A Elavhõbeda joove on mürgitus elavhõbedaga. Eristada saab ägedast ja kroonilisest elavhõbeda mürgistusest.
Mis on elavhõbeda joove?
© marcel - stock.adobe.com
Elavhõbeda mürgitus on tuntud ka kui Merkuurism määratud. Selle põhjuseks on suuremate elavhõbedakoguste otsene allaneelamine või väiksemate elavhõbedakoguste pikaajaline allaneelamine. Elavhõbe on üks toksilistest raskemetallidest. Sümptomid ulatuvad peavaludest, iiveldusest ja peapööritusest nägemis- või kõnnihäireteni. Elavhõbeda mürgitust ravitakse antidoodiga. Cutleri protokolle kasutatakse alternatiivmeditsiinis.
põhjused
Äge elavhõbeda intoksikatsioon on peaaegu alati õnnetuse tagajärg. Kodumajapidamises võib purustatud kliiniliste termomeetrite või energiasäästlike lampide tagajärjel tekkida äge lühiajaline elavhõbeda mürgistus. Uuringud on aga näidanud, et lühiajaline kokkupuude ei valmista muret. Surmaga lõppenud äge elavhõbeda mürgistus on väga harv nähtus.
Kokku on kogu maailmas vaid kümme ägedat mürgitust, mis on lõppenud surmaga. Need olid alati tööõnnetused tööstuses või teadusuuringutes.Elavhõbe on eriti mürgine orgaanilistes ühendites (nt dimetüülelavhõbe). Kuid kroonilist elavhõbeda joobumist esineb palju sagedamini. Peamine põhjus on elavhõbedaga saastunud toidu tarbimine.
Sellise kroonilise joobeseisundi näide on Minamata haigus. Haigus sai oma nime Jaapani linna Minamata järgi, kus tuhanded inimesed said saastunud merevetikate ja kala tarbimise tõttu krooniliselt haigeks. Ka täidiste hambaravis kasutatavat ainet amalgaami põhjustab krooniline elavhõbeda mürgistus. Kroonilise elavhõbeda mürgituse muud võimalikud põhjused on toksilise aine allaneelamine tööl või kodus.
Sümptomid, tervisehäired ja nähud
Ägeda mürgituse varajasteks sümptomiteks on iiveldus, pearinglus ja peavalu. Tüüpiline on ka suukuivus. 150–300 milligrammi tarbimine on saatuslik. Neeru- või maksakahjustus tekib kaua pärast elavhõbeda imendumist.
Krooniline elavhõbeda mürgistus põhjustab sageli mittespetsiifilisi sümptomeid. Elavhõbe ladestub hammastes, seljaajus, siseorganites, närvikavades ja ajus. Seda leidub uriinis, veres, väljaheites ja isegi rinnapiimas. Alguses kannatavad kannatanud ainult väsimuse, pea- ja kehavalude käes. Hiljem saabub see halvatus, ebakindel kõnnak, psühhoosid ja rasketel juhtudel isegi kooma.
Ravimata jätmise korral on haigus surmav. Rasedatel naistel jõuab toksiline aine nabanööri kaudu loodet. Haigestunud lapsed on sündinud erinevate puuetega.
Diagnoos ja haiguse kulg
Kroonilise elavhõbeda mürgistuse kahtluse korral on saadaval mitmesugused diagnostikameetodid. DMPS-i mobilisatsioonitesti saab kasutada elavhõbeda tuvastamiseks uriinis. DMPS moodustab vees lahustuva kompleksi elavhõbedaga. Selle testi käigus tuleks mobiliseerida ja erituda elundites olevad raskemetallide ladestused. Elavhõbeda kontsentratsioon uriinis sõltub aeg-ajalt kõikumisest ja kõikumisest. Seetõttu kogutakse uriin määramiseks 24 tunni jooksul.
Närimiskummi testi kasutatakse süljes sisalduva elavhõbeda sisalduse määramiseks. Selle testi jaoks on vajalik suhkruvaba kummi närimine kümme minutit. Närimisel tekkiv sülg kogutakse kokku ja uuritakse seejärel laboris. Kuid täpset elavhõbedaga kokkupuutumist ei saa selle testiga diagnoosida. Pigem näitab test, kas elavhõbe lahustub olemasolevatest amalgaamitäidistest.
Elavhõbedat saab veres tuvastada ka mitmesuguste laboratoorsete meetodite abil. Elavhõbedasisaldus veres näitab aga pigem hiljutist kokkupuudet. Lisaks on elavhõbe sisse ehitatud ka juuste juurtesse. Elavhõbedasisaldus juustes on hea vahend ka pikaajaliseks kokkupuutumiseks.
Tüsistused
Elavhõbeda intoksikatsioon põhjustab algselt gingiviiti, hammaste lõtvumist, kõhulahtisust ja neerupõletikke. Need sümptomid arenevad haiguse käigus tõsisteks komplikatsioonideks. Kroonilise kulgu tüüpiline nähtus on närvisüsteemi kahjustus, mis võib olla seotud lihaste tõmblemise, meeleolumuutuste, erutus- ja ärevusseisundite ning keele- või nägemishäiretega. Samuti võivad ilmneda isiksuse muutused ja keskendumishäired.
Üldiselt kahjustab raskemetall kogu organismi. Lisaks närvisüsteemile on sageli mõjutatud ka siseorganid, seedetrakt ja nahk. Võimalikud pikaajalised tagajärjed on parandamatud neeru- ja maksakahjustused, samuti püsivad kõrva-, silma- ja ninaneeluhaigused. Kui elavhõbeda mürgistus avastatakse ja ravitakse varakult, saab neid tõsiseid tüsistusi vältida. Kuid ravimeetoditega kaasnevad ka riskid.
Tavaliselt kasutatakse antidoote, näiteks dimerkapto-suktsiinhapet ja dimerkaptopropaan-sulfoonhapet - mõlemad on seotud kõrvaltoimetega, nagu pearinglus, iiveldus ja oksendamine, palavik ja külmavärinad. Atsetüültsüsteiin ja muud ravimid võivad põhjustada ka kõrvaltoimeid ja koostoimeid. Intravenoosne ravi võib iseenesest põhjustada süstekoha nakatumist. Turse või tromboos, mis on omakorda seotud tüsistustega, arenevad harva. Pärast ravi võib esineda elavhõbeda joobeseisundi kordumine.
Millal peaksite arsti juurde minema?
Elavhõbeda joobumist peab alati ravima arst. Ainult varajase diagnoosimise ja ravi abil saab tüsistusi ja halvimal juhul surma ära hoida. Enesetervenemist selle haiguse korral ei esine, seetõttu peab elavhõbeda joobumist alati arst ravima. Kui asjaomane isik on sisse võtnud liiga palju elavhõbedat, tuleks arstiga nõu pidada. See põhjustab suu kuivamist ja on jätkuvalt väga väsinud.
Halvatus või tugevad peavalud võivad samuti viidata elavhõbeda joobeseisundile ja seda peaks uurima arst. Haigestunud inimene võib ka langeda koomasse või näidata tõsist psühhoosi. Kui need sümptomid ilmnevad pärast juhuslikku allaneelamist, tuleb viivitamatult külastada haiglat või kutsuda erakorraline arst. Reeglina saab elavhõbeda joovet suhteliselt hästi ravida, kui ravi alustatakse varakult.
Teraapia ja ravi
Elavhõbeda mürgitust ravitakse antidoodiga. Selleks kasutatakse nn kompleksimoodustajaid. Need on ained, mis moodustavad elavhõbedaga metallikompleksi. Neid elavhõbe-antidoodi komplekse saab neerude kaudu paremini verest välja filtreerida. Kasutatakse selliseid aineid nagu dimerkaptopropaan sulfoonhape (DMPS) või dimerkapto-suktsiinhape (DMSA).
Kui joobeseisundi põhjustas orgaanilise elavhõbeda mürgistuse (nt metüülelavhõbe) allaneelamine, manustatakse atsetüültsüsteiini (NAC). Vanasti kasutati elavhõbeda eemaldamiseks ka mineraale. Uuringud on aga näidanud, et mõju pole piisav. Alternatiivmeditsiinis kasutatakse nn Cutleri protokolli. Protokoll kasutab ka DMSA või DMPS. Kasutatakse ka alfa-lipoehapet (ALA).
ärahoidmine
Elavhõbeda mürgistuse vältimiseks tuleb toksiliste raskmetallide käitlemisel olla ettevaatlik. Saksamaa föderaalse keskkonnaagentuuri siseõhu hügieeni komisjon on välja töötanud elavhõbeda siseõhu soovituslikud väärtused. II soovituslik väärtus reguleerib elavhõbeda kontsentratsiooni, mille ületamisel tuleb viivitamatult tegutseda. II kontrollväärtusega on soovitatav tegutseda kiiresti. Koondumise vähendamiseks võivad olla vajalikud tehnilised ja struktuurimeetmed.
Kui suletud ruumides purunevad kliinilised termomeetrid, baromeetrid, vererõhumõõtjad või energiasäästlikud lambid, võib õhk saastada elavhõbeda aurudega. Kahjustatud piirkonda tuleb viivitamatult hästi ventileerida. Mitme nädala jooksul võib olla vajalik piisav ventilatsioon. Nähtavad elavhõbedapallid tuleb pipeti abil ettevaatlikult välja imeda ja hoida kuni kõrvaldamiseni mahutis vee all.
Kui elavhõbedasfäärid satuvad kättesaamatutesse pragudesse või nurkadesse, tuleb need kinnitada elavhõbedat absorbeerivate ainetega. Kuna elavhõbeda aur on õhust raskem, vajub see ära. Seetõttu on eriti ohustatud väikesed lapsed ja lapsed, kes mängivad sageli põrandal, ning nad ei tohiks mängida elavhõbedaga saastunud ruumides. Mingil juhul ei tohi elavhõbedat tolmuimejaks seada. Metall ja mürgised aurud on jaotunud laial alal.
Järelhooldus
Pärast elavhõbeda intoksikatsiooni on eriti oluline järgida arsti juhiseid. Paranemiseks pole tõhusaid koduseid abinõusid. Seetõttu on retseptiravimite järjepidev kasutamine ravi kiire ja jätkusuutliku edu saavutamiseks ülioluline.
Lisaks saavad patsiendid võidelda kaasnevate elavhõbeda joobeseisundi sümptomitega. Näiteks tugeva sügeluse korral aitavad apteekidest käsimüügis olevad rasvased või histamiini sisaldavad kreemid ja salvid. Kui sügelus ei kontrolli kontrolli all, võite naha kriimustamise vältimiseks kasutada spetsiaalseid puuvillaseid kindaid, eriti öösel. Kriimustamine põhjustab naha vigastusi, mis võivad hiljem põhjustada edasisi haigusi, sealhulgas eriti sekundaarset põletikku.
Paljud patsiendid kurdavad igemeprobleemide tagajärjel tekkinud igemeprobleeme. Siin on soovitatav külastada hambaarsti, kui ilmnevad konkreetsed sümptomid. Kuid isegi ilma ägedate sümptomiteta peaksid mõjutatud patsiendid pöörama tähelepanu hoolikale suuhügieenile pärast elavhõbeda joobmist. Antibakteriaalsete suuvee, hambaniidi ja vajadusel hammastevaheliste ruumidevaheliste harjade abil saab igemepõletikku tõhusalt tasakaalustada.
Lõpuks on oluline kindlaks teha elavhõbeda joobe allikad. Kui mürgituse allikat pole suudetud kõrvaldada, tuleks teisi inimesi hoiatada edasise mürgituse vältimiseks.
Saate seda ise teha
Raviarst on elavhõbeda eemaldamiseks tõenäoliselt juba määranud kelaadi või muu drenaažiteraapia. Kuid ka patsient saab oma kehast mürgiste metallijääkide eemaldamiseks teha mitmeid asju. Nende hulka kuuluvad saunad, aurusaunad ja higine treening, sest toksiinid erituvad higiga. Veederikkad toidud, näiteks puuviljad, tomatid või spargel, omavad ka võõrutusmõju. Asjaomane isik peaks võõrutusprotsessi veelgi toetama, mitte sisse tooma teisi toksiine. See hõlmab peamiselt alkoholi ja nikotiini, aga ka autode heitgaase, peentolmu ja muud õhusaastet. Kui need võõrutusmeetmed ei ole piisavad, soovitavad paljud arstid alternatiivina nn Cutleri protokolli. See on aga vaieldav ja väga aeganõudev.
Elavhõbeda intoksikatsioon võis kahjustada patsiendi suu limaskesta. See muudab hädavajalikuks suuõõne ja hambaarsti hoolika hooldamise. Hambaarstid pakuvad siin soovitusi ja abi.
Kui elavhõbeda mürgistus on kaugemale jõudnud, ravitakse füüsilisi tagajärgi sümptomaatiliselt. Need raviviisid võivad aidata patsiendil tervislikke eluviise. Kahheksia vältimiseks peaks ta sööma piisavalt ka siis, kui see on keeruline. Sama kehtib reguleeritud une-ärkveloleku tsükli kohta. See peaks olema suunatud ka juhul, kui patsient kannatab unetuse käes. Fikseeritud puhkeajad, mida tuleb järgida, on siin abiks.
