Karju

Karju viitab suure helitugevuse valjuhäälsele lausumisele. Karjumist seostatakse tavaliselt tugevate emotsionaalsete aistingutega; sõltuvalt inimese vanusest on karjusel erinev kommunikatiivne tähendus.

Mis see karjub

Karjus on inimese lausung suurenenud helitugevuses. Imikud nutavad läbistavalt ja püsivalt tähelepanu köitmiseks ja täiskasvanute hoolduse tagamiseks. Mida vanemaks inimene saab, seda vähem ta abivajadusest karjub, muutub karjumine sellest hoiatussignaaliks või sidevahendiks pikkade vahemaade tagant.

Mida valjemalt inimene karjuda võib, seda kaugemale võivad jääda teised inimesed, kellega nad tahavad suhelda. Evolutsioonilises mõttes oli ka seda tüüpi lausungil kaitsev toime: mida suurem, värvilisem ja valjem vaenlane võis ilmuda, seda ohtlikumaks seda tajutakse. Karjumine aitas inimestel võidelda ja kaitsta vaenlasi ähvardavatena.

Isegi täna karjuvad inimesed vaidluses. Lisaks on täiskasvanueas karjumine seotud tugevate emotsionaalsete impulssidega - tugev viha, kurbus või rõõm võivad põhjustada hääle tugevuse suurenemist ja isegi karjuda.

Funktsioon ja ülesanne

Nutmisel on vastsündinutele ja imikutele eriline tähendus. Nad ei suuda end veel selgete sõnadega sõnastada, alguses suudavad nad vaevalt erinevaid vajadusi väljendada. Mõne nädala jooksul õpivad vanemad imiku nutmist tõlgendama ja erinevusi ära tundma. Imik karjub valju häälega ja läbistavalt, et saada täiskasvanute, eriti nende vanemate tähelepanu. Näib mõistlik eeldada, et karjumine peaks tekitama vanemates vajaduse see välja lülitada - seetõttu rahuldavad nad lapse vajadused ja õpivad ise, et laps lõpetab siis karjumise.

Imikud nutavad nälja, üksinduse või valu pärast. Lapsepõlves muutub karjumine trotslikuks etapiks, milles väikelapsed õpivad hakkama saama viha ja agressiooni tunnetega. Lõpuks kisendavad lapsed hilisemas elus intensiivseid emotsioone või valu. Nad õpivad, et karjumine võib väljendada domineerimist, mistõttu tõstatatakse hääl sageli vaidluste või tuliste arutelude käigus.

Mida rohkem noori õpib oma kohta ühiskonnas leidma, seda hoolikamalt kasutavad nad karjumist, kui see pole mõeldud puhtaks suhtlemiseks pikkade vahemaade tagant. Täiskasvanueas on karjumisel strateegiline eesmärk. See väljendab vestluspartneri domineerimist ja võib olla ventiiliks kõrge emotsionaalse stressi juhtimiseks.

Ehkki helistamist saab pigi siiski kontrollida, pole see tegelikult karjumise korral enam võimalik, nii et täiskasvanutel pole esiplaanil sageli suhtlus, vaid emotsioonidega tegelemine.

Ravimid leiate siit

Haigused ja tervisehäired

Karjumine võib olla probleem isegi imikueas. Niinimetatud võrevoodi beebid nutavad sagedamini ja rohkem kui teised vanuses beebid. Mõnikord on nende nutmisel konkreetne põhjus, teisi lapsevoodeid ei saa millegi abil maha rahustada ja nutta tundide kaupa, ilma et nende vanemad saaksid neid aidata.

Enamasti on ülemääraseks karjumiseks käegakatsutav põhjus, mille pärast karjuv kliinik suudab olukorra parandamiseks tabada. Probleemiks võivad olla füüsilised põhjused, näiteks valu, mis pole väljast nähtav, mõnikord võib beebiga teisiti tegelemine nutmist vähendada. Nutvad beebid tekivad sellel probleemil tavaliselt esimestel elunädalatel ja -kuudel; liigne nutmine toimub harvemini lapsepõlves.

Umbusaldusfaas võib taas keeruliseks muutuda, kuna mõnel lapsel on vihaga toimetulekuks raskem õppida kui teistel. Nende karjumise põhjus on vanematele selgemalt mõistetav, kuid see pole vähem stressi tekitav ning võib vanema ja lapse suhtele äärmise koormuse panna.

Lapsepõlves ja täiskasvanueas on sagedane karjumine tavaliselt tingitud probleemidest, millega toime tulla tugevate emotsioonidega, näiteks viha ja agressiooniga. Mõjutatud inimesed ei õppinud lapsepõlves sellega tegelemiseks piisavalt ja kasutavad nüüd väljundina valju karjumist. Mõnikord seostatakse nende probleemiga muud agressiivset käitumist, mida nad kuvavad kiiremini kui teised võrreldava emotsionaalse stressi all kannatavad inimesed. Sellised probleemid ilmnevad sageli esimest korda noorukieas, kuid on ka lapsi, kes reageerivad ebaharilikult agressiivselt.

Vähem märgatavad on täiskasvanud, kes on vähem agressiivsed, kuid kes karjuvad oma vestluspartnerile ebahariliku kiirusega.Ka nemad pole õppinud käsitlema selliseid emotsioone nagu viha muul viisil ja kasutavad seetõttu tõstetud häält, et saavutada oma vestlusel domineerimine lihtsal viisil. Sihtotstarbelise psühhoteraapia abil saab neid aidata avaldada viha sotsiaalselt vastuvõetavatel viisidel ja leida viise sellega vähem agressiivselt suhelda, et teistega vesteldes rahulikumaks jääda. Inimestel, kes reageerivad vestluses sageli ja kiiresti karjustele, on tavaliselt igapäevasuhtluses probleeme ja seetõttu otsivad nad ravi kohe, kui nad seda seost tunnevad.