Sellel, et puhtus ja desinfitseerimine aitab märkimisväärselt kaasa haiguste ennetamisele, osutati juba Vanas Testamendis, kuid nende teadmiste praktiline rakendamine on lääne tööstusriikides asunud alles 19. sajandi lõpust peale. Enne seda mitte ainult kodumajapidamised, vaid ka v. a. samuti haiglad, kohad, kus inimesed sageli surid ennetatavate nakkushaiguste tõttu. Desinfitseerimine on oluline vahend patogeenide leviku tõkestamiseks.
Mis on desinfitseerimine?
Viimase 200 aasta jooksul on nakkushaiguste arv massiliselt vähenenud ja nakkused on nüüd üks vähem levinud surmapõhjuseid.
Lisaks üldisele puhtuse kasvule v. a. desinfitseerimine selle eduga märkimisväärselt seotud. Desinfitseerimine on erimeede, mille eesmärk on tappa esemel või elus kudedel olevad viirused, mikroobe, baktereid, eoseid ja seeni või vähemalt muuta need passiivseks ja seeläbi vähendada nende arvu või aktiivsust järsult nii et nakkushaiguse puhangu oht inimestel ja loomadel muutuks vähem tõenäoliseks.
Selle antiseptilise (st steriilse) oleku saavutamiseks kasutatakse desinfitseerimise keemilisi ja füüsikalisi meetodeid.
Meditsiiniline rakendus, mõjud, eesmärgid
Ka meetmete kasutamisel desinfitseerimine Eristada tuleb kodumajapidamisi ja meditsiinilist keskkonda, sest samuti võivad tekkida probleemid desinfitseerimisvahenditega.
Desinfektsioonivahendeid ei tohiks tavapäraselt kodumajapidamistes kasutada. Supermarketites ja apteekides käsimüügis olevad ained ei ole tavaliselt piisavalt tugevad ja neid ei kasutata alati õigesti (nt ebapiisava kokkupuuteaja tõttu), nii et ilma kasutajate teadmata sellest valitakse valik eriti vastupidavaid viirusi ja bakteritüvesid võib tekkida ja neid on tulevikus üha raskem kontrollida.
Veel üks probleem desinfitseerimisvahendite isiklikuks kasutamiseks on see, et happelise kaitsekihi pidev kasutamine, mille ülesandeks on tegelikult kaitsta nahka patogeenide tungimise eest, hävitatakse. Kuna kodumajapidamistel puuduvad desinfitseerivate vedelike jaoks piisavad kõrvaldamismehhanismid, satuvad keskkonnale kahjulikud ained reoveepuhastitesse ja häirivad seda tüüpi veetöötluses kasutatavate bakteritüüpide õrna tasakaalu.
Et desinfitseerimisvahendid ei põhjusta nahale ja keskkonnale püsivat kahju, samuti antibiootikumiresistentsete mikroobe kasvatada, peaksid desinfitseerimisvahendeid kasutama peamiselt väljaõppinud töötajad ja ainult strateegilisel viisil. Kodumajapidamiste puhastamise eesmärk ei peaks seega olema desinfitseerimine, vaid pigem mikroorganismide minimeerimine tervetele inimestele kahjutuks.
Kujundid, tüübid ja tüübid
Selle saavutamiseks on erinevaid vahendeid ja protseduure desinfitseerimine objektide ja eluskudede. Meditsiini-, farmaatsia-, veetöötlus- ja toidusektoris hõlmab see füüsilisi protsesse (nt õhu eemaldamine steriilse vaakumi loomiseks, põletamine, keetmine või aurutamine vähemalt 100 ° C kuuma veega, kiiritamine ultraviolettvalgusega, haigustekitajate filtreerimine ja radioaktiivne kiirgus), samuti keemiliste ainete kasutamine käte, pesu, ruumide, pindade ja meditsiiniliste instrumentide desinfitseerimiseks.
Keemiliste ainete hulka kuuluvad a. Alkohol, hõbe, elavhõbe, ammooniumsool, pindaktiivsed ained, peroksüäädikhape, jood, kloor, vesinikperoksiid ja formaldehüüd.
Mainitud vahenditel ja protseduuridel on kolm peamist eesmärki:
1. Patogeeni välimise rakumembraani kahjustus teatud lipiidide (rasvade) väljapesemisega.
2. Nende valkude ruumilise struktuuri kahjustus.
3. Geneetilise materjali hävitamine, rünnates oma nukleiinhappeid.
Lisaks tavalistele pindaktiivsetel ainetel põhinevatele kodumajapidamises kasutatavatele pesemisvahenditele sobivad majapidamises kasutamiseks nn looduslikud desinfektsioonivahendid nagu alkohol, soolane vesi, äädika essents, sidrunhape ja teepuuõli.
Rike, ohud ja rikke kõrvaltoimed
Ehkki võrreldes varasemate ajastutega, kus desinfitseerimine Kuna haigus oli teadmata, on nakkushaiguste arv üldiselt märkimisväärselt vähenenud; ainuüksi Saksamaal sureb igal aastal haiglas nakatunud nakkuste tõttu 7500–15 000 patsienti.
Igal aastal tekivad meditsiinilise sekkumisega infektsioonid 400 000–600 000 patsienti. Niisiis tekib küsimus, kuidas neid numbreid vähendada ning kas on kavandatud ja kas ka järgitakse asjakohaseid hügieenimeetmeid. Eksperdid kahtlustavad, et kuni kolmandikku neist nakkustest saab hügieenieeskirjade järgimisega ära hoida.
Eriline probleem, eriti Saksa haiglates, on see, et resistentsed patogeenid puutuvad kokku nõrgenenud immuunsussüsteemiga patsientidega. See viib keskmiselt pikema haiglas viibimise, kõrgemate ravikulude ja kõrgema surmajuhtumite arvuga võrreldes naaberriikidega.
Resistentsete patogeenide arv kasvab siiski. Selle põhjusteks on endiselt antibiootikumide ebaõige väljakirjutamine ja kasutamine nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt, kus patogeene valitakse ja kasvatatakse tahtmatult, ning desinfitseerimise puudumine, mis tähendab patogeenide levikut.
