Prick test

Selle Prick test on rahvusvaheliselt tunnustatud standardmenetlus I tüüpi allergia (vahetu reaktsioon), näiteks õietolmu või toiduallergia määramiseks. Reeglina on torketestiga seotud ainult väikesed riskid ja kõrvaltoimed.

Mis on torketest?

Nagu Prick test on allergoloogiline testimismeetod, mida saab kasutada allergeenide (allergeensete ainete) tuvastamiseks, mis käivitavad 1. tüüpi allergia (otsese tüübi antikehade vahendatud allergiline reaktsioon), analoogselt kriimustustestiga.

Toiduallergia, allergiline astma või heinapalavik on iseloomulikud allergiad, mida saab tuvastada torketesti abil. Selleks kantakse küünarvarre või selja ülaosale märgitud nahapiirkondadele erinevaid allergeene sisaldavaid testilahuseid ja nahk torgatakse pinnale torke-lanseti või torganõelaga. Reaktsioonide põhjal saab kindlaks määrata vallandava allergeeni ja konkreetse allergia raskuse.

Funktsioon, mõju ja eesmärgid

A Prick test kasutatakse tavaliselt teatud allergeensete ainete (allergeenide) suhtes ülitundlikkuse tuvastamiseks või välistamiseks.

Pistumiskatse sobib eriti I tüüpi allergia tuvastamiseks. I tüübi allergiat iseloomustab asjaolu, et kohe tekkivat (mõni sekund kuni minut) allergilist reaktsiooni vahendavad IgE antikehad (immunoglobuliinid E). Kokkupuutel allergeeniga moodustab organism IgE antikehi, mis seostuvad immuunsussüsteemi mastootsüütidega (nuumrakkudega) ja põhjustavad põletikuliste vahendajate (põletikulised vahendajad), nagu histamiin ja leukotrieenid. Need põhjustavad ägedaid põletikulisi reaktsioone (sealhulgas heinapalavik, allergiline astma, urtikaaria või nõgestõbi).

Tavaline test hõlmab tavaliselt umbes 15 kuni 20 testlahust kõige levinumate allergeenidega, kusjuures neid saab sõltuvalt konkreetsest küsimusest individuaalselt kohandada või laiendada (nt spetsiaalse toidu, õietolmu tüübi, insektitsiididega). Testitavad allergeenid tilgutatakse käsivarre siseküljele või selja ülaosaga pliiatsiga tähistatud nahapiirkondadele. Seejärel torgatakse nahk pinnale torkimisnõela või torkimislancetiga ilma verejooksuta, nii et uuritavad allergeenid saaksid tungida epidermisse.

Allergia esinemisel põhjustab histamiini vabanemine peenikesi veresooni ja laieneb punetus. Veresooned muutuvad samuti läbilaskvamaks, nii et interstitsiaalne vedelik (kudede vedelik) pääseb välja ja nahk paisub (neerud). Täiendav närv ärritus võib põhjustada ka kihelust (sügelust). Testi tulemuse hindamine võtab tavaliselt umbes 15 kuni 20 minutit ja parema tulemuse saamiseks võrreldakse seda positiivse (0,1 protsenti histamiini lahusega) ja negatiivse kontrolli soolalahusega.

Naatriumkloriidiga negatiivse kontrolli korral ei tohiks nisu moodustumine avalduda, positiivse kontrolli korral peaks see toimuma rakendatud histamiini tõttu. Allergia raskust saab määrata olemasoleva punetuse ja nina läbimõõdu ning vastavate sümptomite põhjal.

Lõpuks registreeritakse tulemused testiprotokollis või allergiapassis. Torkekatse erivorm on niinimetatud torkimisproov, mille käigus torgatakse torkelanset kõigepealt katselahusesse ja alles seejärel märgistatud nahapiirkonda.

Riskid ja kõrvaltoimed

Tavaliselt korreleerub Prick test millel on vähe kõrvaltoimeid ja riske, kuigi harvadel juhtudel võib see põhjustada väljendunud lokaalseid reaktsioone.

Väga harvadel juhtudel võib täheldada üldist kihelust, õhupuudust ja / või anafülaktilist šokki (vereringe kokkuvarisemine). Selgemate reaktsioonide oht suureneb eriti siis, kui torkemeetodi osana testitakse normeerimata allergeenilahuseid (sealhulgas asjaomase isiku toodud aineid), mille suhtes on ülitundlikkust põhjustav toime. Lisaks võib mõnel juhul torketesti hindamine olla keeruline. Nahareaktsioon ei pea igal juhul kajastama sensibiliseerimise või allergia taset.

Vaatamata tugevamale sensibiliseerimisele võib mõnel juhul vallanduda ainult nõrk reaktsioon ja vastupidi. Eelkõige võivad õietolmu ja / või toiduallergeenidega valmistatud lahused sisaldada aineid, millel on ka botaaniliselt suguluses olevaid liike, nii et ehkki reaktsiooni on võimalik jälgida, pole selle allergeeni kindlaks tehtud.

Lisaks võivad teatud testid, näiteks antihistamiinikumid, kortikosteroidid, unerohud, rahustid ja immunosupressandid (immuunsussüsteemi pärssivad ravimid) mõjutada kipitustesti tulemusi, ning need tuleks vajadusel eelnevalt katkestada. Enne torkekatset tuleb välistada ka ärritus, põletik ja kahjustused katsealal, kuna need võivad põhjustada suurenenud reaktsiooni ja vastavalt valepositiivseid tulemusi.