Neerupealiste koorega

Neerupealiste koorega kui neerupealise osa esindab olulist sisesekretsiooni, selle hormoonid kontrollivad mineraalainete metabolismi, füüsilise stressireaktsiooni ja seksuaalset funktsiooni. Neerupealise koore haigused võivad põhjustada tõsiseid hormonaalseid häireid.

Mis on neerupealise koor?

Neerupealiste koorega Koos neerupealise medullaga moodustavad nad paarilise endokriinse näärme, mida nimetatakse neerupealiseks. Igal inimesel on kaks neerupealist. Need asuvad mõlema neeru ülemistel poolustel. Funktsionaalselt esindavad neerupealised kahte erinevat organit.

Kui neerupealise koorega toodetakse steroidhormoone ja see osaleb mineraalide, vee ja suhkru tasakaalus, siis neerupealise medulla mõjutab hormoonide adrenaliin ja noradrenaliin abiga otsustavalt sümpaatilist närvisüsteemi. Neerupealise koore, mida nimetatakse ka Cortex glandulae suprarenalis tundub lipiidide sisalduse tõttu kollane.

Ajukoorena moodustab see neerupealise välimise osa. See toodab üle 40 erineva steroidhormooni, mida nimetatakse kortikosteroidideks. Hõimuajaloos esindavad kalakoor ja viljaliha kahte eraldiseisvat organit: kahepaiksete ja roomajate puhul olid mõlemad elundid juba üksteise külge kinnitatud. Ainult imetajatel ja lindudel on neerupealise koore ja neerupealise medulla nii tihedalt seotud, et neid saab vaatamata nende erinevatele funktsioonidele vaadata väliselt ühikuna.

Anatoomia ja struktuur

Nagu juba mainitud, ümbritseb neerupealise koore neerupealise medulla ja moodustab koos sellega neerupealise. Mõlemad neerupealised on paigutatud paaridesse ja mõlemad hõivavad neerude ülemise pooluse. Neid ümbritseb sidekoe peenkapsel. Neerupealiste koore võib jagada kolmeks kihiks. Ka välimine kiht Zona glomerulosa nimetatakse, on inimestel kuulikujuline. See toodab hormooni aldosterooni mineraalide metabolismi jaoks ja neerupealise koores moodustab see kokku 15 protsenti. Keskklass, Zona fasciculata. See vastutab glükokortikoidide, näiteks kortisooli, tootmise eest. Neerupealise koore alumine osa kontrollib suhteliselt väikest osa, umbes 7 protsenti Zona reticulariskes on soosinud suguhormoonide moodustumist.

Kuid kõik kolm tsooni on dünaamilised. Nende väljendus muutub elu jooksul pidevalt. Pärast puberteedieas muutuvad nende proportsioonid glomerulosa ja zona reticularise kasuks. Neerupealiste kahe funktsionaalse osa piiritlemine väljendub ka nende erineva päritolu kaudu. Kui neerupealise koore päritolu on mesodermaalne, moodustatakse neerupealise medulla algselt närvirakkudest.

Funktsioon ja ülesanded

Neerupealiste koorik kontrollib nii mineraalide ainevahetust kui ka suhkru tasakaalu, vabastab stressi ajal nn stressihormoone ja osaleb suguhormoonide moodustamises. Vaatamata näiliselt erinevatele funktsioonidele on neil kõigil ühine, et nad on sõltuvad steroidhormoonidest (kortikosteroidid). Kõigi hormoonide süntees neerupealise koores toimub kolesterooli kaudu, mida nimetatakse ka kolesterooliks.

Hormooni aldosterooni toodetakse glomeruloosis. See hormoon säilitab vere naatriumi ja kaaliumi taseme tasakaalu.

Keskmises tsoonis, zona fasciculata, toimub niinimetatud glükokortikoidide, sealhulgas kortisooli, süntees. Kortisool on stressihormoon ja sellel on suur mõju veresuhkru tasemele. Stressireaktsioon nõuab suurenenud energia vabanemist, mida saab tagada ainult glükoosi kiire eraldamine keha enda valkudest. Nii et kortisooli vabanemisega tõuseb ka veresuhkru tase.

Kolmas tsoon, nn zona reticularis, toodab peamiselt androgeene, mis toimivad suguhormoonide eellastena. Steroidhormoonide moodustumine on põimitud kogu hormonaalse süsteemi regulatiivsesse mehhanismi. Hüpofüüs toodab hormooni, mis reguleerib neerupealise funktsiooni, mida nimetatakse ka AKTH-ks. Selle kontrollimehhanismi häired põhjustavad mõnikord tõsiseid hormoonidega seotud haigusi. Nende haiguste põhjuseid võib leida peamiselt neerupealise koorest või sekundaarselt hüpofüüsist.

Haigused ja tervisehäired

Neerupealise koores toodetud paljude hormoonide tõttu võivad tekkida erinevad kliinilised pildid. Tuntud hormonaalseid häireid väljendatakse näiteks Conni sündroomi, Cushingi sündroomi või Addisoni tõvest. Conni sündroom põhineb hormooni aldosterooni ületootmisel ja seda nimetatakse ka primaarseks hüperaldosteronismiks.

Seda iseloomustab kaaliumipuudus ja see on harva kõrge vererõhu põhjus.Selle haiguse sümptomiteks on kõrge vererõhk, stenokardia, peavalu, õhupuudus ja südame rütmihäired. Aldosterooni suurenenud produktsiooni võivad põhjustada geneetilised põhjused, neerupealise adenoom või neerupealise koore laienemine.

Cushingi sündroomi korral vabaneb liiga palju kortisooli. See tõstab veresuhkru taset ja pärsib immuunsussüsteemi. Iseloomulikud sümptomid on täiskuu nägu, pagasiruumi rasvumine, diabeet, kõrgenenud vererõhk, tursed ja suurenenud vastuvõtlikkus infektsioonidele. Suurenenud kortisooli tootmist võib põhjustada peamiselt neerupealise koore adenoom või sekundaarselt hüpofüüsi haigused.

Ravi põhineb selle aluseks oleval seisundil. Kortisooli alatootmine viib selleni, mida tuntakse Addisoni tõvest. Addisoni tõbe iseloomustab üldine nõrkus, vastuvõtlikkus nakkustele, madal vererõhk, seedehäired, kehakaalu langus ja naha pruun värvimuutus. Kortisooli vähest tootmist võivad põhjustada peamiselt neerupealise koore haigused, teisejärguliseks hüpofüüsi ja kolmanda astme regulatoorsed häired kortikoididega ravi ajal.

Kui näiteks kortisooniravi järsult lõpetatakse, tekib sageli niinimetatud Addisoni kriis, kuna keha enda kortisooli sünteesi kontrollimehhanism töötab alles viivituse järel. Kõrvalkilpnäärme primaarsed talitlushäired on sageli põhjustatud infektsioonidest, autoimmuunhaigustest või kasvajatest ja on mõnikord ka geneetilised.