Pia mater

Pia mater on sisemine ajukelme ja kallistab aju pinda, kust see jõuab ka aju konvolutsioonide (gyri) ja voldide (sulci) vahelistesse väikestesse ruumidesse. Kolm ajupoolkera aitavad koos kaitsta aju.Pia mater'i läbilaskvus on oluline hematoentsefaalbarjääri, ajuvedelike vahelise ainete vahetuse ja lümfisüsteemiga ühendamise jaoks.

Mis on pia mater?

Pia mater on õrn kiht, mis koosneb sidekoest ja tuvastati anatoomiliselt 2300 aastat tagasi.

Sõltuvalt asukohast saab inimestel eristada selle kudede kihi kahte osa: pia mater encephali on kolme aju sisemine osa ja ulatub pia mater spinalis seljaajuni. Pinna mater encephali kohal asub ämblikuvõrk (arachnoidea) ja kõvad ajukelmed (dura mater). Peenikese ja õhukese kuju tõttu on pia mater tuntud ka kui õrnad ajukelmed. Aju on täielikult suletud pia mater encephali'ga; ainsad erandid on vatsakeste avad ning külgmised ja mediaalsed avad.

Anatoomia ja struktuur

Ajus toetub pia mater otse koe pinnale ja tungib aju konvolutsioonide (gyri) vahelistesse ruumidesse, kus see joondab ka väga väikeseid kortse. Selle ülesande täitmiseks on pia mater õhem ja peenem kui teised ajukelmed.

See on sisemiselt ühendatud pindmise piirmembraaniga. See on veel üks kudede kiht, mis ei tulene ajukelmedest, vaid ajust endast. Pindmise limonaani membraani rakud tekivad ämblikrakkudest (astrotsüüdid), mis kuuluvad gliaalrakkudesse. Pia materis on ainult mõned lahtrid, kuid nendevahelised vahed on keskmisest suuremad.

See rakuväline maatriks või rakkudevaheline aine sisaldab kiudusid, mida ümbritsevad peamiselt valgud ja suhkru molekulid. Kiud sisaldavad nii kollageeni ahelaid kui ka elastseid kiude, mis koosnevad fibrilliinist ja elastiinist ning annavad sidekoele erilise paindlikkuse: mida suurem elastsete kiudude osakaal, seda paindlikum on struktuur.

Funktsioon ja ülesanded

Ajukelmed kaitsevad aluskude ja stabiliseerivad närve ja veresooni, mis varustavad organi signaalide ja toitainetega. Kuna pia mater võib tungida ka aju pinnale ilmuvatesse kitsastesse piludesse, annab see eriti peenetele kapillaaridele täiendavat tuge. Lisaks aitab pia mater kaasa ainete hoolikale filtreerimisele hematoentsefaalbarjääri juures.

Sellel barjääril on kaitsefunktsioon ja see ei eralda mitte ainult verd ja ajukude, vaid ka kesknärvisüsteemi kahjustavaid potentsiaalselt kahjulikke aineid ja patogeene. Vere-aju barjäär on valikuliselt läbilaskev elektrolüütide, hapniku, glükoosi ja mõne muu ainega, mis tagab närvi- ja gliaalrakkude funktsionaalsuse. Ilma nendeta kude sureks. Õrnad ajukelmed on ühendatud ka lümfisüsteemiga.

Pia mater'i teine ​​ülesanne on interstitsiaalse vedeliku eraldamine tserebrospinaalvedelikust; ka pia mater moodustab väikese osa tserebrospinaalvedelikust, ehkki kaks kolmandikku pärineb kooriku plexusest. Interstitsiaalse vedeliku ja tserebrospinaalvedeliku vahel tagab pia mater'i läbilaskvus, et ainete kontsentratsioon kahes vedelikus võib võrdsustuda, mis viib sama tiheduseni. See joondamine aitab kaitsta ka aju.

Kolju luude ja aju polsterduste vahelised vedelikuruumid takistavad aju löömast kolju seina isegi väiksemate löökide korral ja võivad selle tagajärjel kahjustada. Pinna mater sensoorsed närvirakud edastavad valuaistinguid, mis võivad viidata innerveeritud piirkondade kahjustustele.

Haigused

Meningiit või meningiit on nakkus, mis on leitav viiruste, bakterite, seente või parasiitide suhtes. Võimalikud põhjused on erinevat tüüpi patogeenid. Meningiit võib lõppeda surmaga; suremus kõigub väga tugevalt ja jääb meningokokkide puhul üldiselt vahemikku 5% ja vanemate inimeste ning väikeste laste puhul 80%. Sümptomid on väga mitmekesised.

Sageli on peavalu ja seljavalu, palavik ja tugev üldine halb enesetunne. Võimalik on ka iiveldus, oksendamine ja teadvusehäired. Nii kvantitatiivsed teadvuse häired, nagu uimasus, teadvusetus ja kooma, võivad avalduda kui ka kvalitatiivsed teadvuse häired, millega võib kaasneda reaalsuse kaotus. Mõjutatud isikutel võib olla raskusi ruumilise ja ajalise orientatsiooniga või nad ei suuda enda kohta täpset teavet anda.

Meningiit võib põhjustada kaela jäikust, krampe üldiselt, kaela ja seljaosa krampe (opisthotonus), muutusi nahas, turset, fotofoobiat ja papillaarset turset. Täpne ravi sõltub algpõhjusest ja seda viiakse läbi statsionaarselt, kuna haigus on väga riskantne ja nõuab sageli ulatuslikke abinõusid elutähtsate funktsioonide kontrollimiseks ja stabiliseerimiseks. Isegi meningiidi muidu eduka ravi korral võivad jääda püsivad kahjustused.

Meningiidi bakteriaalsete vormide puhul on see nii umbes 50% -l haigetest. Võimalikud tagajärjed hõlmavad tagasiulatuvat amneesiat, motoorseid raskusi ning sensoorse ja sensoorse taju häireid. Raskete tagajärgede hulka kuulub vegetatiivne seisund või apalliline sündroom, mida iseloomustab peaaju passiivsus.