lõpetamise võimaluste pärast, on vaja abi.

Kui on olemas konkreetsed plaanid selle kohta, kuidas enda surm aset leiab, on vaja kiiresti tegutseda. Enesevigastamise korral kirjutatakse üles enesetapukaart või kui asjaomane isik alustab olemasolevate lepingute lõpetamist, peaks olema valvsam. Kui inimene väljendab selgeid protseduure, mis viivad nende enda tahtliku surmani, tuleb kiirabiteenistusest teavitada. Vastasel juhul ei osutata abi, mis on seadusest tulenevalt karistatav. Enesetapukahtluse korral antakse kohustuslik korraldus.

Ravi ja teraapia

Ainult spetsialist saab uurida suitsidaalsuse põhjuseid ja alustada sobivat ravi. Teraapia sõltub enesetapukatse käivitajast. Sageli tuleb asjaomast isikut ravida kinnises psühhiaatriaosakonnas, mis kaitseks sageli tema tahte vastaselt.

Depressioonis kasutatakse antidepressante või meeleolu stabiliseerivaid aineid. Maniakaal-depressiivsed seisundid on kliiniliselt tavaliselt rasked kliinilised pildid, mistõttu on vaja erinevate ravimite kombinatsiooni. Elusituatsioonist tuleneva enesetapu korral on psühhoteraapia või sotsioterapeutilised abinõud kasulikud. Eduka ravi jaoks on alati oluline hea suhe arsti ja patsiendi vahel.

Ravimid leiate siit

Depress Ravimid depressiivse meeleolu vastu ja meeleolu leevendamiseks

ärahoidmine

Põhimõtteliselt puudub tung enesetappu teha. Enne kui inimestel selliseid kavatsusi on, on tavaliselt juhtunud palju ja just siin on oluline sekkuda ja aidata. Hädaolukorras tuleb viivitamatult abi saada ja viivitamatult kutsuda kiirabi. Oluline on neile teada anda, et ohver on enesetapp.

Need, kes tunnevad ära suitsidaalsuse märke ja tegutsevad, võivad päästa elusid. Põhimõtteliselt on vale teisele inimesele etteheiteid või etteheiteid teha, olukorda alahinnata või trivialiseerida.Selle asemel tuleks teise inimese olukorda tõsiselt võtta, kuna see tundub neile lihtsalt lootusetu. Asjassepuutuvat ei tohiks olukorras üksi jätta, vaid ta peaks saama tuge ja kaastunnet.

Järelhooldus

Suitsidaalsus on nähtus, mida tuleb võtta väga tõsiselt ja mille raviga peab kaasnema hoolikas järelhooldus. Selle kontaktisikuteks on psühhiaatrid või psühholoogid ning ka perearst. Suitsidaalsuse põhjus mängib järelhoolduses olulist rolli. Oluline on teada, kas enesetapuplaanide põhjustajaks on üksik traumaatiline sündmus või on nende mõtete põhjuseks depressioon.

Oluline on sotsiaalne võrgustik, mille poole asjaomane inimene saab alati pöörduda, kui ilmnevad probleemid või kui on vaja muud arutada. Sugulased ja sõbrad saavad seda ka teatud määral teha. Sageli on soovitatav külastada eneseabigruppi. Siin saavad mõjutatud isikud jagada väärtuslikke kogemusi ja anda kasulikke näpunäiteid kaitstud keskkonnas.

Hobid ja sotsiaalsed kontaktid vabal ajal sobivad hästi ka suitsidaalsuse järelmeetmeteks. Igaüks, kes tunneb hirmu ja rahutust, saab seda ka lõdvestamismeetoditega vähendada. Seda õpitakse kõige paremini kursusel ja seejärel harjutatakse regulaarselt kodus iseseisvalt. Võimalusi on palju: saadaval on näiteks järkjärguline lihaste lõdvestamine, autogeenne treenimine või kujuteldavad teekonnad. Samuti võib aidata jooga. Keha ja hingamisharjutuste, lõdvestuse ja meditatsiooni kombinatsiooni kaudu avaldab see kehale, vaimule ja hingele terviklikku mõju.

Saate seda ise teha

Suitsidaalsete tegude soovi avaldused võivad olla sotsiaalse keskkonna jaoks äärmiselt stressi tekitavad ja põhjustada liigseid nõudmisi. Sel põhjusel tuleb selle tundliku teema käsitlemisel olla äärmiselt ettevaatlik.

Kui kavatsete enesetapu teha, soovitatakse teil otsida professionaalset abi. Soovitav on töötada koos psühhoterapeudiga. Sageli ei suuda kannatanud inimene üksi emotsionaalsest madalseisust üle saada. Alati on soovitatav olla avatud oma mõtete ja emotsioonide suhtes inimestega, keda usaldate. Kui aga soov oma elu lõpetada kinnistub, on vaja professionaalset abi.

Niipea, kui enesetapu soovist tulenevad konkreetsed plaanid, tuleb tegutseda. Mitte mingil juhul ei tohiks inimene olla üksi ega viibida piirkondades või olukordades, kus lootusetus näib kasvavat. Hädaolukorras võib asjaomane isik ise päästeteenistust hoiatada või luua kontakti pastoraadikeskusega.

Lisaks võib seda pidada meeldivaks ja abistavaks, kui toimub vahetus teiste inimestega, kes olid varem enesetapu ohus. Siin on maksimaalselt empaatiat, nii et mõjutatud leiavad hea vestluspartneri, kes on ise oma stressiolukorra läbi elanud ja osutab väljapääsud.