Sujuv lihaskond

in silelihased see on lihasvorm, mis asub arvukates õõnestes inimese organites. Tal on võime töötada iseseisvalt.

Mis on silelihas?

Sileda lihaskonna all mõeldakse sellist lihaskonda, mida erinevalt vöötlihastest ei saa meelevaldselt kontrollida. See mõjutab siseorganite vormi ja funktsiooni. See moodustab arvukate õõnesorganite, samuti inimese veresoonte ja lümfisoonte kontraktiilset kudet.

Mõiste "silelihased" tuleneb asjaolust, et mikroskoopilisel pildil ei ole lihaskoe põiksuunalisi triipe. Südamelihas on üks eranditest. Kuigi süda on sisemine õõnesorgan, ei koosne südamelihas silelihastest. Vöötlihased paiknevad tavaliselt skeletilihastes. Horisontaalseid ribasid saab näha polariseeriva valguse all. See tuleneb müosiini ja aktiini valkude korrapärasest paigutusest. Sellist paigutust silelihastes aga ei eksisteeri. Sel põhjusel näevad silelihaste lihasrakud homogeensed isegi polariseeruvas valguses.

Anatoomia ja struktuur

Müotsüüdid on silelihaste tüüpiline tunnusjoon. Need on kitsad, piklikud lihasrakud, millel puuduvad põiksuunalised triibud. Siledad lihased asuvad peamiselt õõnesorganite, näiteks kuseteede, suguorganite, hingamisteede, soolestiku ja veresoonte seintel.

Silelihaste müotsüüdid on spindli kuju. Nende läbimõõt on vahemikus 5 kuni 8 um, kuid see sõltub rakkude seisundist. Müotsüütide suurus lepingulises lihases on pisut suurem kui lihastes, mis on lõtvad. Müotsüütide pikkus võib märkimisväärselt varieeruda, mis sõltub ka lihasraku positsioonist. Veresoontes olevad müotsüüdid ulatuvad ainult keskmise pikkusega 15 kuni 20 um. Teistes elundites on nende pikkus aga vahemikus 200–300 µm.

Silelihaste rakutuumad asuvad enamasti rakkude keskel ja on suhteliselt piklikud. Filamentide müosiini ja aktiini leidub lihasrakkude tsütoplasmas kõrgetes kontsentratsioonides, mille struktuur on vähem range kui vöötlihaste struktuuril. Nad tõmbavad üksikud lihasrakud korratult läbi. Need on kinnitatud naastude kinnistamiseks tsütoplasmas ja raku servas. See paigutus võimaldab rakul ja seega ka lihasel tõmbuda kontraktsioonide ajal tugevamalt kui vöötlihastes. Individuaalne lihasrakk ümbritseb basaalkihti, mis on õhuke nahk.

Silelihased võib jagada kahte erinevasse vormi. Need on ühe ühiku tüüp ja mitme ühiku tüüp. Erinevused nende kahe alavormi vahel on nende struktuuris, sisestuses ja funktsioonis. Mõnikord on siiski ka segavorme, mis kehtib eriti veresoonte lihaste kohta.

Üksikut tüüpi lihasrakud on võimelised üksteisega ühenduma spetsiaalsete pilude ristmike kaudu. Sel moel on võimalik vahetus teisendusmolekulide ja ioonide vahel, mille tulemuseks on funktsionaalne ühik, kuna rakud paarituvad elektriliselt. Üksikühikutüüpe esineb eriti kusejuhas, seedetraktis ja emakas. Mitmeüksuselist tüüpi seevastu leidub spermaatilises kanalis, juukselihastes ja silma sisemistes lihastes.

Funktsioon ja ülesanded

Erinevalt vöötlihastest ei saa inimene silelihaseid kontrollida. Ta osaleb paljudes organismi elutähtsates protsessides. Nende hulka kuuluvad südame pumpamisliigutused, seedimine ja peenikeste karvade moodustamine naha pinnale.

Inimesed ei ole neist protsessidest teadlikud ega suuda neid kontrollida. Ainult vegetatiivne närvisüsteem on võimeline õõnesorganite lihaseid mõjutama. See toimub adrenaliini ja atsetüülkoliiniga sümpaatilise ja parasümpaatilise süsteemi kaudu. Sel moel on vähemalt kaudne mõju võimalik.

Silelihastel on võime lühendada ennast oluliselt rohkem kui skeletilihastel, kuid see võtab rohkem aega. Lõppude lõpuks saab seda seisundit pikka aega säilitada, ilma et see oleks seotud väsimusega. Seda protsessi tuntakse ka toonilise kontraktsiooni või tõelise lihastoonusena. Sünnitusprotsessi ajal tagavad silelihased, et emakas teeb rütmilise kontraktsiooni.

Ravimid leiate siit

Haigused

Funktsioonihäired esinevad sagedamini silelihastel kui südame- või skeletilihastel. Selle puuduseks on keeruline regenereeruda, nii et sageli moodustub sidekoe arm. Silelihaste defektid võivad põhjustada mitmesuguseid haigusi. See hõlmab u. a. emaka kokkutõmbed.

Pahaloomulised silelihasrakud võivad areneda ka emakas või seedetraktis. Neid nimetatakse leiomüosarkoomideks. Kasvaja pärineb silelihastest.Selle osakaal emaka pahaloomulistes kasvajates on üks protsent. Tavaliselt ilmub see alates 30. eluaastast. Leiomüosarkoomi sümptomeid peetakse mittespetsiifilisteks. Enamikul juhtudel laieneb emakas kiiresti. Samuti on verejooks. Leiomüosarkoomide esinemine on põhimõtteliselt mõeldav silelihaste suvalisel hetkel. Leiomüosarkoom on haruldane haigus, mida tavaliselt ravitakse kirurgiliselt.