Lõõgastus

"Relaxare" tähendab lõõgastumist ja seda kasutatakse ka meditsiini valdkonnas. Meditsiiniline termin Lõõgastus viitab enamasti lihaste lõdvestamisele. Lõõgastushäired võivad olla eluohtlikud seisundid, eriti südames.

Mis on lõõgastus?

Lõõgastus on ladina keele laensõna, kus verb "relaxare" tähendab sõna-sõnalt "lõõgastuma". Lõõgastuse sõnasõnaline tõlge on "lõõgastus". Sõltuvalt kokkupuutest võib mõiste konkreetseks kasutamiseks arendada erinevaid individuaalseid tähendusi. Anesteesia, radioloogia ja füsioloogia meditsiinilises alamvaldkonnas seostatakse terminit lõdvestamine näiteks erinevate tähendustega.

Füsioloogias viitab lõõgastus lihastele ja lihasorganitele nagu süda. Lihased koosnevad üksikutest hõõgniitidest. Lihase kokkutõmbumisel, st lihase pingutamisel libisevad lihaste aktiini- ja müosiinfilamendid üksteise sisse ja põhjustavad lihasel teatud pingeseisundit, mille tulemuseks on lihase struktuuri lühenemine. Lõdvestuse ajal libisevad seevastu kontraktiilsed kiud, lihaste struktuur pikeneb ja lihas lõdvestub.

Anesteesias mõistab arst lõdvestamist kunstliku lihaste lõdvestamise all, kuna selle võib põhjustada ravimite manustamine ning seda kasutatakse enne ja intraoperatiivselt. Radioloogias seevastu tähistab termin lõdvestumine magnetatsiooni arengut rist- ja pikisuunas, nagu magnetresonantstomograafia puhul.

Funktsioon ja ülesanne

Lihaste kokkutõmbumine ja lõdvestamine dokumenteeriti libiseva hõõgniidi teoorias, milles kirjeldatakse lihaskiudude kokkutõmbumisega seotud individuaalseid protsesse ning selle panid paika Huxley ja Henson 1950ndatel. Füsioloogilisest seisukohast koosnevad lihaskiud aktiini- ja müosiinfilamentidest. Need lihaste kontraktiilsed elemendid on üksteisega seotud. Lihase kokkutõmbumisel libisevad üksikud hõõgniidi struktuurid üksteise sisse. Hõõgniidid ei lühenda ennast, kuid kokkutõmbumine lühendab lihaseid tervikuna. Üksteiseks libisevate hõõgniitide struktuurne alus on nende müosiinist valmistatud hõõgniitide peade liikuvus.

Adenosiintrifosfaat kinnitub lihasele ja vabastab seeläbi sideme hõõgniidide peade ja aktiinfilamentide vahel. Pea paindub sel viisil ja on seega võimeline libisema mööda aktiini hõõgniite. Adenosiindifosfaadi kuhjumise tõttu lihasesse kinnituvad müosiinist valmistatud hõõgniidi pead taas aktiini hõõgniitidega. Protsess ammutab vajaliku energia adenosiintrifosfaadi lagunemisel adenosiindifosfaadiks ja anorgaanilisteks fosfaatideks, mida katalüüsivad lihaste müosiini ATPaasid.

Lihaste kontraktsiooni kontrollitakse kaltsiumist sõltuvalt, kuna üksikuid ristsildu saab aktiini hõõgniidi külge kinnitada ainult kõrge kaltsiumi kontsentratsiooni korral. Mida suurem on kontsentratsioon, seda tugevam on side. Kindel side võimaldab sildu, mis võimaldab müosiini ja aktiini filamentidel üksteisele libiseda. Selles kontekstis saavutatakse lõõgastus, kui hõõgniidid jälle üksteisest lahku libisevad.

Vahelduv kokkutõmbumine ja lõdvestamine on üliolulised, eriti südamelihase osas. Niipea kui osa südamelihaseid enam ei lõdvestu enam normaalselt, on südames patoloogiline lõõgastushäire.

Seoses anesteesiaga säilitab termin lõdvestamine oma füsioloogilise tähenduse, kuid selles valdkonnas tähistab see tavaliselt kunstlikult põhjustatud lihaste lõõgastumist, mille võib põhjustada lihasrelaksantide manustamine. Need ravimid vähendavad lihastoonust, blokeerides stiimulite edastamise, toimides otse kesknärvisüsteemis või toimides otse lihastele. Otseselt toimivad lihasrelaksandid pärsivad kaltsiumi sissevoolu lihase müoplasmasse ja takistavad seega kokkutõmbumist.

Haigused ja tervisehäired

Diastoolse lõõgastushäire korral ei lõdvestu osa südamelihaseid normaalselt. Lihasena pumpab süda vere läbi organismi, kasutades kontraktsiooni- ja lõõgastusfaase, ning varustab seega üksikuid kudesid ja elundeid oluliste toitainete, kandjate ja hapnikuga. Selleks, et süda saaks selle varustamisega hakkama, peab südamelihas vaheldumisi kokku tõmbama ja uuesti lõdvestama. Kui südamelihas lõdvestub, täituvad südameõõnsused verega. Niipea kui südamelihas taas kokku tõmbab, liigub veri südameõõntest välja ja pumbatakse vereringesse.

Südame diastoolse lõõgastushäire korral ei täida südameõõnsused piisavalt verd. Selle tagajärjel on lihaste kokkutõmbumisel vereringesse jõudmiseks vähem verd. Sellised lõõgastushäired ilmnevad eriti sageli krooniliste vererõhu häirete taustal.

Skeletilihaste lõdvestumishäired, mis avalduvad lihaspingetena, on vähem ohtlikud, kuid seda enam, et nad on lihased. Lihaspinged on sageli ühepoolse ebaõige koormuse või ülekoormuse tagajärg. Selle nähtusega võivad kaasneda lihasvalu, peavalu ja paljud muud vaevused. Stress ja psühholoogiline koormus võivad põhjustada ka püsivalt pinges ja kõvenenud lihaseid.

Lisaks mainitud sümptomitele võivad tekkida kõhukrambid ja lihaskrambid. Lihaste värisemine ja tõmblemine võivad ilmneda kaasnevateks sümptomiteks. Keha pinge võib tõsta ka vererõhku ja muuta maomahlad happelisemaks.

Eristada tuleb lihaspingeid ja neurogeenset spastilisust, mis põhjustab suurenenud püsivat pinget lihastes. Spastilisus on põhjustatud kesknärvisüsteemi kahjustustest. Kahjustus avaldub sageli algselt lõtvas halvatuses, mis seejärel muutub spastiliseks halvatuseks.