inkubatsiooniperiood

Nagu inkubatsiooniperiood on ajavahemik patogeeniga nakatumise ja sümptomite ilmnemise vahel. Inkubatsiooniperioodil patogeenid paljunevad ja patsiendi keha toodab antikehi. Kui kaua see etapp kestab, sõltub infektsioonist ja patsiendi põhiseadusest.

Mis on peiteaeg?

Infektioloogia tegeleb viiruslike ja bakteriaalsete ning seenhaiguste ravi ja uurimisega. Inkubatsiooniperiood on sellest meditsiinivaldkonnast teada. Inkubatsiooni mõiste tuleneb ladinakeelsest terminist "inkubare", mis tähendab "kooruma".

Infektsiooni osas on inkubatsiooniaeg ajavahemik kokkupuutest patogeeniga haiguse kulgemiseni. See periood varieerub tundidest kuni mitme aastani või aastakümneteni, sõltuvalt konkreetsest haigusest ja patsiendi põhiseadusest. Inkubatsiooniperioodil paljunevad patogeenid kehas ja levivad kogu organismis. Mõiste virulentsus tähistab seda, mil määral organism on võimeline haigestuma.

Mürkide latentsusaega tuleb eristada inkubatsiooniperioodist. Põhimõtteliselt on peiteaeg ja inkubatsiooniperiood sama faas. Latentne periood ilmneb pärast kokkupuudet saasteainetega ja vastab kliiniliselt sümptomitevabale intervallile saasteainetega kokkupuute ja esimeste sümptomite vahel. Nii patogeene kui ka saasteaineid nimetatakse noxae-ks. Mittemikrobioloogilistel saasteainetel on latentsusaeg. Inkubatsiooniperiood kehtib mikrobioloogiliste noxae kohta.

Funktsioon ja ülesanne

Nakkuse alguses on patogeeni tungimine. See patogeenide sisseränne jääb tavaliselt märkamatuks. Haigustekitajad võivad organismi tungida erineval viisil. Õhus levivat nakkust tuntakse ka kui tilgainfektsiooni ja see võimaldab patogeenidel õhuga rännata. Seedenakkuse või mustaminenakkuse korral tungivad patogeenid kehasse toiduga. Kontaktnakkuse või parenteraalse infektsiooni korral sisenevad nad organismi, läbimata seedetrakti. Seksuaalvahekorra kaudu nakatunud seksuaalkontakte on mõnevõrra paremini teada. Ülekantav nakkus toimub looduslike veovahendite, näiteks sääskede, puukide või kärbeste kaudu, ja haigustekitaja edasikandumine ema ja sündimata lapse vahel on diaplatsentaarne infektsioon. Võimalikud nakkusteed on nahk, limaskestad, sooled ja haavad, nagu hammustused, nõelad ja jaotustükid.

Inkubatsiooniperiood algab patogeeni sisserändest. Haigustekitajad paljunevad sisenemisväravas lokaalselt. Te ei ole veel vereringes. Sihtorganitesse jõuavad nad alles vereringesse sattudes. Nagu patogeeni sissetung, loetakse ka see nakkuse teine ​​etapp inkubatsiooniperioodi osaks.

Sõltuvalt patogeenide temperamendist ja virulentsusest võib esimeste sümptomite ilmnemiseni kuluda tunde, nädalaid või aastaid alates patogeeni tungimisest. Esimeste sümptomitega räägib meditsiin haiguse puhkemisest ja seega inkubatsiooniperioodi lõpust.

Sümptomivaba faasi ajal registreerib immuunsussüsteem antigeenid ja toodab antikehi antigeenide vastu võitlemiseks. Inkubatsiooniperiood on immuunsussüsteemi kõige aktiivsem etapp ja see ei pea tingimata viima infektsiooni puhkemiseni. Patsiendi organism võib inkubatsiooniperioodil välja töötada selle haiguse suhtes immuunsuse või tal võib juba olla varasema nakkuse või vaktsineerimise tõttu immuunsus. Immuunsuse korral ei järgne inkubatsiooniperioodile haiguse puhangut. Patsiendi immuunsussüsteem muudab patogeenid edukalt kahjutuks.

Ravimid leiate siit

Haigused ja tervisehäired

Inkubatsiooniaeg mängib rolli kõigi mikrobioloogiliste noxae ja nakkuste korral ning mõjutab seega viirus-, bakteri- ja parasiithaigusi. Mõned nakkushaigused piirduvad teatud elundisüsteemidega. Teised mõjutavad mitut elundisüsteemi.

Näiteks on polioviirusel suhteliselt lühike inkubatsiooniaeg. Haigustekitajad sisenevad seedetrakti kaudu ja paljunevad seal lümfikoes. Kahe nädala pärast ilmnevad mittespetsiifilised sümptomid nagu palavik. Inkubatsiooniperiood lõpeb, kui ilmnevad halvatuse nähud.

Erinevalt polioviirusest kandub marutaud edasi hammustuste kaudu. Hammustuse asukoht määrab inkubatsiooni aja. Patogeenid paljunevad hammustuskohal ja rändavad sealt mööda perifeerseid närve ajju. Mida kaugemal see on närviteede ääres, seda pikem on inkubatsiooniperiood. Kui haigus puhkeb pärast inkubatsiooniperioodi, pole immuunsussüsteem suutnud immuunsust tekitada. Sellegipoolest võib järgmine kord patogeeni nakatumisel immuunsus eksisteerida.

Antikehad arenevad B-lümfotsüütidest pärast kokkupuudet antigeeniga. Seda tüüpi immuunvastust nimetatakse humoraalseks immuunvastuseks ja seetõttu eristatakse seda kaasasündinud immuunvastusest.

Immuunpuudulikkusega patsientidel moodustuvad inkubatsiooniperioodil ebapiisavad antikehad. Immuunpuudulikkus võib ilmneda stressi taustal. Kehv toitumine, vähene liikumine ja unepuudus võivad samuti soodustada immuunpuudulikkust.

Haigestumisega seotud immuunpuudulikkused esinevad näiteks HIV-nakkuse korral. Sama kehtib pahaloomuliste kasvajate ja selliste agressiivsete ravimeetodite nagu keemiaravi kohta. Uimasteid, alkoholi ja nikotiini hinnatakse ka omandatud immuunpuudulikkuse riskifaktoritena. Bakteriaalsete infektsioonide suhtes on vastuvõtlikumad ka inimesed, kelle põrn on eemaldatud.

Immuunvastus muutub vanuse füsioloogiaga. Seetõttu võib inkubatsiooniperiood olla vanematel inimestel oluliselt lühem kui noorematel.