Ülitundlikkus müra suhtes

Ülitundlikkus müra suhtes (meditsiiniline termin: Hüperakus) on väga ebameeldiv akustiline häire, milles mõjutatud isikud tajuvad normaalse helitugevuse müra väga valju ja raskesti talutavana. Järgnevalt kirjeldatakse häiret üksikasjalikumalt ning mainitakse võimalikke põhjuseid ja terapeutilisi lähenemisviise.

Mis on müratundlikkus?

Hüperakusis on ladina sõna ja see koosneb osadest "hüper" (üle) ja "akuo" (ma kuulen). Hüperekuse all kannatavad inimesed tajuvad tavalise või äärmisel juhul isegi madala müratasemega müra väga valju mürana.

See kehtib peamiselt helitugevuse kohta vahemikus 50–80 db. Teil on helitugevus väga ebamugav ja reageerib paljudel juhtudel ka füüsiliselt, näiteks grimassides või vintsutades - mida tugevam on helitugevus, seda suurem on maht üle teie taluvuse piiri. Siis on tavalised sellised sümptomid nagu südamepekslemine või higistamine.

Ülitundlikkus ei piirdu üksikute müradega, pigem tajutakse müra, nagu näiteks liiklusmüra või naaberkorteri muusika, ebameeldivalt. Haiged kõrvad ei ole enam võimelised blokeerima taustamüra, nagu näiteks liiklusmüra või naabri tolmuimeja; mõjutatud isikute koormus on tohutu.

põhjused

Kahjuks on hüperakusise kohta tehtud liiga vähe uuringuid, et oleks võimalik teha tõeliselt usaldusväärseid väiteid põhjuste kohta. Siiski on täheldatud, et hüperakus tekib sageli koos hilinenud tinnitusega või pärast seda.

Hüperakus tekib sageli koos teiste füüsiliste ja vaimsete haigustega - näiteks seoses traumaatilise ajukahjustuse, migreeni, epilepsia, Borrelioosi nakkuse või hulgiskleroosiga või seoses depressiooniga, PTSD (traumajärgne stressihäire) või maania.

Mõnikord nimetatakse hüperakuususeks ka nn värbamist, mis toimub vaegkuuljate inimeste puhul, kelle sisekõrva juukserakud on kahjustatud ja kes on ülitundlikud valju müra suhtes. Kui müra on jõudnud kuulmisläveni, tajub helitugevuse suurenemist sellest hetkest palju kiiremini kui vaegkuuljate puhul; Kuid hüperakusist meditsiiniliselt õiges tähenduses räägitakse ainult siis, kui kuulmislävi on normaalne.

Sümptomid, tervisehäired ja nähud

Müra suhtes ülitundlikud inimesed tajuvad igapäevaseid müra eriti valju häälena. Tavalist müra nagu jälgedes või koputamises peetakse väga ebameeldivaks ja see võib mõnikord põhjustada füüsilisi reaktsioone. Lisaks ülitundlikkusele müra vastu võivad ilmneda ka muud sümptomid, näiteks südamepekslemine, kõrge vererõhk või higistamine.

Paljud patsiendid on kergesti ärrituvad, pinges ja kannatavad sisemise rahutuse all. Eriti stressirohketes elufaasides ja olukordades on rohkem paanikahooge ja tugevat ebamugavust. Selle tulemusel taganevad kannatanud inimesed sageli ühiskondlikust elust, mis võib põhjustada depressiivseid meeleolusid ja muid psühholoogilisi kaebusi. Kaebused tunduvad tavaliselt salakavalad ning kannatanud ei pane neid alati kohe tähele või on põhjustatud müratundlikkusest.

Müratundlikkus ilmneb lapseeas harva. Mõnikord kaovad sümptomid mõne aja pärast iseenesest. Kuid need võivad püsida kuude, aastate või isegi kogu asjaomase inimese elu jooksul. Krooniline ülitundlikkus müra suhtes ilmneb tavaliselt seoses muude psühholoogiliste kaebustega ja aja jooksul intensiivsus suureneb. Kui ülitundlikkus müra vastu põhineb tinnitusel, lisatakse sageli kõrvade helisemist ja muid sümptomeid.

Diagnoos ja kursus

Kuna sellised mürad, mida keskmine elanikkond peab normaalseks või madalaks, põhjustavad mõjutatud isikutele tõsiseid probleeme, on selle haiguse peamine oht see, et nad ei saa enam igapäevaelus aktiivselt osaleda.

Valju parteid tajutakse väljakannatamatu piinana; Teadlikult välditakse pidulikke sündmusi, kus müratase tõuseb tavaliselt suureneva alkoholitarbimisega. Seal on isoleerituse oht, mis muidugi suureneb, kui mõjutatud isikud ei julge enam tänaval välja minna ega näiteks igast liiklusest tuleneva müra tõttu töötada.

Seda käitumist saab intensiivistada, kui õppida kodus meeldivaks vaikimiseks põhiseisundiks ja välismaailma igapäevasteks müradeks ebameeldivaks olekuks. Omaenda nelja seina naasmine viib kannatanud sotsiaalse isolatsiooni. Hüperakus diagnoosib arst pärast ulatuslikke kuulmisteste ja kõrva, nina ja kurgu piirkonna uurimist.

Tüsistused

Ülitundlikkus müra suhtes põhjustab igapäevaelus märkimisväärseid piiranguid ja patsiendi elukvaliteet on äärmiselt halvenenud. Mõjutatud pole mitte ainult psühholoogiline taju, vaid ka haiguse füüsiline funktsioon. Enamikul juhtudel ilmneb kõrge vererõhk ja võidusõidu süda.

Halvimal juhul võib surmajuhtum põhjustada surma, kui südameprobleeme ei ravita korralikult. Asjaomane inimene näib sageli pingeline, agressiivne ja ärrituv. Tavaline aktiivses elus osalemine pole enam võimalik. Samuti tekivad unehäired, millel võib olla negatiivne mõju patsiendi keskendumisvõimele.

Stressiolukorras võivad tekkida paanikahood või higistamine. Pole harvad juhud, kui patsiendi sotsiaalseid kontakte piiratakse müratundlikkuse ja mõjutatud isikute tõttu taganemise tõttu. See võib põhjustada depressiooni ja muid vaimse tervise probleeme.

Müra suhtes ülitundlikkuse põhjuslik ravi ei ole võimalik. Siiski võib kasutada kuuldeaparaate, mis vähendavad müra ja leevendavad seega sümptomeid. Mõnel juhul taandub haigus aja jooksul iseseisvalt. Sageli peab aga patsient veetma kogu oma elu ülitundlikkusega müra suhtes.

Millal peaksite arsti juurde minema?

Arsti visiit on vajalik niipea, kui ümbritsevat müra peetakse häirivaks. Vaatamata kahjustuse intensiivsusele või tundlikkusele tuleks põhjuse väljaselgitamiseks külastada arsti. Isegi väiksemate kaebuste korral tuleks ettekujutustest arstile teatada, kuna raskeid haigusi saab nende taha varjata. Kui tundlikkus müra suhtes suureneb, on vajalik arsti visiit nii kiiresti kui võimalik.

Kui kõrvus on ka müra või kui asjaomane isik märkab ajutist tuimus kõrvas, tuleb küsida nõu arstilt. Kui kuulete kõrva vilistavat või piiksuvat helisemist, peate viivitamatult arstiga nõu pidama. Kui asjaomane isik kaebab müratundlikkuse tõttu meeleolumuutuste, sisemise rahutuse või ärrituvuse üle, on vaja arsti. Kui käitumises ilmnevad muutused, stressi kogemus suureneb või kui toimub sotsiaalne ärajäämine, tuleb pöörduda arsti poole. Kui igapäevaseid kohustusi töö- või eraelus enam täita ei õnnestu, tuleb pöörduda arsti poole.

Peavalude, unehäirete, keskendumis- ja tähelepanuvaeguse korral on vajalik arstiga konsulteerimine. Kõrgenenud kehatemperatuuri, higistamist, ebakindlat kõnnakut ja pearinglust peab uurima ja ravima arst. Peapöörituse, iivelduse või oksendamise korral on vajalik arsti visiit. Pöörduge arsti poole, kui kaotate tasakaalu, tunnete valu või survetunnet kõrvapiirkonnas.

Teie piirkonna arstid ja terapeudid

Ravi ja teraapia

Kahjuks ei ole hüperakuosi ravimisel võimalik kindla meditsiinilise aluse peal töötada. Siiski on mitmesuguseid ravimeetodeid, mis on kannatanuid aidanud. Seetõttu on terapeutilised lähenemisviisid väga erinevad ja individuaalsed.

Kergetel juhtudel piisab müra "leevendamisest" mõnikord selleks, et kõrv saaks uuesti harjuda helitugevuse normaalse hindamisega.

Muudel juhtudel toimub ravi niinimetatud "noisers" kasutamise kaudu, inglise keeles heligeneraatoritega, mis meenutavad kuuldeaparaate ja tagavad ühtlase taustmüra, mida saab järk-järgult suurendada. Sel viisil peaks kõrv õppima keskkonnamüra taas edukalt blokeerima.

Juhtudel, kui hüperakus tekib seoses mõne muu haigusega, lõpeb selle haiguse edukas ravi sageli ka hüperakus.

Outlook ja prognoos

Kui müratundlikkus on tingitud emotsionaalsest probleemist, on hea võimalus ravida. Kognitiivne koolitus võib treenida taju ja reguleerida mõjutavate tegurite tugevust. Paljudel juhtudel on asjaomane isik seotud kogemustega teatud piirkondadesse. Seda saab teraapias muuta või kustutada sihtotstarbeliste harjutuste abil.

Psüühikahäire korral ülitundlikkust müra suhtes tavaliselt ei ravita. Depressiooni, trauma või hirmu korral uuritakse käivitavat põhjust ja töötatakse selle kallal välja koostöös patsiendiga. Taastumisvõimalused suurenevad kohe, kui asjaomane inimene teeb aktiivset koostööd ja on huvitatud oma elutingimuste muutumisest.

Kui patsient otsustab terapeutilist või meditsiinilist abi mitte otsida, on sümptomeid tavaliselt raske leevendada. Kui orgaanilisi häireid saab välistada, on olemas võimalus iseseisvaks paranemiseks. Kui patsiendil on piisavalt kogemusi, võib ta saavutada sümptomite minimeerimise.

Kui müratundlikkus on põhjustatud infektsioonist või muust haigusest, saab sümptomeid parandada kuuldeaparaatide või niisutavate ravimite manustamisega. Püsiv taastumine toimub pärast põhihaiguse diagnoosimist ja ravi.

ärahoidmine

Ka ennetuse kohta pole palju teada saadud. Võimalik, et tuleb võtta tinnituse ennetamiseks kasutatavaid toiminguid. Üldiselt aitab hüperakususe nähtuse parem õpetamine haiguse kiiremat diagnoosimist ja ravi. Sel moel saab mõjutatud isikuid paremini mõista, selle asemel, et neid lihtsalt ülitundlikeks nimetada, ja nad teavad siis ise, et neid saab hüperakususe korral edukalt ravida.

Järelhooldus

Järelhooldus pole alati vajalik, kui patsient on ajutiselt müratundlik. See võib olla närviline ja ilmneda stressi tagajärjel. Kui asjaomane inimene elab hõivatud ja mürarikkas piirkonnas, võib olla soovitatav liikuda. Mõnes linnaosas võib müratase olla märkimisväärne.

Kui müratase on ülitundlikkuse põhjuseks kuulmisprobleemid või kõrge tundlikkuse tagajärg, võib protseduur olla erinev. Ülitundlikel inimestel on müratundlikkuse väljalülitamiseks vaid piiratud võimalused. Seetõttu peaksite oma elu võimalikult stressivabaks tegema.

Ülitundlikkusest põhjustatud kuulmisprobleemide korral on kontaktisikuteks akustikud või ENT-arstid. Tinnituse tagajärjel tekkiv hüperakus on parandatav ka kliinilise raviga. Kui hüperakus tekib tinnituse või traumeeriva kogemuse, näiteks pommi plahvatuse tagajärjel, võib lõõgastusravi või kuulamistreening aidata taastada normaalse suhte üldise helitugevusega.

Hüperakus võib tekkida ammendumissündroomi või läbipõlemise, samuti [[posttraumaatilise stressihäire (PTSD)] posttraumaatilise stressi sündroomi või plahvatustrauma tagajärjel. Viimaste kahe puhul on iga järelhoolduse meetme esiplaanil stressi leevendamine ja traumade ravi.

Järelhooldus on kahe esimese nimetatud haiguse korral ulatuslikum. See võib olla tüütu ja nõuab elumuutusi. Pärast ägedat kliinilist ravi osutab järelravi tavaliselt perearst. Kõigile mõjutatud isikutele võib soovitada psühhoterapeutilist tuge.

Saate seda ise teha

Kannatuste suhteliselt kõrge taseme ja sotsiaalsetes olukordades esineva halvenemise tõttu tuleks edasise ravi täpsustamiseks võimalikult kiiresti perearsti poole pöörduda. Lisaks võib perearst suunata kannatanud vajaduse korral spetsialistide vastuvõtule.

Otoskoop võimaldab ENT arstil tuvastada häireid kõrvas või välistada häire põhjustajana kõrvapiirkonna kahjustused. Neuroloog saab omakorda haigust diagnoosida, uurides vereanalüüsi või kasutades MRI-d.

Kui häirel on psühholoogilised põhjused, tuleks häirega psühholoogiliselt tegeleda psühhoteraapia ja / või ravimite raames, et kõrvaldada müra ülitundlikkuse alus. Kas z. Näiteks kui häire põhjuseks on hirm, võib psühholoog aidata võidelda hirmu põhjusega ja aidata asjaomasel inimesel taastada rohkem julgust ja enesekindlust.

Samuti saab asjaomane inimene end meditatsiooni kaudu aidata, nii et ta õpib lõõgastumise kaudu taas puhkama ja vähendab närvilisust. Kaasnev muusika võib olla asjassepuutuvale inimesele meditatsiooniharjutuste ajal kasulik, et õiges meeleolus olla. Muusika peaks olema lõõgastav ja järgima rahulikku ja ühtlast rütmi, et see saaks muusikas täielikult imenduda.