Blastogenees

Nagu Blastogenees viljastatud emaslooma, tsügooti, ​​16-päevast varajast arengut blastotsüstiks nimetatakse. Blastogeneesi ajal jagunesid rakud, mis olid sel ajal endiselt kõikvõimsad, ja faasi lõpu poole toimub esimene diferentseerumine rakkude väliskestaks (trofoblast) ja sisemisteks rakkudeks (embrüoblast), millest embrüo areneb.

Mis on blastogenees?

Blastogenees hõlmab viljastatud emaslooma, tsügooti, ​​varaseimat arenguetappi kuni blastotsüsti. Blastogeneesi koguperiood on 16 päeva alates viljastamisest kuni blastula staadiumini.

Viljastatud munarakk läbib blastogeneesi käigus mitu etappi. Umbes 40 tundi pärast viljastamist saavutatakse neljarakuline staadium pärast kahte mitootilist jagunemist ja 3 päeva pärast 16-rakulist staadiumi. Selles faasis ümbritseb väikest rakuklastrit kindel nahk, zona pellucida. Nahk on nii kindel, et väike rakkude kobar säilitab esialgu oma esialgse mahu. Alates 16 või 32 raku staadiumist on väike rakukogu tuntud kui blastomeerid. Levinud on ka mõiste morula, kuna väike “rakuhunnik” meenutab mooruspuu kobarat.

Blastogeneesi ajal migreerub tsügoot munajuhast aeglaselt emakasse, muutes selle ümber. Blastogeneesi lõpu poole jõuab blastomeer blastotsüsti staadiumisse. Varem kõikvõimaste rakkude esimene diferentseerimine rakkude väliskestaks (trofoblast) ja sees olevateks rakkudeks (embrüoblast) on juba toimunud. Kui välimised rakud täidavad emaka limaskesta implantatsiooni funktsiooni, siis sisemised rakud toimivad eranditult embrüonaalseks arenguks.

Blastogeneesile järgneb embrüogenees, mille võib jagada mitmeks faasiks.

Funktsioon ja ülesanne

Blastogeneesi peamine eesmärk on kaitsta viljastatud munaraku, et tagada häirimatu ja peaaegu iseseisev areng kuni emakasse siirdamiseni. Zona pellucida, mis kõveneb kohe pärast sperma tungimist, takistab peamiselt teise sperma tungimist (polüspermia), mis enamikul juhtudel põhjustaks arengu katkemist. Zona pellucida teine ​​ülesanne on see, et viljastatud munarakk ei saa munajuhas asuda, mille tulemuseks oleks ohtlik emakaväline rasedus koos abordi vajalikkusega. Tahke membraan hoiab koos ka arenevaid rakke, mis on selles faasis endiselt kõikvõimsad ja mida ei saa üksteisest eristada. Samuti päästetakse teid võimaliku immuunrünnaku eest.

Kuna emasloomal on piisavalt varusid, et olla blastogeneesi ajal suuresti iseseisev ainevahetuse ja energiavarustuse osas, on ka hea kaitse infektsioonide või probleemsete ainete eest, mis võivad emalt üle kanduda esimese viie päeva jooksul.

Morula on nüüd munajuhast lahkunud ja asub emakas.Zona pellucida algsed kaitsefunktsioonid pole enam vajalikud, nii et blastotsüst purustab ensümaatiliste protsesside toel munaümbrise ja libiseb ümbrisest välja (koorumine). Trofoblasti kõige olulisem ülesanne on nüüd nidatsioon, blastotsüsti keeruline implanteerimisprotsess emaka limaskesta epiteelis, eesmärgiga varajane ühendus verevarustusega.

Blastogeneesi esimese etapi ajal on rakud kõikvõimsad ja teoreetiliselt võivad nad diferentseeruda ükskõik milliseks koerakuks. Selle eeliseks on, et jagunemisprobleemide korral võivad nad võtta üle mis tahes muu lahtri funktsiooni, nii et jagunemise käigus tehtavad vead parandatakse tavaliselt ise. Blastogeneesi lõpu poole areneb embrüoblast kaheleheliseks iduleheks. See tähendab, et kahe idulehe rakud kaotavad järk-järgult kõikvõimsuse - arengu, mis jätkub järgneva embrüogeneesi ajal.

Haigused ja tervisehäired

Blastogeneesi esimese faasi ajal, enne implanteerimist, on blastomeer suhteliselt kaitstud väliste toksiliste või hormonaalsete mõjude eest. Selles peaaegu iseseisvas faasis tekivad probleemid, mis on kokku võetud terminiga blastopaatia, enamasti vigade tõttu arvukates toimuvates mitoosides. Selles arenguetapis kehtib põhimõte „kõik või mitte midagi“. Kas blastomeerid saavad defekti ise parandada või hülgavad need hilisema tagasilükkamisega.

Väga harvadel juhtudel võivad rakkude mittetäieliku eraldamise korral pärast mitoosi tekkida sümmeetrilised kahekordsed väärarengud, mida ei parandata ega põhjusta äratõukereaktsioone. Siiami kaksikute süsteem võib sellest areneda.

Ülekaalukalt kõige tavalisem probleem blastogeneesi ajal on emakaväline või emakaväline rasedus, mis enamasti areneb munajuhas emakavälise rasedusena. Kui blastomeeride migratsioon munajuhast emakasse viibib, võib see munajuhasse laduda ja põhjustada emakavälise raseduse algust. Viljastatud munaraku sattumist emakasse on palju põhjuseid. Näiteks bakteriaalsed infektsioonid võivad kahjustada munajuhade varjatud epiteeli funktsiooni või esineda geneetiliselt määratud väärarenguid. Tavaliselt põhjustab emakaväline rasedus äratõukereaktsioone, mis põhjustavad blastomeeride surma ja põhjustavad abordi, varajase abordi. Paljudel juhtudel jääb protsess peaaegu märkamatuks.