Fluoropaatiit

Fluoropaatiit toimub looduslikult kristallide kujul. Inimese kehas leidub seda peamiselt hammastes ja luudes.

Anorgaaniline kristalne ühend muudab hambaemaili hapete suhtes vastupidavamaks ja võib seega takistada kaariese teket. Kui luudes on piisavalt fluorapatiiti, on vanemas eas osteoporoosi tekkimise oht väiksem.

Mis on fluoropaatiit?

Looduses esinev fluoropaatiit on mineraal, mis kuulub fosfaatide, arsenaatide ja vanadaatide klassi (veevabad fosfaadid koos võõraste anioonidega). Kui töödelda seda ultraviolettvalgusega või kuumutada, hakkab see hõõguma. Samuti lahustub see lämmastik- ja soolhappes.

Fluoropaatiidi molekulvalem on Ca5 (PO4) 3F. Inimese kehas leidub seda luude osteoklastides ning dentiinis ja emailis. Mida suurem on fluorapatiidi sisaldus, seda vastupidavam on email hapete suhtes. Fluorapatiit on seevastu vastupidavam kui hüdroksüapatiit, mida leidub ka hambaemailis. Seda omadust kasutatakse kaariese profülaktikas. Umbes 90 protsenti fluoriidist inimkehas on luudes. Ligikaudu 2,5 protsenti sellest moodustab fluoropaatiit.

Funktsioon, mõju ja ülesanded

Fluorapatiit muudab hambaemaili hapete suhtes vastupidavamaks. Need moodustuvad bakteritest või neelatakse alla igapäevase toiduga. Kahjulikud ühendid lõdvendavad mineraale hambaemailist ja mõnikord isegi selle all olevast dentiinist, nii et tekivad augud (kaaries).

Fluorapatiidi moodustumine hammaste fluorimise abil aitab tõhusalt ära hoida hammaste lagunemist. Olemasoleva kaariese korral remineraliseerib see kahjustatud hambad. Kuna päevane toidukogus ei sisalda piisavalt fluoriidi - ekspertide hinnangul on fluoriidide sisaldus selles 0,2–0,5 mg -, peaks kasutaja hammaste lagunemise vältimiseks võtma iga päev rohkem fluoriidi. Selleks sobib fluoriidi hambapasta igapäevane kasutamine ja suu loputamine. Kord nädalas peaks ta kasutama fluoriide sisaldavat hambageeli. Emaili töötlemine fluoriidi sisaldava lakiga toimub ainult hambaravis. On oluline, et kasutaja ei ületaks maksimaalset ööpäevast annust. See on 0,05 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas (täiskasvanud) ja lastele 0,1 mg / kg kehakaalu kohta päevas.

Saksa hambaarsti, suuõõne- ja maxillofaciaalse meditsiini ühing (DGZMK) soovitab väikestel lastel harjata hambaid väikese koguse laste hambapastaga üks kord päevas pärast seda, kui nad on hambad välja pursanud. Selle fluoriidisisaldus on madalam kui täiskasvanute hambapastas. Alates 2. eluaastast tuleb hambaid sellega harjata kaks korda päevas. Alates kooli sisenemisest saab laps kasutada tavalist fluoriidiga hambapastat. Fluoriidgeelide, lahuste ja lakkide täiendav kasutamine on vajalik ainult siis, kui on suurenenud kaarieseoht.

Fluoriiditablette tuleks anda ainult vanematele lastele ja seejärel ainult imeda.Värskeimad uuringud näitavad, et hüdroksüüli sisaldavad hambapastad on veelgi tõhusamad kui fluoriidist valmistatud hambapastad: fluoriid moodustab hamba pinnale ainult fluorapatiiti, hüdroksüapatiit remineraliseerib isegi õõnsuste põhja.

Haridus, esinemine, omadused ja optimaalsed väärtused

Fluorapatiit moodustub siis, kui hambaemaili töödeldakse fluoriidi sisaldavate ainetega. Tarnitud fluoriioonid asendavad hüdroksüapatiidi OH rühma. Kõige vastupidavam mineraal, mida hambaemailis leidub, on fluoriidfluoripatiit.

See moodustab hamba pinnale äärmiselt õhuke kaitsekihi, kuid seda tuleb iga päev kogu eluks ümber ehitada, et hammas oleks piisavalt kaitstud. Kuna fluorapatiiti toodetakse ainult hamba välise töötlemise teel fluoriidi sisaldavate ainetega (fluoriseerimine), soovitavad hambaarstid seda ainet manustada kohapeal iga päev. Seda saab teha näiteks imedes fluoriidi tablette ja kasutades fluoriidi sisaldavat hambapastat.

Haigused ja häired

Kuni fluoriidi sisaldavate ainete kasutamisel ei ületata maksimaalset ööpäevast annust, pole kasutaja tervisele ohtu. Ainult paiksel manustamisel on juhusliku üleannustamise oht väiksem kui süsteemse kasutamise korral (preparaadi neelamine).

Fluoriidi liiga suured annused võivad lastel põhjustada hammaste fluoroosi (hambaemaili ülekaltsifikatsiooni). See on hammaste püsivalt pruunika värvusega piirkondade järgi selgelt äratuntav. Hambafluoroos on kahjutu, kuid inetu väljanägemise tõttu võib see osutuda lapspatsientidele psühholoogiliseks koormuseks. Seda tuleks vaadelda ka märgina, et liigne fluori tarbimine võib ülejäänud keha kahjustada. Kuna fluoriidühendid on kergelt mürgised, võivad tekkida pöördumatud kahjustused, eriti pikaajalise üledoseerimise korral. Näiteks võib liiga kõrge kontsentratsioon lastel kahjustada nende kognitiivseid võimeid. See võib põhjustada ka neerude, näärmete, aju ja luude püsivat kahjustust.

Fluoroosi korral on luud nii kõvastunud, et muutuvad rabedaks isegi väiksemate vigastuste korral. Lisaks jäigemaks lülisammas, luud ja liigesed. Liigsed fluoriidi annused võivad põhjustada kilpnäärme ja närvide kahjustusi, meeste viljakuse vähenemist, II tüüpi diabeedi ja vasokonstriktsiooni (loomkatsetes tõestatud). Ägeda fluoriidimürgituse korral peab patsient viivitamatult arstiga nõu pidama, kuna aine moodustab maos väga toksilise vesinikfluoriidi. See ründab mao ja soolte limaskesta.

Sellise mürgituse sümptomiteks on kõhuvalu, iiveldus ja oksendamine. Fluoriidi süsteemne varustamine fluoriidi sisaldava lauasoola ja fluoriidi sisaldavate toitude kaudu põhjustab luu aine kõvenemist (osteoporoosi profülaktika). Fluoriid imendub peensooles ja viiakse vereringesse.