Nagu Nitrofurantoiin nimetatakse antibiootikumiks. Ravimit kasutatakse bakteriaalsete kuseteede infektsioonide raviks.
Mis on nitrofurantoiin?
Nitrofurantoiin on sünteetiline nitrofuraani derivaat, mida klassifitseeritakse kemoterapeutikumiks. See sobib kuseteede bakteriaalsete haiguste raviks ja on olnud esimene valik alates 2011. aastast.
Nitrofurantoiin vajab retsepti ja seda saab osta ainult retsepti alusel.
Uuringuid nitrofuraani tüüpi antibiootikumi kohta, mida saaks keemiliselt valmistada, alustati juba 1940ndatel. Selle tulemusel avastati lõpuks nitrofurantoiin. Alates 1950. aastatest kasutati antibiootikumi kuseteede nakkuste vastu võitlemiseks. Saksamaal kasutatakse ka nitrofurantoiini sisaldavaid geneerilisi ravimeid.
Farmakoloogiline toime
Nitrofurantoiin on üks niinimetatud eelravimitest. See tähendab, et selle muundamine aktiivseks vormiks toimub ainult kuseteedes. Selle muundamise eest vastutavad bakteriaalsed ensüümid. Need muutuvad aktiivseks pärast toimeaine imendumist verre.
Antibiootikumil on võime tungida kuseteede infektsiooni põhjustavatesse bakteritesse. Nitrofurantoiin muundatakse bakterirakudes terapeutiliselt aktiivseks vormiks (nitroreduktaaside poolt). Bakterite geneetilist koostist rünnates võivad mikroobe lõpuks kahjutuks muuta. Lisaks hävitatakse spetsiaalselt bakterirakkudele elutähtsad metaboolsed ensüümid.
Nitrofurantoiini aktiivsel vormil on bakterirakkude vastu erinevad rünnakupunktid. Sel viisil on resistentsus antibiootikumi suhtes väga haruldane. Lisaks on nitrofurantoiini eeliseks see, et ravim mitte ainult ei pidurda bakterite kasvu, vaid tapab selektiivselt ka mikroobe. Seetõttu peetakse nitrofurantoiini bakteritsiidseks antibiootikumiks.
Kemoterapeutiline aine avaldab oma toimet selliste bakteritüüpide vastu nagu stafülokokid, enterokokid, Escherichia coli, Enterobacter ja Klebsiellae. Loodusliku resistentsuse tõttu ei mõjuta nitrofurantoiin siiski Proteuse, Pseudomonas aeruginosa, Morganella morganii ega Provicencia baktereid.
Nitrofurantoiin saavutab oma kõrgeima taseme uriinis umbes 4-5 tundi pärast manustamist. Ligikaudu 50 protsenti antibiootikumist muundatakse ebaefektiivseteks ainevahetusproduktideks, mis erituvad ka uriiniga. Uriini pruun värvimuutus on kahjutu kõrvaltoime.
Meditsiiniline rakendus ja kasutamine
Nitrofurantoiini kasutatakse kusepõie komplitseerimata akuutse põletiku korral. Tüsistusteta nakkused on haigused, mis kulgevad ilma palaviku, eritise, tupe sügeluse, selja- või neeruvalude, iivelduse ja oksendamiseta.
Nitrofurantoiin sobib mõnikord ka ennetamiseks, kui on alumiste kuseteede ahenemine või kuseteede infektsioonid korduvad sageli. Kui see on äge kuseteede infektsioon, on ravi kestus tavaliselt 5 kuni 7 päeva. Ennetamise korral võib ravi kesta kuni kuus kuud. Kuid annus on väiksem.
Nitrofurantoiini võetakse kolmes kuni neljas üksikannuses 100 milligrammi kapslite kujul. Kui toimeainet prolongeeritult vabastavaid kapsleid manustatakse viivitatud vabanemisega, on annus kaks kuni kolm kapslit. Ravimit võetakse iga kuue kuni kaheksa tunni järel vähese veega söögikorra osana.
Ägeda infektsiooni korral tuleb nitrofurantoiini manustada nii kaua, kui arst on selle määranud. See kehtib ka sümptomite paranemise kohta. Kui nitrofurantoiini manustatakse ennetava meetmena, võtab patsient tavaliselt ühe tableti enne magamaminekut, pärast viimast urineerimist.
Riskid ja kõrvaltoimed
Nagu teiste antibiootikumide puhul, võib nitrofurantoiini võtmine põhjustada soovimatuid kõrvaltoimeid. Ligikaudu kümme protsenti kõigist patsientidest kannatab allergiliste reaktsioonide all, nagu nahalööbed, punetus, sügelus ja tursed, liikumise koordinatsiooni häired, silmade värisemine ja pearinglus. Raviarsti tuleb kõigist allergilistest reaktsioonidest kiiresti teavitada.
Umbes igal kümnel kuni sajal patsiendil on ka selliseid kõrvaltoimeid nagu isutus, köha, valu rinnus, iiveldus, oksendamine ja peavalu. Väga harva esinevad ravimipalavik, parotiidipõletik, aneemia, maksapõletik või maksakahjustus.
Kui nitrofurantoiini võetakse kauem kui aasta, on vanematel naistel sageli kopsupõletikku. Lisaks muundatakse kopsukoe sidekoeks, millel võivad olla eluohtlikud tagajärjed. Seetõttu soovitab BfArM (föderaalne ravimite ja meditsiiniseadmete instituut) vältida pikaajalist ravi nitrofurantoiiniga.
Nitrofurantoiini ei tohi kasutada, kui patsiendil on närvipõletik, uriinipeetus või urineerimine, glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi ensüümi puudus või neeruhaigused. Allergia, kopsufibroosi, bronhiaalastma või maksapõletiku korral tuleb nitrofurantoiini manustamise oht ja eelis hoolikalt kaaluda.
Raseduse ajal võib nitrofurantoiini kasutada ainult esimese kuue kuu jooksul, kui arst on hoolikalt kaalunud selle riske ja eeliseid. Raseduse lõppfaasis peaksite üldiselt antibiootikumi võtmisest hoiduma. Näiteks võib nitrofurantoiin põhjustada väikelaste aneemiat. Kui ema võtab nitrofurantoiini, ei tohi rinnaga toitmise ajal last rinnaga toita, kui tal kahtlustatakse glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi puudulikkust.
Nitrofurantoiini positiivset mõju võivad kahjustada koostoimed, kui võtate samaaegselt muid ravimeid. Nende hulka kuuluvad antibiootikum nalidiksiinhape, magneesiumi sisaldavad maohappekaitseained, mao tekitaja propantheliinbromiid ja podagrapreparaadid sulfinpürasoon ja probenetsiid. Need vähendavad nitrofurantoiini toimet ja suurendavad soovimatuid kõrvaltoimeid.
