Selle Neerutuubul Koos neeruharuga moodustab nefrooni ja seega neeru struktuurselt väikseima elemendi. Üksikud neerutuubulid moodustavad koos torukujulise süsteemi, mis vastutab selliste ainete nagu vesi reabsorptsiooni ja ülejäänud ainete eritumise eest. Torukude põletik võib üksikjuhtudel põhjustada neerupuudulikkust.
Mis on neerutuubul?
Inimese neerude kude koosneb torukujulistest struktuurielementidest. Neid konstruktsioonielemente nimetatakse ka Neerutorud, Neerutuubulid või Neerutuubulid teatud.
Neerutuubul on osa nefronist. See on neeru väikseim struktuurielement, mis sisaldab lisaks neerutuubulitele ka neerurakke. Nefronite neerurakud filtreerivad pidevalt vere primaarset uriini. Teatud sellest eralduvad ained imenduvad tuubulitesse. Lõplik uriin tekib seega neerutuubulites. Koos moodustavad neerutuubulid neerutuubulite süsteemi. See süsteem imab mitmesuguseid aineid ja eriti vett verre ning vabastab ülejäänud uriiniga.
See ainete valik on toruja süsteemi jaoks võimalik peamiselt kapillaarvõrgu kaudu, mis selle ümber ümbritseb. Kangad valitakse võrgus peamiselt suuruse järgi. Valiku tegemiseks kasutatakse ka tihedaid ristmikke, mis ühendavad tuubuli rakke.
Anatoomia ja struktuur
Sõltuvalt positsioonist glomeruliumi suhtes eristatakse neerutuubuli kolme sektsiooni. Proksimaalset tuubulit nimetatakse ka proksimaalseks tuubuliks ja see koosneb pars convoluta ja pars recta. Vahetuubulit nimetatakse tehnilises mõttes tubulus attenuatus. See sisaldab laskuvat pars laskumist ja tõusvat pars tõuset.
Distaalset tuubulit nimetatakse distaalseks tuubuliks ja sarnaselt proksimaalsele osale koosneb see rektaalsest osast ja keerdunud osast. Nagu proksimaalne tuubul, koosneb ka distaalne tuubul mähitud osast, pars convoluta ja sirgest osast, pars recta. Koos proksimaalsete ja distaalsete tuubulite sirgete osadega nimetatakse kogu vahetuubi funktsionaalselt Henle silmuseks, mis moodustab hüperosmootilise uriini.
Niinimetatud ühendustuubul ja kogumiskanalid arenesid embrüoloogiliselt erinevalt neerutuubulitest ja ei kuulu seetõttu nefroni hulka. Torukujulise süsteemiga moodustavad nad sellegipoolest nefroni funktsionaalse üksuse. Neerutuubuli torud koosnevad kuupresorptsiooni epiteelist. Lahtrite vahelised ühendused on läbitavad tihedad ristmikud.
Funktsioon ja ülesanded
Iga neerutuubuli funktsioon ja ülesanne on elektrolüütide, süsivesikute, madala molekulmassiga valkude ja vee reabsorptsioon ja sekretsioon. Seega osalevad üksikud neerutuubulid näiteks keha enda veetasakaalu reguleerimises. Lisaks sellele eritavad nad uriiniga alluvaid organismist selliseid aineid nagu uurea ja kreatiniin. Sama kehtib mürgiste ainete, näiteks ravimite kohta.
Neerutuubulitel on võrdselt oluline roll veres lahustunud elektrolüütide sisalduse reguleerimisel. Nende hulka kuuluvad kaalium, naatrium, kaltsium, fosfaat, magneesium ja vesinikkarbonaat. Tuubulid hoolitsevad teatud ainete reabsorptsiooni eest. Reabsorptsioon on orgaaniline protsess, mis põhjustab eritunud ainete imendumist elusate rakkude ja kudede poolt. Neerutuubulite puhul on reabsorbeerunud ained peamiselt vesi. Ligikaudu 99 protsenti uriinis sisalduvast veest imendub tagasi verre. Torukujulist süsteemi ületav kapillaaride võrk on eriti oluline ainete reabsorptsiooni jaoks. Kapillaaride võrk koosneb kogu kapillaaridest ja moodustab koe kohal peene võrgu, mis kinni püüab või laseb ainetel vastavalt suurusele tungida.
Transtsellulaarne ja paratsellulaarne reabsorptsioon toimub peamiselt proksimaalses tuubulis. Lisaks veele imenduvad peamiselt glükoos, aminohapped, naatriumkatioonid ja süsinikdioksiid. Paratsellulaarne reabsorptsioon mõjutab peamiselt kloriidi anioone ja Ca2 + ioone, mis rändavad süsteemi lekkekindlate liidete kaudu rakkudesse ümbersõitmatult. Sekretsioon proksimaalses tuubulis on piiratud H3O + ioonide ja vesinikkarbonaadi ioonidega. Neerutuubulid saavad energiat kontsentratsioonigradiendist H2O, H3O + ja vesinikkarbonaadi või CO2 passiivseks massitranspordiks, mida hoiab kõrge süsiniku anhüdraasi aktiivsus.
Haigused
Proksimaalsed torukujulised rakud on olulised mitmesuguste neeruhaiguste ja neeru funktsionaalsete häirete korral. Selle näiteks on glomerulaarne proteinuuria. Näitena võib kasutada ka kroonilist siirdatud nefropaatiat.
Kui proksimaalsed torukujulised rakud on kahjustatud või tugevalt ärritunud, tekivad signaalikaskaadid virgatsainetest. Nende kaskaadide kaudu saab stimuleerida komplemendi süsteemi valgu tootmist. Kemokiinid või tsütokiinid ja rakuvälised maatriksikomponendid jõuavad proksimaalsesse neerutuubulisse. Need kohapeal toodetud virgatsained võivad kahjustada tuubuli kudet, kuna need meelitavad leukotsüüte. Makrofaagid, T-rakud ja granulotsüüdid võivad kudedes põletikku põhjustada. See põletik võib mõjutada neerufunktsiooni ja lõpuks põhjustada neerupuudulikkust. Sel viisil tekkiva põletiku ravimisel võib proksimaalsetes tubulaarrakkudes suunatud immunosupressioon vähendada põletikku ja seega tavaliselt vältida puudulikkuse tagajärgi.
Neerutuubulite häired võivad üksikjuhtudel olla ka geneetilised. Näiteks LRP2 geeni mutatsioonid põhjustavad teatud retseptorite funktsiooni kaotuse. Geen kodeerib DNA-s membraanvalgu megaliini, nii et mutatsioon vähendab vähemalt retseptori funktsionaalsust. Tulemuseks võib olla proteinuuria. Donnai-Barrow sündroom on äärmiselt haruldane, kuid üksikjuhtudel võib kirjeldatud mutatsioon seda soodustada.
.jpg)
