Luukoe

Luukoe on eriti tugev side- ja toetav kude. See moodustab inimese luustiku. Kehas on 208 kuni 212 luud, mis koosnevad luukoest.

Mis on luukoe?

Luud koosnevad erinevatest kudedest. Luukoe annab luule selle stabiilsuse. See kuulub side- ja toetavatesse kudedesse ning koosneb muu hulgas luurakkudest. Sõltuvalt ruumilisest paigutusest saab vahet kootud luu ja luukoe lamellaarse luu vahel. Kui luu puruneb, nimetatakse seda luumurruks.

Anatoomia ja struktuur

Luukoe koosneb luurakkudest, mis on kinnistatud luu maatriksisse. Luurakke nimetatakse ka osteotsüütideks. Osteotsüüdid on mononukleaarsed rakud ja tekivad osteoblastidest, mis on luude arengu käigus seintega kaetud.

Osteoblastid on rakud, mis vastutavad luukoe moodustumise eest. Luu maatriks koosneb 25% veest, 30% orgaanilistest ainetest ja 45% anorgaanilistest ainetest. Orgaanilised komponendid koosnevad 95% I tüüpi kollageenist ja 5% niinimetatud proteoglükaanidest. Proteoglükaanid on glükosüülitud glükoproteiinid, mis stabiliseerivad osteotsüüte. Mittekollageensed valgud nagu osteonektiin, osteopontiin või osteokaltsiin on vähesel määral ka orgaanilise luu maatriksi osa. Orgaanilises maatriksis asuv kollageen moodustab kõrge tõmbetugevusega kollageenfibrille. Nende külge kinnituvad hüdroksüapatiidi kristallid.

Vähesel määral on luudesse sisse ehitatud ka tsitraatmolekulid. Sõltuvalt sellest, kuidas kollageenikiud on ruumiliselt paigutatud, räägitakse kootud luudest või lamellluudest. Luurakud jagunevad kootud luudes ebaregulaarselt. Kollageeni kiud joondatakse kimpudena. Punutud luud on inimese kehas üsna haruldased. Need esinevad ainult petrous luus, ossiklis ja kraniaalsete õmbluste servades.

Lamellaarsed luud koosnevad mitmest kihist. Kollageenfibrillid on nendes kihtides joondatud samamoodi.

Funktsioon ja ülesanded

Luukoe annab luule stabiilsuse. Luud tagavad omakorda stabiilsuse kogu kehas. Esmapilgul ei kahtlustata, et seda vastupidavat kangast uuendatakse pidevalt. Matemaatiliselt saab inimene täiesti uue luustiku peaaegu iga seitsme aasta tagant. Need dünaamilised protsessid muudavad luu uskumatult kohandatavaks. Luukoe peab olema nii kohandatav, kuna see puutub pidevalt kokku uute koormustega.

Näiteks muudab treening või raske kaal luud paksemaks. Seevastu kui puuduvad liikumisharrastused ja liikumine, muutuvad need õhemaks ja nõrgemaks. Luudefektide (nt luumurrud) korral toimuvad üha sagedamini ümberkujundamise protsessid. Nende kogunemis- ja lagunemisprotsesside eest vastutavad osteoklastid ja osteoblastid. Vana ja üleliigne luukoe lahustatakse osteoklastide poolt. See loob ajutise tühimiku trabeekulites. Osteoblastid liiguvad üles ja täidavad selle tühimiku uue luukoega.

Luude tervisliku metabolismi korral on tasakaal luude moodustumise ja luu resorptsiooni vahel. Osteoblastid ja osteoklastid on üksteisega pidevas kontaktis. Näiteks võivad osteoblastid toota aineid, mis suurendavad või aeglustavad osteoklastide aktiivsust. Kui osteoklastide ja osteoblastide vaheline koostöö on takistatud, võivad areneda mitmesugused haigused.

Haigused

Osteoporoosi korral töötavad osteoklastid raskemalt. Osteoblastid ei saa tekkinud lünki enam luu ainega täita. Luud muutuvad poorseks.

Sellepärast nimetatakse osteoporoosi rahvapäraselt luukaotuseks. Vähenenud luutihedus suurendab luude purunemise riski. Osteoporoosi korral saab vahet teha primaarsel ja sekundaarsel osteoporoosil. Primaarne osteoporoos ilmneb ilma nähtava põhjuseta. See vorm on enamasti vanematel naistel. Pärast menopausi suureneb haiguse oht.

Sekundaarne osteoporoos on kaasnev haigus teiste haigustega. Endokriinsed põhjused mõjutavad hormonaalset süsteemi. Näiteks võib sekundaarne osteoporoos ilmneda Cushingi sündroomi või hüperparatüreoidismi taustal. Osteoporoosi võivad põhjustada ka luude ainevahetuse häired. Sellisteks metaboolseteks põhjusteks on näiteks homotsüsteinuuria või suhkurtõbi.

Samuti on paljudel ravimitel kõrvaltoimed luusüsteemile. Nende ravimite hulka kuuluvad näiteks glükokortikoidid, hepariin või lahtistid. Osteoporoos ilmneb ka luusüsteemi kasvajahaiguste korral. Haigus on esialgu täiesti sümptomitevaba. Sümptomid muutuvad märgatavaks alles haiguse hilisemates staadiumides. Esinevad seljavalud, ragistamine, suuruse kaotus ja ka suurenenud luumurrud.

Osteomalaatsia on ka haigus, mis mõjutab luukoe. Siin on luu mineraliseerumine häiritud. Lastel on osteomalaatsia tuntud rahhiidina. Enamasti põhjustab haigust D-vitamiini vaegus. D-vitamiini metabolismi häired võivad põhjustada ka osteomalaatsiat. Luuhaiguse peamine sümptom on üldine luuvalu. Sageli tõlgendatakse neid valesti kui reumaatilisi kaebusi. Valu mõjutab eriti rindkere, selgroogu ja reied. Röntgenuuringu tulemused on sarnased osteoporoosi tulemustega.

Üks räägib luumurdest, kui luukoe järjepidevus on täielikult või osaliselt katkenud. Selle jagunemise tagajärjel kaob luu stabiilsus. Luumurru sümptomeid nimetatakse luumurru tunnusteks. Luumurdude ohtlike tunnuste hulka kuuluvad valu, turse, verevalumid ja piiratud liikumisvõime. Luumurru kindlateks tunnusteks on luu aksiaalne väärindamine, müra hõõrumine, ebanormaalne liikuvus ja lahtise murru korral nähtavad luumurrud.

Nn rohelise puu murrud võivad esineda eriti lastel. Luude kasv pole noores eas veel lõppenud, nii et luu saab konkreetse jõu rakendamisel reageerida elastse deformatsiooniga. Luud kipuvad, kuid perioste kahjustamata.