Ortodoksne viirus variola

Viirus Ortodoksne viirus variola on rõugete põhjustaja - ohtlik nakkushaigus, mis on tõenäoliselt kestnud juba tuhandeid aastaid. Nimi rõuged tähendab põit või taskut ja viitab nahakahjustustele, mis on selle haiguse üks ilmsematest sümptomitest.

Mis on ortopoksviiruse variola?

Humaanne Rõugeviirus (Orthopoxvirus variola) tuvastas tõenäoliselt esimest korda 1906. aasta paiku Mehhiko Saksa vaktsineerimisarst Enrique Paschen. Valgusmikroskoobi abil õnnestus tal avastada nakatunud lapse lümfivedelikus nn elementaarsed kehad, mis olid tema järgi nimetatud Pascheni kehadeks.

Muistsed egiptlased teadsid sellest haigusest siiski juba varem. Nad nimetasid seda Uhedu haiguseks. Vana-Hiinas rääkisid Suure müüri ehitamise ajal rõugetest ja iidsed roomlased kutsusid rõugeid Antonini katkuks.

Lisaks tegelikele rõugetele (variola major või variola vera) on ka valged rõuged (variola minor) ja Ida-Aafrika rõuged, mida tuntakse ka musta rõugetena. Lisaks nendele inimeste rõugeviirustele on ka mitmesuguseid loomade rõugeviirusi, näiteks ahvide rõugete, lehmade rõugete ja kaamelirõugete viiruseid, mida võib inimestele edastada ka asjakohaste vaheperemeeste kaudu.

Esinemine, levik ja omadused

Rõuged on varem korduvalt põhjustanud laastavaid epideemiaid, tappes miljoneid inimesi. Neid peeti üheks Piibli katkuks, neid oli Rooma impeeriumis aastakümneid möllanud, Ameerika, Aafrika ja Austraalia põlisrahvaste osad hävitanud ning tõenäoliselt tulid nad Euroopasse koos ristisõdijatega. Sel ajal suri siin haiguse tagajärjel igal aastal hinnanguliselt 400 000 inimest. Kohati ületas rõugete ja surmade all kannatavate inimeste arv isegi katku või koolera tõttu hukkunute arvu.

Selle käigus surid ajaloost tuntud isiksused, nagu Luis XV, Prantsuse kuningas ja Navarra või Vene tsaar Peeter II. Beethoven sai tõenäoliselt rõugetest kurdiks ja Josef Haydni nägu moondas rõuged.

Alates 19. sajandi algusest toimus rõugete vaktsineerimine elusvaktsiinidega, mis võimaldas rõugeid kiiresti alla suruda. Uute nakkuste arv vähenes.1967. aastal alustas Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ülemaailmset rõugete likvideerimise kampaaniat, kehtestati üldine kohustuslik vaktsineerimine ja 1980. aastal tegi WHO kindlaks, et rõugeviirust võib pidada praktiliselt väljasurevaks. Selle tulemusel kaotati rõugete üldine vaktsineerimine. Kuid paljudes maailma riikides (sealhulgas Saksamaal) on vaktsiinide pakkumine endiselt võimalike rõugete puhangute ennetamiseks ja riskirühma kuuluvate või nakatunud inimeste rühmade varajaseks raviks.

Haigused ja tervisehäired

Viimati registreeriti inimeste rõugete juhtumeid Bangladeshis 1975. aastal, Birminghamis 1978. aastal ja Somaalias. Siiski on veel uurimisasutusi, vähemalt USA-s ja Venemaal, kus hoitakse rõugeviiruseid.

Pärast rõugete vaktsineerimise kaotamist on Aafrikas suurenenud inimeste arv, kes nakatuvad ahvide rõugete (orthopoxvirus simiae) või lehma rõugetega (orthopoxvirus bovis). Siiani pole seda tüüpi rõugeid vaktsineeritud inimestel esinenud, kuna antakse nn "nakkusevastane kaitse". Lisaks kardavad mõned teadlased, et loomi rõuged võivad aja jooksul muteeruda, muutes selle levimise inimeselt inimesele tõenäolisemaks.

Inimese rõugeviirus võib teoreetiliselt edasi kanduda köha ja aevastamisel tilgainfektsiooni kaudu, aga ka tolmu sisse hingates nakatunud voodist, rõivastest, nõudest või muudest esemetest, millega haige inimene on kokku puutunud. Võimalikud on ka laboratoorsed õnnetused.

Ahvi rõuged võivad inimestele levida, kui nakatunud närilised, rotid või ahvid hammustavad, kraapivad või söövad nakatunud loomade liha. Lehma ja kaameli rõuge levivad lüpsmise ajal mõnikord.

Rõugeviiruste inkubatsiooniperiood on keskmiselt 2 nädalat. Kui haigus puhkeb, on tõsine haigustunne. Inimestel on kõrge palavik, külmavärinad, peavalud ja jäsemete valud, kurguvalu ja paistes lümfisõlmed. Palavik kulgeb tavaliselt kahel korral, pärast teist lööki ilmnevad rõugetele tüüpilised nahamuutused. Pustulid ja nahavillid levivad peamiselt näole, kaelale, rinnale, kubeme piirkonda ja jalgadele.

Kui rõuged kuivavad ja nädalate pärast ära kukuvad, jätab see naha sageli punnis või punnis. Haiguse eriti raske käigu korral võivad tekkida ka tõsised tagajärgedega kahjustused, näiteks halvatus, ajukahjustus ja pimedus. Kuid ka kergemad kalded on tavalised. Rõugetega nakatumise oht on väga suur. Ravivõimalused on piiratud range voodirežiimi, palavikuvastaste ja valuvaigistitega ning sekundaarsete haiguste raviga.

Varem suri enamus rõugetega inimesi. 20. sajandil oli suremus umbes 30 protsenti. Haigus mõjutab eriti nõrgenenud immuunsussüsteemiga patsiente, vanureid ja lapsi. Loomade rõugetega nakatunud inimestel on suremus oluliselt madalam ja umbes üks protsent. Need, kes rõugetest üle elavad, on sel juhul vastupidavad ja kaitstud haiguse eest kogu elu.