fenobarbitaal

fenobarbitaal on ravim, mis kuulub barbituraatide rühma. Seda kasutatakse epilepsia ravis ja anesteesia ettevalmistamisel.

Mis on fenobarbitaal?

Fenobarbitaal on ravim, mis kuulub barbituraatide rühma. Seda kasutatakse epilepsia ravis ja anesteesia ettevalmistamisel.

Fenobarbitaal on barbituraat. Barbituraadid on ravimid, millel on hüpnootiline, narkootiline või rahustav toime. Nimi barbituraadid on tuletatud barbituurhappest, mis on üks barbituraatide toimeainetest. Barbituraadid toimivad biokeemiliselt nn GABA retseptori kaudu.

Eristada saab lühitoimelisi, keskmise toimega ja pikatoimelisi barbituraate. Fenobarbitaal on üks pikatoimelistest barbituraatidest. Fenobarbitaal määrati uneabivahendiks juba 1960. ja 1970. aastatel. Märkimisväärsete kõrvaltoimete ja suure sõltuvuspotentsiaali tõttu ei ole fenobarbitaali alates 1992. aastast ette nähtud une abiainena.

Tänapäeval kasutatakse seda ravimit epilepsia raviks. Anesteesia ettevalmistamisel kasutatakse ka sedatiivset ja krambivastast ravimit. Toimeaine süntees toimub karbamiidi ja etüülfenüülmaloonhappe dietüülestri vahelise kondensatsioonireaktsiooni abil.

Farmakoloogiline toime

Fenobarbitaal imendub kehas pärast suukaudset ja intramuskulaarset manustamist peaaegu täielikult. Maksimaalne kontsentratsioon veres leitakse pärast suukaudset manustamist 6 ... 19 tunni pärast. Intramuskulaarse manustamise korral võib kõrgeim kontsentratsioon veres olla 3–5 tunni pärast. Fenobarbitaal toimib magava ja rahustava ravimina. Ravimit kasutatakse ka krampide vastu. Toime sõltub tugevalt annusest.

Nagu enamus teisi barbituraate, töötab ka fenobarbitaal GABA retseptori juures. GABA retseptorid on närvirakkudes olevad valgud, mis võivad siduda neurotransmitteri gamma-aminovõihapet. Seda saatjat tuntakse ka kui GABA. GABA on peamine pärssiv neurotransmitter inimese kesknärvisüsteemis (KNS). Nii nagu bensodiasepiinid, suurendavad ka barbituraadid nagu fenobarbitaal GABA mõju retseptorile. Need põhjustavad ka kanali kauem avatud jätmise pärast GABA kinnitumist.

Samal ajal blokeerib fenobarbitaal AMPA retseptoreid. AMPA retseptorid on glutamaadi retseptorite alamhulk. Glutamaat on samuti oluline neurotransmitter. See on põnev. GABA pärssimise ja glutamaadi ergutava toime blokeerimisega kaasneb fenobarbitaali rahustav ja summutav toime.

Ravimi krambivastase toime saavutamiseks kehas on vajalik plasmakontsentratsioon 15-25 μg / ml.

Meditsiiniline rakendus ja kasutamine

Fenobarbitaali peamine rakendusala on epilepsia. Ravimit kasutatakse grand mal, impulsiivse petit mal, samuti staatuse epilepticuse raviks. Siin kasutatakse seda aga süstelahusena. Status epilepticus on ebatavaliselt pikk epilepsiahoog. Enamasti on tegemist krampide seeriaga, mis sulanduvad üksteisega. Status epilepticus on eluohtlik ja võib põhjustada tõsiseid kahjustusi.

Fenobarbitaali kasutatakse ka anesteesia ettevalmistamisel süstelahusena. Pikka aega oli ravim magamisabina ringluses. Fenobarbitaali sisaldavaid ravimeid ei ole une soodustavate ainetena heaks kiidetud alates 1992. aastast.

Riskid ja kõrvaltoimed

Fenobarbitaali ei tohi võtta, kui te olete ülitundlik fenobarbitaali või teiste barbituraatide suhtes. Fenobarbitaali kasutamine on vastunäidustatud ka ägeda alkoholi, unerohtude ja valuvaigistite mürgituse korral. Sama kehtib stimuleerivate ravimite või depressiivsete psühhotroopsete ravimite mürgituse kohta.

Fenobarbitaal võib põhjustada tõsiseid kõrvaltoimeid, nii et seda võib kasutada ainult pärast väga hoolikat riski-kasu suhte hindamist. Kogu fenobarbitaalravi ajal tuleb hoolikalt jälgida.

Ravimi võtmise ajal tekivad sageli peavalud, pearinglus ja iiveldus. Patsiendid võivad olla segaduses ja reageerimise aeg on aeglasem. Täheldatakse ka erutuse paradoksaalseid seisundeid. Fenobarbitaali üks võimalik tõsine tagajärg on äge maksa porfüüria. Porfüüria on metaboolne haigus, mis on seotud verepigmendi heemi häirunud lagunemisega. Iseloomulik on katkendlik kuur, millega kaasnevad tugevad kõhuvalu ja kerge talumatus. Haiguses kannatanud kannatavad koolikute kõhuvalu, oksendamise, iivelduse, punase uriini, krampide ja psühhiaatriliste sümptomite, näiteks psühhoosi all.

Fenobarbitaalravi ajal võib areneda ka tõsine maksa- ja neerufunktsiooni häire. Allaneelamise võimalik tagajärg on ka tõsised südamelihase kahjustused. Inimestel, kellel on varem olnud meeleoluhäireid, või inimestel, kelle lähedastel on meeleoluhäired, on suurem risk psühhiaatriliste kõrvaltoimete tekkeks.

Kui fenobarbitaali manustatakse koos teiste tsentraalselt toimivate ravimitega, võib nende ravimite toime ja kõrvaltoimed suureneda. Lisaks alkoholile sisaldavad ravimid ka valuvaigisteid ja unerohtu, allergiaid ja psühhotroopseid ravimeid.

Fenobarbitaal suurendab ka ravimeid lagundavate ensüümide tootmist, nii et mõnede ravimite lagunemine maksas kiireneb. Efektiivsuse vähenemine mõjutab selliseid ravimeid nagu kilpnäärmehormoonid, doksütsükliin, griseofulviin, suukaudsed rasestumisvastased vahendid, lamotrigiin, kortikosteroidid või suukaudsed ravimid vere hüübimise pärssimiseks.

Lastel, kelle emasid ravitakse raseduse ajal fenobarbitaaliga, on tõenäolisem väärareng. Ravim jõuab lapseni platsenta kaudu ja põhjustab seal kahjustusi. Seetõttu tuleks fenobarbitaali välja kirjutada ja raseduse ajal võtta ainult pärast hoolikat riski ja kasu suhet.

Fenobarbitaaliga ravi ajal võib tekkida foolhappevaegus. See omakorda soosib väärarenguid sündimata lapsel. Kui ema peab raseduse ajal võtma fenobarbitaali, on soovitatav sündimata lapse arengut tähelepanelikult jälgida α-fetoproteiini määramise ja ultraheli abil.

Fenobarbitaalil on suur sõltuvuspotentsiaal. Võõrutusnähtusid on kirjeldatud isegi vastsündinutel, kelle emasid raviti fenobarbioliga.