Haavade sekretsiooni moodustumine

Kui inimesel on haav, moodustub see Haavade sekretsiooni moodustumine a.

Haava sekretsiooni nimetatakse ka haavavedelikuks ja see on vesine sekretsioon, mis võib, kuid ei pea, haavast pääseda. Oma osa mängivad suurus, seisund ja puhtusaste või mikroobidega saastumine. Saastumise korral on alati olemas haavade pikaajalise paranemise, sekundaarsete infektsioonide ja veremürgituse oht.

Mis on haava sekretsiooni moodustumine?

Haava sekretsiooni nimetatakse ka haavavedelikuks ja see on vesine sekretsioon, mis võib, kuid ei pea, haavast pääseda.

Haavade sekretsioonid moodustuvad mitmesuguste protsesside tagajärjel. Naha defekti tõttu hakkab keha tootma rohkem lümfivedelikku. Kompositsioon võib olla väga erinev, see sisaldab sageli valke ja aeg-ajalt verd. Infektsiooni olemasolul sisaldab sekretsioon vastavaid mikroorganisme ja organismi enda kaitserakke. Viiruste ja bakterite väljaheited moodustavad mäda.

Haavade sekretsioonid klassifitseeritakse eri tüüpi. Põletikust põhjustatud väliseid sekretsioone nimetatakse eksudaadiks. Need sisaldavad suurt kontsentratsiooni valke ja võivad olla viskoossed või õhukesed. Värvus varieerub selgest kollaka kuni punakastoonini. Komponentidest sõltub, näiteks kas see sisaldab palju valgeid või punaseid vereliblesid.

Makromolekulid, näiteks vererakud või valgud, tungivad veresoone seina ümbritsevasse koesse või koe pinnale. Eksudaadid jaotatakse nende komponentide järgi mädaseteks, veristeks, fibrinoosseteks või seroosseteks eksudaatideks.

Haava eritisi, mis ei eritu väljastpoolt, vaid keha sisemusest ja moodustavad seal õõnsuse, nimetatakse seroomiks. See toimub sageli naha pinnal asuvate haavade ümber, näiteks pärast operatsiooni. Tagajärjeks on turse, mis tavaliselt ei ole valulik ja ei muuda värvust. Haavade paranemine on aga halvenenud, kuna surve kudedele vähendab verevoolu. Edasises rakus võivad moodustuda bakterid ja see võib põhjustada põletikku.

Funktsioon ja ülesanne

Haavade eritiste moodustumine on paranemisprotsessis oluline funktsioon. Idu- ja võõrkehad, mis muidu võivad põhjustada tüsistusi, loputatakse haavast välja. Sellesse on kaasatud immuunsussüsteemi rakud ja hormoonid, et hävitada tunginud baktereid või viirusi ja stimuleerida paranemisprotsessi.

Koest väljuvad verekomponendid algavad haava sulgemise. Haavade paranemise eksudatiivset faasi nimetatakse ka “kudede läbitungimiseks”. Eeltingimus on surnud kudede välja loputamine ja rakkude kasvu stimuleerimine. Rakkude jagunemiseks vajab keha sooja niisket keskkonda; haava pinnad ei tohi kuivada.

Pindmised haavad suletakse koaguleeritud haavavedelikuga, moodustuvad kärnad. Haavad, mis sekreteerivad pidevalt palju vedelikku, ei saa koorikut kooruda ja neid on väga raske ravida. Liiga palju sekretsiooni on bakterite kasvulava. Erinevate omaduste ja erinevate meetoditega haavasidemed on ette nähtud paranemise toetamiseks. Kui moodustub liiga palju sekretsiooni, kasutatakse näiteks absorbeerivaid haavasidemeid või marle. Nakatamata, puhastatud ja kuivad haavad hoitakse niiskena.

Haigused ja tervisehäired

Kui haava sekretsioon ei saa ära voolata, tekivad sageli tüsistused. Kui haav eritab keha sees mädane sekretsioon ja moodustab seeläbi kapseldatud õõnsuse, nimetatakse seda mädanikuks. Abstsessid on sageli põhjustatud bakteriaalsetest infektsioonidest, kuid on ka abstsesse, mis ei sisalda baktereid. Neid nimetatakse steriilseteks abstsessideks. Abstsessid võivad olla pidevad või kambrites. Nad võivad levida kaugemale ja võtta märkimisväärse osa.

Protsessi käigus võib kude kapseldada, vedelik võib kaltsineeruda või moodustuda fistulid, mille kaudu sekretsioon võib välja voolata. Abstsessid võivad ilmneda nahas, aga ka peaaegu kõigis elundites. Abstsessid avatakse tavaliselt kirurgiliselt, nii et haavavedelik saaks väljapoole voolata.

Kui haava sekretsioon voolab olemasolevasse kehaõõnde, näiteks liigesruumi, nimetatakse seda efusiooniks. Kui mädakollektsioon on kapseldatud, nimetatakse seda empüemaks. Seda saab teha kas elundis nagu sapipõis või kehaõõnsuses, näiteks ninakõrvalurgetes. Diagnoosimisel on abiks pildindusmeetodid, näiteks ultraheli või röntgenikiirgus. Empüemiat ravitakse tavaliselt kirurgilise eemaldamise teel ja vajadusel antibiootikumide ja drenaažiga.

Niinimetatud flegmon võib areneda täiendava komplikatsioonina. Mädane haavavedelik levib sidekoes, lihastes, nende ümbruses ja nende ümbruses. Phlegmonid iseloomustavad üldise seisundi märkimisväärset halvenemist, palavikku üle 39 ° ja valulikku, punakas, ülekuumenenud turset. Infektsioon levib ja hävitab seega keha koe. Selle käigus võib see viia kudede mädase sulamiseni, mis omakorda põhjustab koe surma.

Kui flegmoni ei ravita või ravitakse ainult ebapiisavalt, on oht veremürgituse tekkeks, mis võib olla eluohtlik. Tekkida võivad abstsessid, mis võivad mõjutada lihaseid, kõõluseid ja kõhtu.

Flegmoni ravitakse peamiselt ravimitega. Peamine prioriteet on suur annus antibiootikume, võimalik, et ka kohalikud antiseptikumid ja immobiliseerimine. Lisaks saab kahjustatud piirkonda kirurgiliselt avada ja puhastada.

Kui haavavedelik sisaldab suurt osa punaseid vereliblesid või kui veri lekib vigastatud laevadest ümbritsevasse koesse, nimetatakse seda hematoomiks. Hematoome põhjustavad tavaliselt välised jõud, näiteks löögid, muhud või kukkumised. Need võivad ilmneda ka pärast operatsiooni. Hematoom võib olla väga turses ja valulik, kuid tavaliselt paraneb see iseseisvalt.