A Elundi siirdamine on elundi siirdamine võõrasse organismi. See keeruline protseduur toimub siis, kui inimese enda elundid ebaõnnestuvad haiguse või õnnetuse tõttu. Suurim oht pärast siirdamist on võõrkoe võimalik tagasilükkamine, mis võib teatavatel asjaoludel põhjustada siirdamise uuesti eemaldamist.
Mis on elundisiirdamine?
Ühe all Elundi siirdamine Arstid mõistavad tervisliku organi operatiivset siirdamist organismi, milles vastav organ on lõplikult haige või vigastuse tagajärjel parandamatult kahjustatud.
Neerud, maks, kopsud ja südamed siirdatakse eriti sageli, kuna ühe sellise elutähtsa organi rikke korral on patsiendi elu tõsiselt ohustatud. Elundisiirdamise saamiseks peavad olema täidetud teatud nõuded. Lisaks on vajalik vastava doonori ühilduvus, nii et elundit ei lükata pärast protseduuri tagasi ja see tuleb uuesti eemaldada.
Sel põhjusel kasutatakse võimaluse korral doonorina patsiendi sugulasi. Muidu eemaldatakse doonororganid sageli ühinenud surnu juurest, kellelt või nende sugulastelt on olemas vastav nõusoleku deklaratsioon.
Funktsioon, mõju ja eesmärgid
A Elundi siirdamine satub kahtluse alla, kui patsiendil on parandamatu haigus või elutähtsa organi vigastus.
Kui patsiendi elu on ohus ja paranemise või paranemise väljavaated puuduvad, paigutatakse asjaomane isik doonori elundi ootenimekirja. Mida lootusetum ja ajakriitilisem on patsiendi olukord, seda kõrgemale ta paigutatakse ootenimekirja. Nn elusdoonorlus on teatud tingimustel võimalik. See kehtib juhul, kui tegemist on elundite või nende osadega, millest doonor võib veel elusana loobuda, ilma et see kahjustaks olulist tervisekahjustust. Näiteks annetatakse sageli sel viisil neerud või maksaosad.
Muud elundid, näiteks süda, mida ei saa elusalt inimeselt eemaldada, annetatakse hiljuti surnu poolt. Nad on elundidoonorluse kaardi või mõne muu nõusoleku deklaratsiooni abil eelnevalt kokku leppinud, et elundeid võib kasutada pärast nende surma, kui need sobivad abivajavale patsiendile. Kui kõik nõuded on täidetud ja doonor ja retsipient on ühilduvad (see tehakse kindlaks vere- ja kudede analüüside abil), eemaldatakse elund surnuist ja siirdatakse patsiendi kehasse nii kiiresti kui võimalik.
Pärast sekkumist tuleb tagada, et organism võtab võõrorgani vastu ja võtab oma oma omaks. Selles kriitilises faasis on vajalik pidev meditsiiniline jälgimine. Elundisiirdamise eesmärk on taastada patsiendi tervis, et ta saaks elada suuresti normaalset elu.
Elunditeks, mida tänapäeval saab siirdada, on tavalised neerud, maksad ja südamed, samuti peensoole või kõhunäärme osad. Kude saab ka siirdada, näiteks luuüdi või sarvkesta rakke.
Riskid ja ohud
Suurim risk ühega Elundi siirdamine on võõrorgani võimalik tagasilükkamine. Põhimõtteliselt reageerib keha iga kord võõra elundi siirdamisele.
Selle põhjus peitub koerakkude erinevas pinnastruktuuris, mida organism tajub võõrkehadena. Selle tagajärjel üritab ta tundmatu organi tagasi lükata. Halvimal juhul võivad need looduslikud reaktsioonid põhjustada doonororgani surma, nii et see lakkab toimimast ja tuleb uuesti eemaldada. See protsess võib toimuda vahetult pärast operatsiooni, kas akuutselt või krooniliselt edasisel kursusel.
Selle vältimiseks antakse patsiendile äratõukereaktsiooni pärssimiseks ravimeid. Kuid samal ajal nõrgestavad need ka immuunsussüsteemi, mis suurendab vastuvõtlikkust infektsioonidele. Patsienti tuleb selle aja jooksul hoolikalt jälgida, et oleks võimalik võimalikult kiiresti reaktsioone tuvastada.
Kui tugevad tagasilükkamisreaktsioonid osutuvad, sõltub konkreetsest organismist. Üldiselt on kopsu-, maksa- ja südamesiirdamisel statistiliselt suurem äratõukereaktsiooni oht kui teistel organitel ja kudedel.
.jpg)
