Albumiinid on verevalgud, mis kuuluvad globaalsete valkude rühma. Selle kõige olulisem ülesanne inimkehas on säilitada kolloidset osmootset rõhku.
Mis on albumiin
Albumiinid on valgud, mis kuuluvad plasmavalkude rühma. Inimese albumiine tuntakse ka kui inimeste albumiine. Verevalkude molekulmass on umbes 66 000 aatomühikut (Da). Iga albumiin koosneb peaaegu 600 aminohappest.
Eriti levinud on aminohape tsüsteiin, seetõttu on albumiinidel väga kõrge väävlisisaldus. Vere valgud lahustuvad vees. Neil on veega suhteliselt sidumisvõime. See on 18 milliliitrit grammi kohta. Veesiduvate omaduste tõttu mängivad verevalgud olulist rolli kolloidse osmootse rõhu säilitamisel.
Funktsioon, mõju ja ülesanded
Albumiin on valk, mille kontsentratsioon veres on kõrgeim. Seega tagab see vereplasma kolloidse osmootse rõhu. Kolloidne osmootne rõhk on rõhk, mida makromolekulid avaldavad lahuses. Rõhutase määratakse lahustunud osakeste arvu järgi, antud juhul valkude arvu järgi.
Kolloidne osmootne rõhk hoiab vedelikku veresoontes. Kui rõhk veres langeb, siseneb vedelik interstitiumi, põhjustades tursete teket. Kuid albumiinid toimivad ka transpordivalkudena. Nad seovad mitmesuguseid väikese molekuliga ja vees lahustumatuid ühendeid ning transpordivad need vereringe kaudu toimekohta. Albumiinidega transporditavate väikeste molekulide ühendite hulka kuuluvad kaltsium, hormoon progesteroon, vabad rasvhapped, sapipigment bilirubiin, magneesium ja ravimid.
Albumiinidel on amfolüütilised omadused. Need võivad absorbeerida vesinikioone ja seega stabiliseerida vere pH väärtust. Vastupidiselt vesinikkarbonaadi ja hemoglobiini puhvermahule mängib albumiinide puhverfunktsioon allutatud rolli.
Haridus, esinemine, omadused ja optimaalsed väärtused
Albumiine valmistatakse maksas. Keha suurim seedenäär toodab päevas umbes kaksteist grammi albumiine. Tervislikul inimesel, kes kaalub 70 kilogrammi, on albumiine keskmiselt 250–300 grammi. Enam kui 50 protsenti albumiine asub koes ja seega väljaspool veresooni. Ainult 40 protsenti ringleb veresoontes lahustunud kujul vereplasmas.
Lisaks albumiinile on veres ka teisi valke. Neid plasmavalke tuntakse ka globuliinidena. Koguse osas on need siiski ületatud. 60 protsenti kõigist verevalkudest on albumiinid. See vastab kogusele 3,5 kuni 4,5 grammi detsiliitri kohta. Seetõttu peaks tervel inimesel olema ühe liitri vere kohta 35–62 grammi albumiine. Kontrollväärtused ja kindlaksmääratud väärtused võivad laboriti erineda.
Ka individuaalsed laboratoorsed väärtused on harva tähenduslikud, nii et arst peaks alati kontrollima albumiini väärtust seoses teiste vereväärtustega. Albumiini taset mõõdetakse tavaliselt veres. Ainult mõned valgud peaksid leiduma uriinis. Maksimaalne väärtus on 30 milligrammi 24 tunni jooksul. Albumiini suurenenud kontsentratsioon uriinis võib näidata neerukahjustusi.
Haigused ja häired
Neerurakkudel on nn fenestreeritud membraan. Väikesed molekulid, näiteks mineraalid, ioonid või kuseteede ained, läbivad neerurakkude raku seina väikesed tühimikud. Aknad on valkude ja ka punaste vereliblede jaoks liiga väikesed. Seetõttu jäävad nad tavaliselt verre ja satuvad väikestes kontsentratsioonides uriini ainult harva.
Albumiini suurenenud kontsentratsioon uriinis näitab neerukahjustusi. Neerurakkude seinad on nii kahjustatud, et ka suuremad molekulid leiavad tee uriini. Albumiinuria, s.o albumiinide ilmumine veres leitakse näiteks diabeetilise nefropaatia korral. Diabeetiline nefropaatia on neeruhaigus, mis ilmneb suhkruhaiguse komplikatsioonina. Valkude suurenenud eritumine uriiniga viib ka verevalkude vähenemiseni. Selle tulemusel ei saa veresoontes enam kolloidset osmootset rõhku säilitada. Vaskulaarses voodis osmolaarsus väheneb ja vedelik veresoontest nihkub rakuruumidesse. See viib veepeetuseni koes (tursed) ja vereringes ringluse vähenemiseni.
Turse on eriti ilmne jalgadel ja silmalaugudel. Suurenenud valgu sisaldus uriinis, vähenenud valgu sisaldus veres, suurenenud lipiidide sisaldus veres ja tursed on tuntud ka kui nefrootiline sündroom. Nefrootiline sündroom ei esine mitte ainult diabeetilise nefropaatia, vaid ka glomerulonefriidi, sarkoidi ja ägeda interstitsiaalse nefriidi korral.
Albumiinide puudust vereseerumis nimetatakse hüpoalbumineemiaks. Nagu äsja kirjeldatud, võib selle põhjuseks olla proteinuuria. Puudust võib põhjustada ka ebapiisav tootmine. Selle levinumad põhjused on maksahaigused nagu tsirroos või hepatiit. Albumiini puudus veres on seega ka maksas sünteesi puuduse marker. Albumiini puudus on seotud ka astsiidi tekkega. See on koht, kus vaba vedelik koguneb kõhuõõnde. Astsiit on kaugelearenenud maksatsirroosi tüüpiline sümptom.
Hüperalbumiineemia, st albumiini taseme tõus vereseerumis, on vähese diagnostilise tähtsusega. Kõrgenenud albumiini taset leitakse tegelikult ainult tõsise dehüdratsiooni korral ebapiisava joomise või ilmse vedelikukaotuse tõttu.
